Alates 18. sajandi keskpaigast hoogustus tähelepanuväärselt Euroopa rahvaarvu kasv. Aastatel 1750–1900 kasvas rahvaarv ligi kolm korda: 144 miljonilt 423 miljonile. Selline plahvatuslik kasv tulenes ennekõike suremuse vähenemisest 19. sajandil. Inimeste keskmine eluiga pikenes. Samuti suudeti oluliselt vähendada väikelaste suremust (veel 18. sajandil suri kohati isegi iga teine laps enne täiskasvanuks saamist).

Eluea pikenemine 19. sajandil tulenes omakorda paljudest teguritest. Euroopas ei peetud enam laastavaid sõdu. 18. sajandiga võrreldes langes sõjaohvrite arv ligi seitse korda. Vähemalt Lääne-Euroopa (v.a Iirimaa, kus oli 1846.–1849. a suur ikaldus ja nälg) pääses 19. sajandil ka suurematest näljahädadest. Uued taimekasvatuse võtted ja maaparandus võimaldasid kasutusele võtta uusi maid, kasvatasid põllumajanduse tootlikkust ja kaitsesid põllumehi paremini ikalduste eest. Inimeste elatustase tõusis: nad sõid senisest paremini ja mitme­külgsemalt ning võisid osta mitmesuguseid tööstuskaupu. Soodsamates tingimustes elavad inimesed olid vähem vastu­võtlikud haigustele.

Kindlasti pikendasid inimeste eluiga ka arstiteaduse edusammud. Tänu viiruste ja bakterite maailma avastamisele 19. sajandi teisel poolel saadi teadlikuks sellest, kuidas haigused levivad, ja õpiti neid vältima. Inimesi hakati haiguste vastu vaktsineerima ning suurt tähelepanu pöörati hügieeniolude parandamisele. Ka haigete eest hakati 19. sajandil hoopis paremini hoolitsema.

19. sajandil hoogustus inimeste ümberasumine maalt linna. Kõige kiiremini kasvasid tööstuslinnad, sest vabrikud vajasid suurt hulka töökäsi. Kiire linnastumine sai alguse esimesena tööstusliku arengu teele asunud Suurbritanniast. 19. sajandi keskpaigaks elas seal juba üle poole elanikkonnast üle 5000 elanikuga linnades. Saksamaa, kus tööstuse kiire areng sai alguse alles 1840. aastatel, koges hüppelist linnastumist 19. sajandi teisel poolel.

Rahvastiku liikumisega maalt linna muutus majanduse üldpilt. Maal tootsid inimesed endale ise toitu, linnastumisega kasvas aga nende inimeste arv, kes pidid ostma toitu poest, turult või sööma väljas. See tõi kaasa kaubanduse, teenindussektori ja raha­majanduse osatähtsuse kasvu, põllumajandus seevastu lükkus industriaalühiskonnas tagaplaanile.

Jõukam rahvas – ettevõtjad, pankurid, kaupmehed, kõrgemad ametnikud – koondusid elama kesklinna, kuhu kerkisid kõrgete kivimajadega ärikvartalid. Veevärk, kanalisatsioon, tänava­valgustus, linnatransport ja muud moodsa elu hüved jõudsid sinna esimeses järjekorras. Maalt saabuvatele töölistele rajati aga äärelinna üürikasarmuid, kus elati väga kehvades tingimustes tihedalt koos ning inimeste tervist ohustas nakkushaiguste kiire levik.

Tööstuslik pööre kujundas ümber kogu ühiskonna. Üheks oluliseks tulemiks oli transpordi kiire areng 19. sajandil: ehitati välja raudteed, rajati uusi kanaleid, veeteedele ilmusid aurikud, sajandi lõpul sai alguse autode tootmine. Seda kõike on nimetatud ka transpordirevolutsiooniks, millel oli omakorda tohutu mõju inimeste elukorraldusele ja majandusele. Näiteks andis suuremahuline raudteede, vedurite, vagunite ja aurikute ehitus olulise tõuke raua‑ ja terasetööstuse arengule.

Inglismaal asuti raudteid ehitama alates 1830. aastatest. Mandri-Euroopas saabus tõeline raudtee-ehituse kõrgaeg 1880. aastatel.

Raudteede väljaehitamine ja aurujõul liikumine mitte ainult ei tõstnud liikumiskiirust, vaid tegi võimalikuks inimeste ja kauba­veo hüppelise kasvu. Näiteks veel 1830. aastate algul tehti tollase peamise transpordivahendi postitõllaga kogu Saksamaal ligi­kaudu 1 mln reisi aastas, 1912. aastal aga sõideti seal rongiga juba ligi 1,75 mld reisi aastas. Sama võib öelda kaubavedude kohta. Kauba transpordikulud alanesid tunduvalt ning see elavdas oma­korda kauplemist ka kaugemate piirkondadega. Esimesed külmunud liha saadetised (nii et see ennast ka majanduslikult ära tasus) jõudsid Euroopasse Argentinast ja Austraaliast 1870. aastate lõpul.

Raudtee arengul oli ka suur sõjaline tähtsus. Nüüd sai suuri väe­üksusi kiiremini ühest kohast teise liigutada ning vähendada see­juures sõdurite haigestumist ja hukkumist, mida pikad jalgsi­rännakud oleksid põhjustanud. Peale selle sobis raudtee hästi sõjaväe varustuse ja moona transpordiks.

Transpordirevolutsioon soodustas suurte inimhulkade ümber­asumist uutesse elukohtadesse ehk massimigratsiooni. Aja­vahemikus 1815–1914 rändas vähemalt 82 miljonit inimest vaba­tahtlikult oma kodumaalt välja. Neile lisandusid need miljonid inimesed, kes kolisid maalt linna.

Väljarändajate peamine sihtpunkt oli Põhja-Ameerika (eriti USA). Kiirelt areneva tööstuse ja hõreda asustusega „kõigi võimaluste maa“ näis pakkuvat tööd ja leiba kõigile, kel jätkus julgust ja ette­võtlikkust senine elu maha jätta ning ookeanireisiks kallis laeva­pilet lunastada. 19. sajandi teisel poolel rändas Euroopast Ameerikasse kümneid miljoneid inimesi, kellest enamik olid 15–35‑aastased noored: tööd ja paremat elujärge otsivad töölised, maanäljas talupojad, aga ka käsitöölised ja väikeettevõtjad. Paljudel õnnestus uues maailmas uut elu alustada. Peamiselt just arvuka sisserännanud tööjõu tõttu muutusid Ühendriigid 1890. aastatel üheks maailma tähtsaimaks tööstusriigiks.