1930. aastaid on nimetatud saatanlikuks aastakümneks, sest sel ajal hakkas maailm kiiresti uue suure sõja poole liikuma. Rahvusvahelise olukorra teravnemise ja sõjakollete kujunemise põhjusi oli mitmeid. Need olid poliitilise ja majandusliku ise­loomuga ning suuresti seotud Versailles’ süsteemiga.

Poliitiliste põhjuste seas võib esile tuua järgmised.

• Sakslasi vihastas Versailles’ rahuleping ning see, et prantslased ja inglased ei tahtnud Saksamaad suurriigina tunnustada. Üleskutsed tühistada see rahuleping ning sõja­kaotus tasa teha leidsid Saksamaal suurt poolehoidu.
• Esimeses maailmasõjas Antandi poolel sõdinud Jaapan ja Itaalia olid solvunud, sest nad ei saanud maailmasõjas osalemise eest piisavalt asumaid. Nüüd otsustati need asu­maad endale jõuga haarata.
• Pärast esimest maailmasõda kehtestatud riigipiirid põhjustasid rohkesti pingeid. Nii mitmeski riigis arvati, et neile kuuluvad alad on ebaõiglaselt saanud naaberriik ning need tuleks tagasi võita.
• Rahvasteliit polnud võimeline lahendama kriise, kui nendes osalesid suurriigid.

Majanduslikud põhjused olid eel­kõige tingitud ülemaailmsest majanduskriisist, mis puhkes 1929. aastal ning kestis mitu aastat. Paljudes maailma riikides halvenes järsult elanike olukord. Kui veel mõni aeg tagasi tundus, et on saabunud püsiva majandusliku õitsengu aeg, siis pärast majandus­kriisi puhkemist valdas inimesi masendus ja hirm homse päeva ees. Paljud inimesed kaotasid usu demokraatliku korra võimesse taastada normaalne elu. Oldi veendunud, et vaid karm valitsemine ehk diktatuur suudab taastada riigis korra ning muuta elu paremaks. 1930. aastate lõpuks valitses diktatuur peaaegu kõikides Euroopa riikides. Riikidevahelisi tülisid üritasid diktaatorid lahendada sõjajõuga, mitte aga läbi­rääkimiste laua taga.

Kaug-Idas muutus väga sõjakaks Jaapan, kes tahtis saada kogu Aasia valitsejaks. 1930. aastate algul ründasid jaapan­lased Hiinat. Vallutatud Hiina osasse (Mandžuuriasse) lõid nad Jaapanist sõltuva Mandžukuo riigi. Rahvaste­liit saatis sinna asja uurima komisjoni, kelle arvates ei saanud Mandžukuo riiki ise­seisvaks pidada, ning nõudis, et Jaapan viiks oma väed Hiinast välja. Tokio valitsus eiras seda nõuet ning seepeale kuulutas Rahvasteliit Jaapani agressoriks ehk sõjaalgatajaks ja vallutajaks. Jaapan lahkus vastuseks Rahvaste­liidust, kuid mitte Hiinast.

Nende sündmustega algas Rahvaste­liidu allakäik. Kogu maailm nägi, et see ühendus ei suuda oma liikmeid kaitsta. Jaapan kuulutati küll agressoriks, kuid mingit karistust ei järgnenud ja ta võis rahumeeli oma vallutus­kavasid ellu viia.

Rahvasteliit ei suutnud ära hoida ka Saksamaa taasrelvastumist. 1933. aasta algul tuli seal võimule Natsionaalsotsialistlik Töölis­partei (natsid) eesotsas Adolf Hitleriga, kes teatas oma kavatsusest tühistada „ebaõiglane ja Saksa­maad alandav“ Versailles’ rahuleping. 1933. aastal astus Saksamaa Rahvaste­liidust välja, kuna Suurbritannia, Prantsusmaa ja veel mõni riik olid vastu Saksa­maa piiramatule relvastumisele. 1935. aastal seati Saksa riigis sisse üldine sõja­väe­kohustus ning asuti looma uut võimsat sõjaväge.

Sama aasta sügisel tungisid Itaalia väed Etioopiasse. Kohe pärast sõjategevuse algust kuulutas Rahvasteliit itaallaste tegevuse vallutussõjaks ning kutsus üles sõjaka riigi suhtes majanduslikke karistusmeetmeid rakendama, nagu seda nägi ette Rahvasteliidu põhikiri. See aga tulemust ei andnud, sest Itaaliat hakkas varustama ning toetama Saksa­maa, kes oli selleks ajaks Rahvaste­liidust juba lahkunud. Mõne kuu pärast oli sõda läbi ning Etioopia muudeti Itaalia asumaaks. Pärast sõja lõppu ei tahtnud ka Rahvasteliidu liikmed Itaaliat kui vallutajat karistada. Ametlikult ei tunnustanud Rahvasteliit siiski Etioopiat Itaalia osana, vaid pidas seda jätkuvalt Rahvasteliidu iseseisvaks liikmeks. Itaalia ei olnud sellega nõus ja lahkus organisatsioonist.

Seda, et Rahvasteliit ei suuda enam riikidevahelistes tülides täita lepitaja rolli, näitas ilmekalt Hispaania kodusõda, millesse sekkusid ka võõrriigid. Sündmused said alguse, kui Hispaanias võitsid üldvalimised Rahvarindeks ühinenud vasakpoolsed era­konnad. Sõjaväelased ei olnud Rahva­rinde valitsusega rahul. 1936. aasta suvel puhkes kindral Francisco Franco juhtimisel sõja­väelaste mäss, mis kasvas üle kodusõjaks. Rahvasteliidu pingutustele vaatamata muutus see peagi rahvusvaheliseks sõjaliseks kokkupõrkeks. Rahvarinde pooldajaid ehk vaba­riiklasi asus toetama Nõukogude Liit. Saksa­maa, Itaalia ja Portugal tunnustasid ja abistasid sõjaliselt Franco mässulist valitsust. Hispaaniasse saabus võõra­maiseid vägesid, vaba­tahtlikke, relvastust ja sõja­varustust. Välis­riigid kasutasid kodusõda uute relvade katsetamiseks. Rahvaste­liit püüdis saata sõjapiirkondadesse abi korras toiduaineid, ravimeid ja riideid ning üritas meresõitu Hispaania vetes ohutumaks muuta. Kuid see oli ka kõik, mida see ühendus teha suutis. Kodusõda lõppes 1939. aasta kevadel vaba­riiklaste lüüa­saamisega. Riigis kehtestati Franco diktatuur. Nagu näitasid järgnenud sündmused, osutus Hispaania kodu­sõda teise maailmasõja eel­mänguks.