Euroopa Liidu institutsioonid

Euroopa Liidu Nõukogu ehk EL-i Ministrite Nõukogu on EL-i seadusandja nagu ka Euroopa Parlament, tema roll on seega samuti võrreldav kahekojalise parlamendi ühe koja omaga. Euroopa Parlament (nagu enamik parlamente) töötab eelkõige parteilise kuuluvuse alusel, nõukogu esindab aga selgelt liikmesriikide huve ja tahet. Nõukogu töötab Brüsselis.

EL-i Nõukogu koosneb iga liikmesriigi valitsuse esindajast (ministrist). See, millise valdkonna ministrid nõukogusse kogunevad, sõltub päevakorrast. Näiteks kohtuvad põllumajandusministrid, kui käsil on põllumajandusküsimused, keskkonnaasjade arutamiseks ja otsuste tegemiseks kohtuvad keskkonnaministrid.

Olenevalt valdkonnast vajab nõukogu otsustamisel kas ühehäälsust või kvalifitseeritud häälteenamust. Lissaboni lepingu järgi on kvalifitseeritud häälteenamus 55% nõukogu liikmetest, kelle hulka kuulub vähemalt 14 liikmesriiki ja kes esindavad vähemalt 65% EL-i rahvastikust. Liikmesriikide häälte arv sõltub riigi elanike arvust: mida suurem on liikmesriigi rahvaarv, seda rohkem hääli tal Euroopa Liidu Nõukogus on.

Nõukogu juhtimine ringleb kaks korda aastas liikmesriikide vahel, vastavalt lepingus määratud järjekorrale. Eesistuja juhatab EL-i Nõukogu kohtumisi ning sätestab nende päevakorra. Eesti oli esimest korda EL-i Nõukogu eesistuja 2017. aasta teisel poolel.

Euroopa Ülemkogu langetab EL-i tähtsaimaid otsuseid ja määrab kindlaks liidu tegevuse üldkava. Ülemkogu ei toimi seadusandjana. Euroopa Ülemkogu loodi ametlikult 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepinguga, kuid on selle nime all tegutsenud juba 1974. aastast. Lissaboni leping määras ka Ülemkogu alalise presidendi ameti, varem täitis seda rolli eesistujariigi juht, sarnaselt EL-i Nõukoguga. 2009. a detsembris valiti esimeseks ülemkogu alaliseks presidendiks endine Belgia peaminister Herman Van Rompuy. Alates 1. detsembrist 2019 on Euroopa Ülemkogu eesistuja endine Belgia peaminister Charles Michel.

Euroopa Ülemkogu moodustavad liikmesriikide juhid (Eestis peaminister) koos Ülemkogu ja Euroopa Komisjoni presidentidega, kohtumistel osaleb ka välispoliitika eest vastutav komisjoni asepresident (välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja). Ülemkogu koguneb tavaliselt neljal korral aastas, kuid selle eesistuja võib korraldada kiireloomuliste küsimuste arutamiseks ka täiendavaid kohtumisi.

Euroopa Parlament jagab Euroopa Liidu Nõukoguga seadusandlikku võimu. Tema roll on võrreldav kahekojalise parlamendi ühe koja omaga, kuid erinevalt riikide parlamentidest ei saa Euroopa Parlament koostada õigusaktide eelnõusid. 1979. aastast valivad EL-i liikmesriikide kodanikud parlamendiliikmed otsestel valimistel viieks aastaks, varem nimetasid liikmed ametisse riikide parlamendid. Euroopa Parlamenti valitavate saadikute arv sõltub riigi elanike arvust. Väiksematest liikmesriikidest on parlamendis 6, suurimast, Saksamaalt, 96 liiget. Eestist kuulub Euroopa Parlamenti 7 liiget.

Teisisõnu saab Saksamaa lähetada Euroopa Parlamenti ühe saadiku iga 850 000 inimese kohta, Eestis iga 220 000 inimese kohta. 2020. aastal oli parlamendis kokku 705 liiget.

Euroopa Parlamendi mõju on võrreldes teiste EL-i institutsioonidega pidevalt kasvanud, algselt nõuandev organ on saanud kaasotsustusõiguse õigusaktide vastuvõtmisel enamikus EL-i tegevusvaldkondades. Parlament kinnitab ka Euroopa Liidu eelarve.

Euroopa Komisjon on EL-i täidesaatev võim, mis vastutab liidu igapäevase juhtimise ja otsuste elluviimise eest ning on võrreldav riigi valitsusega.

Euroopa Komisjonil on ainuõigus koostada õigusaktide eelnõusid. Komisjon on kaasatud otsustamisse igal tasandil kõigis EL-i tegevusvaldkondades. Tema tegevus on jagatud poliitikavaldkondadesse, mida juhivad viieks aastaks ametisse nimetatavad volinikud, üks igast liikmesriigist. Komisjoni presidendi nimetab Euroopa Ülemkogu ja kinnitab Euroopa Parlament. President otsustab tegevusvaldkondade jaotuse volinike vahel ning võib neid ametist vabastada.

Euroopa Komisjoni peamine struktuuriüksus on peadirektoraat, lisaks allub komisjonile mitu ametit ja agentuuri. Komisjon asub Brüsselis ning seal on umbes 32 000 töötajat.

Eestist on Euroopa Komisjoni volinik 2019. aastast Kadri Simson, kus ta vastutab Euroopa Liidu energiavaldkonna eest.

Euroopa Kohus on EL-i kõrgeim õigusorgan, mis valvab EL-i õiguse korrektse kohandamise ja tõlgenduse üle. Iga liikmesriik nimetab kuueks aastaks ametisse ühe kohtuniku. Euroopa Kohus tegeleb peamiselt kahte tüüpi probleemidega. Esiteks vajavad liikmesriikide kohtud liidu seadusandlust tõlgendades selgitusi. Teiseks tegeleb see EL-i institutsioonide poolt kohtu ette toodud kaebustega. Tavaliselt on niisugusel juhul kaebajaks Euroopa Komisjon ja kostjaks üks või mitu liikmesriiki. Euroopa Kohus jälgib, kuidas liikmesriigid järgivad liidu seadusandlust, ja võib trahvida riike, kus seda eiratakse.

Selleks et tuua Euroopa Liit oma kodanikele lähemale, loodi Euroopa Liidu lepinguga ombudsmani ametikoht. Euroopa Parlament nimetab ombudsmani ametisse viieks aastaks. Ombudsman uurib EL-i institutsioonide ja asutuste vastu esitatud kaebusi. Kaebuse võib esitada EL-i kodanik ja iga isik, kes elab EL-is, või organisatsioon, mis asub EL-i liikmesriigis. Ombudsman püüab leida kaebuse esitajat ning asjaomast institutsiooni või asutust rahuldava lahenduse. Ta korraldab uurimist omal algatusel või kaebuse alusel. Ombudsman tegutseb täiesti sõltumatult ja ei küsi ega võta vastu juhtnööre üheltki valitsuselt ega organisatsioonilt. Kord aastas esitab ombudsman Euroopa Parlamendile tegevusaruande.