Iseseisva riigi loomine oli ülimalt oluline ühiskonnaelu kõigi tahkude jaoks, kuid kõige positiivsemalt mõjutas see rahvus­kultuuri. Esimest korda kadus seni eestlasi ähvardanud oht kaotada oma rahvuslik kultuur ja identiteet järje­kordse saksastamise või venestamise laine tõttu. Riik, milles seni oli nähtud võõra võimu ja vaimu teenijat, aitas nüüd teadlikult kaasa eesti kultuuri püsimisele ja edendamisele. Järjepidevalt hakati rahastama rahvuskultuuri, seni oli sellest vaid unistatud. Esialgu oli riik vaene, kuid kui majandus kosus, kasvasid ka kultuurile eraldatud summad. Aastal 1925 asutatud Kultuur­kapital hakkas jagama stipendiume ja preemiaid loovisikutele ning toetas olulisi kultuuriasutusi ja -ettevõtmisi.

Rahvas osales nii kultuuritarbimises (üha rohkem käidi teatris, kinos, kontserdil) kui ka kultuuriloomes. Kujunes tihe rahva­majade võrk, kõikjal tegutsesid kultuuri- ja haridusseltsid, ise­tegevuslikud laulukoorid ja orkestrid, ülipopulaarseks muutus näitemänguharrastus. Jätkus kohalike ja maakondlike muusika­päevade traditsioon.

Üldlaulupeod toimusid iga viie aasta tagant, suurimaks (üle 17 000 esineja) kujunes 1938. aastal peetu, millega tähistati Eesti Vabariigi 20. aastapäeva.

Kultuurisidemed laienesid märgatavalt. Varem oli eesti kultuur saanud mõjutusi peamiselt saksa ja vene kultuurist, nüüd aga õpiti süvitsi tundma ka prantsuse, inglise, Skandinaavia jt kultuure. Tegevust alustasid mitmesugused kultuurikontakte vahendanud seltsid (Eesti-Prantsuse ühing, Eesti-Poola ühing) ja eesti kultuuri tutvustati välisriikides.

Riigi hariduspoliitika peamine siht oli tõsta üldist haridus­taset. Kõikides kooliastmetes mindi üle emakeelsele õppele, kehtestati 6-klassiline koolikohustus, kaasajastati õppe­kavad ja õpikud, rajati uusi koole ja parandati õpitingimusi vanades. Vabariigi algusaastail pürgis uskumatult suur hulk õpilasi gümnaasiumidesse, kuid 1930. aastate teisel poolel paranes ka kutsekoolide maine ja tase ning üha enam noori otsustas kutsehariduse kasuks. Kõrgharidust oli võimalik oman­dada kas väärika ajalooga Tartu ülikoolis või noores Tallinna tehnikaülikoolis, samuti kõrgemates kunsti- ja muusika­koolides. Kõrgkoolid, eriti Tartu ülikool, kujunesid ka teadustöö keskus­teks, kus erilise tähelepanu all olid rahvusteadused (eesti keel, kirjandus, rahvaluule, ajalugu jms).

Moodsat euroopalikku kõrgkultuuri viljelesid elukutselised loojad: kirjanikud, muusikud, näitlejad, heliloojad. Nende arv suurenes omariiklusaastail kiiresti. Kunstiinimeste omavahelist lävimist ja vaimset rikastamist hoogustasid kutseliidud (Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Näitlejate Liit jt).

Asutati uusi kutselisi orkestreid, koore ja teatreid. Teatrielu keskuseks kujunes Tallinn, kus tegutses korraga kolm teatrit. Kutselised teatrid töötasid ka Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas. Eesti muusikat rikastasid uued sümfoonilised suurvormid (ooperid, oratooriumid) ning koori- ja soololaulud. 1930. aastatel levis kerge ajaviitemuusika, mida viljelesid menukad tantsu­orkestrid.

Kunstielu mõjukaimad edendajad olid Tartus tegutsenud kunsti­ühing Pallas ning Tallinnas asutatud Kunsti­hoone. Ilu­kirjanduses valitses 1920. aastate algul luule, mida kujundas jõuliselt kirjanike ühendus Siuru (Marie Under jt). Kümnendi teisel poolel algas realistliku romaani kõrgaeg ja nimekaimaks kirjanikuks tõusis Anton Hansen Tammsaare. Tõlgete kaudu jõudis eesti lugejateni ka maailmakirjanduse paremik.

Eestlasi iseloomustas endiselt haridusjanu, sest sooviti leida tasuvamat tööd ja nii parandada elujärge. Lugemishuvi suurenes, sellele aitas kaasa ka väga paljude uute raamatute ning ajakirjandusväljaannete ilmumine. Meelsasti käidi kinos, kus peamiselt näidati Hollywoodi ja Saksa filmikompaniide toodangut, kuid tutvustati ka Eesti filme. Nii kodu- kui ka välis­maiste kroonikafilmide kuldajaks olid 1930. aastad.

Üha rohkem hakati harrastama sporti. Endiselt oli moes raskejõustik, ennekõike maadlemine ja tõstmine, kuid nende kõrval kogusid populaarsust ka kergejõustiku alad ning palli­mängud, eeskätt jalgpall. Spordiharrastuse levikul oli oluline osa Eesti sportlaste saavutustel. Ainuüksi olümpiamängudelt toodi koju 21 medalit, neist kuus kuldset. Rahvuskangelasena võeti vastu 1936. aastal Berliini olümpiamängudelt kahe kullaga naasnud maadleja Kristjan Palusalu. Maailma tippu tõusid laskurid (Eesti meeskond krooniti kahel korral maailmameistriks) ja maletaja Paul Keres.

Reisimisest ja suvitamisest oli saamas oluline osa inimese elus. Välisreisid polnud küll enamikule taskukohased, kuid suviti liikusid raudteel odavad huvirongid, mis võimaldasid soovijatel tutvuda kodumaa vaatamisväärsustega. Väljasõite sai teha ka laevade ja bussidega. Suvitajaid võõrustasid nii tuntud merekuurordid (Pärnu, Haapsalu, Narva-Jõesuu) kui ka kõigile taskukohased sisemaa puhkelinnad (Viljandi, Elva).