Eesti iseseisvumine

  • Mil moel eraldus Eesti Venemaast?
  • Kuidas tekkis Eesti riik?
Seotud sisu
Muud tegevused

Autonoomia saavutamine

Juba 1905. aasta revolutsiooni päevil levis arvamus, et kõik Eestit puudutavad küsimused tuleks otsustada kohapeal, jättes Vene­maa keskvalitsuse ülesandeks üleriiklike asjade lahendamise. Kuid alles Veebruarirevolutsioon ja tsaarivõimu kukutamine andis eestlastele võimaluse unistus autonoomsest Eestist teoks teha.

30. märtsil 1917 otsustas Venemaa Ajutine Valitsus ühendada Põhja- ja Lõuna-Eesti rahvuslikuks kubermanguks ja anda sellele autonoomia ehk laiad omavalitsuslikud õigused. Siitpeale hakkas Eesti elu kiiresti ja ulatuslikult muutuma. Paljud senised vene ametnikud asendati eestlastega, linnavalitsustest tõrjuti kõrvale baltisakslased, seati sisse maakondlik omavalitsus, asutustes ja koolides võeti kasutusele eesti keel. Suvel moodustati üldvalimiste teel seadusandlik rahvaesindus – Maanõukogu –, kes omakorda seadis ametisse täidesaatva maavalitsuse. Seega läks kohalike asjade üle otsustamine tõepoolest eestlaste eneste kätte.

Eestlaste meeleavaldus Peterburis autonoomiaseaduse toetuseks 26. märtsil 1917. Sellel osales rahvuslike sinimustvalgete ja revolutsiooniliste punalippude all ligi 40 000 inimest
26. märtsi meeleavaldusel kantud lipp
Eesti rahvusliku kubermangu komissariks määrati Tallinna linnapea Jaan Poska
Seotud sisu
Muud tegevused

Venemaast eraldumine

Veebruarirevolutsioon süvendas kogu Vene impeeriumis korra­lagedust, vähendas armee võitlusvõimet ja suurendas Saksa vägede sissetungiohtu Eestisse. Oktoobris 1917 vallutasidki Saksa väed Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu saared. Vene sõjavägi näitas üles täielikku suutmatust sakslastele vastu panna.

Nende sündmuste mõjul hakkasid eestlased järjest sagedamini mõtlema Venemaast lahkulöömisele. Olulise tõuke selles suunas tegutsemiseks andis enamlaste vägivaldne riigipööre Venemaal. Niinimetatud oktoobripööre tõi Vene sõdurite relvade toel enamlased võimule ka Eestis. Enamlased alustasid kohe demokraatlike vabaduste ja kodanikuõiguste kärpimist ning nõudsid eestlaste rahvuslike eesmärkide allutamist ülemaailmse töölisklassi huvidele. Enamlaste üheparteiline vägivallavalitsus oli suuremale osale rahvast vastuvõetamatu. Pealegi kardeti, et enamlaste tegevus kutsub Venemaal esile kodusõja (nagu peagi ka juhtus), mis võib saada väikese eesti rahva jaoks hukatuslikuks.

Seetõttu kuulutas Maanõukogu 15. novembril 1917 ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis ja seadis sihiks kutsuda kokku Eesti asutav kogu, kes määraks kindlaks Eesti tulevase valitsemis­korra. See otsus tähendas Eesti eraldamist Venemaast.

Tegelikus elus ei muutnud Maanõukogu otsus paraku midagi. Enamlased jäid edaspidigi võimule, nad ajasid relva jõul laiali nii Maanõukogu kui ka maavalitsuse ning võtsid järk-järgult üle ka maakondade, linnade ja valdade juhtimise. Ühtlasi tehti kõik­võimalikke takistusi rahvuslastele: nende erakonnad ja ajalehed suleti, avalike koosolekute korraldamine keelati, mitu tuntud juhti vangistati.

Enamlaste meeleavaldus Maanõukogu laialisaatmise toetuseks Toompeal 15. novembril 1917

Väljavõte Maanõukogu otsusest 15. novembril 1917

Kuna Venemaal riikline võim üle­üldise korralageduse ja üksikute rühmade vastastikuse võitluse läbi täielikult on hävitatud ja keskvõim puudub, kelle määruste alla kõik riigiosad heidaksid, tunnistab Ajutine Eesti Maanõukogu, kui seaduspärane demokraatliselt valitud maa ja rahva esitus Eestis, oma kohuseks Eestimaa kaitseks Venemaal järjest kasvava korralageduse ja kodusõja häda­ohtlikkude tagajärgede vastu ja Eesti rahvuspoliitilise tuleviku kindlustamiseks järgmist välja kuulutada:

  1. Eesti Maanõukogu tunnistab ennast Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks, kelle määruste ja korralduste järele kõikidel Eestimaal tuleb käia, kuni Maanõukogu poolt demokraatlise valimisseaduse põhjal viibimata kokku kutsutav Eesti Asutav Kogu kokku astub, et Eesti­maa riiklist korda kindlaks määrates maal lõpulikku seadusandlist ja valitsuslist võimu luua.
  2. Igasugused määrused, käsud ja dekreedid, tulgu nad kelle poolt tahes, on Eestimaal kuni Eesti Asutava Kogu kokkuastumiseni maksvad ainuüksi siis, kui Eesti Maanõukogu nemad välja on kuulutanud, kuna vastasel korral neid mitte ei tule täita.
  3. Seks ajaks, kui Eesti Maanõukogu mitte koos ei ole, antakse Maanõu­kogu juhatusele ja Vanemate-kogule ühes Maavalitsusega, kui Eestimaa kõrgema võimu esitajale, õigus rutulikke määrusi ja käskusid Eesti­maa elu korraldamiseks välja kuulutada ja maksma panna, kuni Maanõukogu kokku astudes nende määruste kohta oma otsuse annab. [---]
Maanõukogu protokollid 1917–1919. Tallinn, 1935, lk 273–274.

Arutelud Maanõukogus

[Eesti välis]saatkonnale otsustati kohuseks teha, et tema väljamaal kõige energialisemaid sammusid astuks seks, et Eestimaa mitte Saksa­maa külge liidetud ei saaks, sest see oleks meie rahvuse surm.

Meie nõue on: Võimalik lai enese­määramine ja iseseisvus, rahvus­vaheliselt kindlustatud.

Föderatsioni küsimus Venemaaga – jäetakse lahtiseks. Kui kõik teised rahvused Venest lahkuvad, siis ei ole meil mõtet föderatsioni Venega jäeda. Kui aga vene rahvad otsustavad Vene föderatsioni jäeda, siis on ka meil soovitav nendega ühendusesse jäeda.

Kõige pealt tuleks aga toetada bufri riikide loomise mõtet – Soomest, Eestist, Leedust, Lätist ja Poolast – kuid niisama ka Põhjariikide liidu loomist – Daani, Norra, Rootsi, Soome ja Eestist.

Väljavõte Maanõukogu vanemate­kogu koosoleku protokollist 24.11.1917.

K. Päts [---] toetab Soomega ühinemise mõtet.

K. Konik toetab ainult Vene föderatsioni.

J. Raamot ei usu, et venelased föderatsioni lubaksid.

J. Kukk ei usu ka Vene föderatsioni sisse [---]

A. Rei teeb ettepaneku: 1) Mitte sakslase alla minna ja 2) mitte lätlastega ühineda. [---] Kui näituseks Ukraina iseseisvaks saab, ei ole meil enam mõtet Vene föderatsioni nõuda.

Väljavõte Maanõukogu vanemate­kogu koosoleku protokollist 08.12.1917.
  1. Milliseid Eesti riikluse variante Maanõukogu liikmed 1917. aasta lõpul arutasid?
  2. Millise variandi nad algusest peale välistasid? Miks?

Aktsiaselts Richard Mayeri keemia­vabriku (Tallinn) tööliskoosoleku otsus 11.01.1918

Mayeri vabriku tööliste koosolek leiab, et Eesti iseseisva riigi loomise mõte tööliste huvidele ei vasta, ja täiesti mõisnikute ning Eesti kodanlaste kokkuleppe peal põhjeneb. Töölised ei tohi endile kunagi prügi silma pilduda lasta. Mitte väikeste riikide asutamine ei ole tööliste siht, vaid meie siht ja hüüdsõna on: ühinege kõige maade töölised üheks suureks tööliste riigiks.

Tööline nr 13, 18.01.1918.
  1. Miks ei toetanud töölised iseseisva Eesti riigi loomist?
  2. Millise suure poliitilise voolu seisukohti nad esindavad?
Seotud sisu
Muud tegevused

Iseseisvuse väljakuulutamine

Eestimeelsed poliitikud ei vandunud siiski alla, vaid otsisid edasi võimalusi nii enamlaste võimust vabanemiseks kui ka Saksa vägede sissetungi vältimiseks. 1. jaanuaril 1918 peetud salakoos­olekul otsustati kuulutada Eesti iseseisvaks vabariigiks ja anda teada, et loodav riik säilitab käimasolevas maailmasõjas era­pooletuse. Kuna seda otsust ei olnud aga võimalik enamlaste võimu ajal täide viia, jäädi ootama sobivat juhust.

See võimalus avanes 1918. aasta veebruaris, kui Nõukogude Vene­maa ja Keskriikide rahuläbirääkimised katkesid ning Saksa väed alustasid uut pealetungi idarindel. Vene armee jäänused taandusid vastupanuta itta. Koos Vene sõduritega asusid põgenema ka enamlikud võimumehed. Nädala aja jooksul (20.–26. veebruaril) võtsid rahvusmeelsed eestlased võimu enamlastelt üle enamikus linnades ja paljudes valdades.

19. veebruaril, kui saadi teada Saksa vägede lähenemisest Eestile, moodustati Tallinnas erakorraliste volitustega Päästekomitee (Konstantin Konik, Konstantin Päts, Jüri Vilms), et juhtida oma­riikluse loomist. Paar päeva hiljem valmis iseseisvusmanifesti tekst. Iseseisvusmanifest kavatseti avalikult rahvale ette lugeda, et sel moel iseseisev Eesti Vabariik välja kuulutada. Esimesed katsed (Haapsalus, Tartus) küll nurjusid, kuid 23. veebruari õhtul luges Maanõukogu liige Hugo Kuusner Pärnus Endla teatri rõdult manifesti ette ning sellega oli iseseisev Eesti Vabariik välja kuulutatud. 24. veebruaril alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus (peaminister Konstantin Päts) ning seda sündmust loetakse Eesti riikliku iseseisvuse alguseks.

Päästekomitee liikmed Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms
Manifest Eestimaa rahvastele, 21. veebruar 1918
Iseseisvuse auks korraldatud meeleavaldus Pärnus 24. veebruaril 1918

Iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus 23. veebruaril 1918

23. veebr. 1918. a., päeva ajal, ilmus minu juurde Maa­päeva asjadevalitseja Jaan Soop, kes minu vastuvõtutoas „Pärnu Postimehe” toimetaja Jaan Järve [---] juuresolekul harutas lahti kuue voodri, kuhu temal oli peidetud üks kirjutusmasinal veluurpaberile kirjutatud Eesti iseseisvuse manifest. [---] Polnud aega viivitada. Otsustasime ise­seisvuse manifesti välja kuulutada sama päeva õhtul. [---]

Läbi rahvahulkade ja ülesrivistatud Eesti pataljoni ridade läksin „Endla” teatrimaja jaamapoolsele rõdule. [---] Kui linna tornikell lõi 8, paljastasin pea ja astusin „Endla” rõdu äärele, kus tõrvikute valgustusel, üldise vaikuse juures, kuulutasin välja Maapäeva esindajana iseseisva manifesti valju häälega, mis oli kuuldav õige kaugele. Pärast manifesti ettelugemist laulis teatrihoone esist täitev rahvahulk hardumuses isamaalaulu. Sellele järgnesid kauased hurraa-hüüded. Eesti pataljoni sõdurid lasid püssidest aupauke. Aegamööda valgus rahvas viimaks laiali.

Hugo Kuusner. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus. – Eesti Rahvusväeosade Album, III. Tallinn, 1938, lk 62–63.

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele

Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil „kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama“ ja et „kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma“.

Nüüd on see aeg käes.

Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõige pealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta.

Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enese määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:

EESTIMAA

tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale

ISESEISVAKS DEMOKRATLISEKS VABARIIGIKS.

Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Lääne mere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.

Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol.

Kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.

Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseeritakse.

Kuni Eesti Asutav Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valtsemise korra lõpulikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:

  1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
  2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused.
  3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.
  4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada.
  5. Linna- ja maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jätkama.
  6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsioonid linnades ja maal.
  7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demokratilistel alustel.

E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Su üle Jumal valvagu

Ja võtku rohkest õnnista,

Mis iial ette võtad sa,

Mu kallis isamaa!

Elagu iseseisev demokratiline Eesti vabariik!

Elagu rahvaste rahu!

EESTI MAAPÄEVA VANEMATE NÕUKOGU

24. veebr. 1918. a.

Seotud sisu
Muud tegevused

Omariikluse ülesehitamise algus

Kuid sedapuhku ei jäänud iseseisvus püsima. Eesti langes veebruaris-märtsis 1918 Saksa vägede kätte ning okupatsiooni­võim ei tahtnud eestlaste omariiklusest kuuldagi. See-eest toetasid Saksa sõjaväelased kohalikke baltisakslasi, kelle ees­märgiks sai Eesti ja Läti alade sidumine Saksamaa külge.

Eesti Ajutine Valitsus püüdis küll mõnda aega oma tegevust jätkata, kuid see osutus väga raskeks. Eriti pärast seda, kui sakslased hakkasid tuntud avalikke tegelasi vangistama. Siiski õnnestus Lääne-Euroopasse läkitatud Eesti esindajatel saavutada Eesti Vabariigi ametlik tunnustamine tähtsamatelt Antandi riikidelt.

Alles Saksamaa sõjaline kokkuvarisemine andis Ajutisele Valitsusele võimaluse oma katkestatud tegevust jätkata. Valitsuse esimene koosolek peeti Esimese maailmasõja lõpupäeval, 11. novembril 1918, ja siitpeale algas Eesti riikluse tegelik üles­ehitamine.

Saksa väeülemad 24. veebruaril Tartu raekoja ees. Neile esitleb end Tartu linnapea Jaan Kriisa

Eestimaa ja Liivimaa rüütelkondade pöördumine Saksa keisri poole 05.02.1918

Kõrgeaulisem Keiser ja Kuningas! Teie Majesteet!

Täiesti teadlikuna sellest, et ainult Teie Majesteet saksluse patroonina suudate meie õnnetule maale rahu ja kaitset anda, tulvil lootust, et see põline sakslaste maa lõpuks jälle oma emamaaga ühendatakse ja ta Saksa riigi lahutamatu osana igaveseks ajaks Hohenzollernite valitseda jääb, ilmuvad Liivimaa ja Eestimaa rüütel- ja maiskonnad Teie Majesteedi palge ette alandliku palvega:

Kas Teie Majesteet suvatseksite Liivimaa ja Eestimaa oma võimsa kaitse alla võtta, need alad rõhujatest vabastada ja koos juba vallutatud aladega ning ajaloo ja traditsioonide kaudu meiega lahutamatult seotud vennas­provintsi Kuramaaga oma kuulsusrikka valitsuse alla ühendada?

Eduard von Dellingshausen. Kodumaa teenistuses. Eestimaa rüütelkonna peamehe mälestused. Tallinn, 1994.
  1. Mida rüütelkonnad Saksa keisrilt palusid?
  2. Keda nimetatakse rõhujateks?
  3. Mis sa arvad, miks ei toetanud rüütelkonnad Eesti iseseisvumist?
Seotud sisu
Muud tegevused

Mõisted

  • autonoomia – omavalitsus; osaline iseseisvus, mis antakse riigi teatud piirkonna elanikele
Seotud sisu
Muud tegevused

Küsimused

  1. Kuidas jagunes Eesti ala halduslikult 20. sajandi algul? Kellele kuulus tegelik võim? Millisel tasandil oli võim eestlaste käes?
  2. Millised sündmused Euroopas ja Venemaal lõid eelduse Eesti iseseisvumiseks?
  3. Mis muutus Eestis Veebruarirevolutsiooni tulemusena?
  4. Miks läks Eestis 1917. aastal võim hoopis enamlaste kätte?
  5. Kuidas Eesti iseseisvus välja kuulutati?
  6. Miks algas Eesti riikluse tegelik väljaehitamine alles aasta lõpul?
Seotud sisu
Muud tegevused