Laanemetsa loomad

Laanemetsa putukatest on suurem osa seotud kuuse ja teiste puuliikidega. Nad leiavad puude eri osadest endale toitu ja varjepaiku. Kuuse koore all elavatest putukatest on tavalisemad üraskid. Üraskid on pisikesed tumedat tooni mardikad. Ürask uuristab kuuse koore alla käigud ja muneb sinna munad. Munast koorunud tillukesed vastsed toituvad kuuse mähast (koorealusest koest) ja võivad süües kuuse koorealuse nii põhjalikult läbi uuristada, et kuusk sureb.

Puurinde all elavatest putukatest on laanemetsa elukoosluses suure tähtsusega kuhil­pesades elavad sipelgad ehk kuklased. Vahel võivad kuhilpesad olla meetri­kõrgused või isegi kõrgemad. Sellises pesas võib elada miljon sipelgat. Kuklaste pesa ulatub maa sees tihti sama kaugele kui maa peal. Metsa­kuklaste toiduks on taimede seemned, lehetäide neste ja mitme­sugused putukad. Paljud neist on kahjur­putukad. Suve jooksul kannab üks rohke­arvuline kuklase­pere pessa üle kahe miljoni putuka. Metsas, kus kuklasepesi on rohkesti, on kuklastel oluline osa putukate arvu vähendamisel ja loodusliku tasakaalu säilitamisel. Kuklase­pesi rüüstavad mõned linnud ja imetajad. Näiteks õõnestab roherähn pesa­kuhilasse auke, et saada kätte sipelga­vastseid. Mõnikord lõhub pesa laiali metssiga. Talle meeldib pesast otsida kuklase vastseid või seal niisama pikutada. Kuklased on Eestis loodus­kaitse all.

Lindudele jätkub laanemetsas toitu ja pesitsus­võimalusi rohkem kui nõmme- ja palumetsas. Seepärast on neid siin ka rohkem. Lindudest on tüüpilised must-kärbsenäpp ja pöialpoiss.

Pöialpoiss on Eesti kõige väiksem metsalind. Ta kaalub umbes 5 grammi. Liigi heaks eristamis­tunnuseks on kollane musta äärisega triip pealael. Pöialpoisi lauluvile on nii kõrge­tooniline, et töntsi kuulmisega inimene seda ei kuulegi. Tema pesa on enamasti punutud kuuse­oksale ja näeb välja nagu samblapall, mille ülaosas on välja­lennu­ava.

Must-kärbsenäpp on üks meie tavalisemaid metsalinde. Tema rõõmsa­toonilist laulu on metsas sageli kuulda. Lind vajab pesitsemiseks puuõõnsust või pesakasti. Pesas on tavaliselt 6 hele­sinist muna. Nii pöialpoiss kui ka must-kärbsenäpp toituvad peamiselt putukatest. Väikesed metsalinnud hoiavad laanemetsa elukoosluses vaos kahjur­putukate arvukust.

Laanemets võib olla koduks paljudele imetaja­liikidele. Imetajatest on tüüpilised põder (keda õppisime tundma 5. klassis), orav, valgejänes, hunt ja karu.

Oravat võime küll kohata ka linnapargis, kuid tema põliskoduks on mets. Ta ronib parema meelega puude otsas, kui liigub maapinnal. Puu otsas leiab ta toitu ja varju ning sinna ehitab ta ka pesa. Tihti asub see kuuse okste vahel. Pesa on poole­meetrise läbimõõduga, raagudest punutud kera­kujuline ehitis. Orav võib pesa teha ka puu­õõnsusesse või linnu pesakasti. Suvel ja sügisel on orava toiduks peale puuseemnete veel marjad, seened, putukad, vahel ka linnu­munad ja -pojad. Talveks varub ta puuõõnsustesse ja oksaharude vahele pähkleid, tõrusid, seeni. Oravat ohustavad metsas peamiselt kullid, rebane ja metsnugis.

Meie looduse kahest jäneseliigist (halljänest õppisime tundma põllu elukoosluse juures) on valgejänes tõeline metsajänes. Suvel on tema tähtsamaks toiduks metsa rohttaimed, talvel haava, paju, pihlaka ja teiste puude koor ning võrsed. Talvel kraabib ta endale lume alt ka pohlalehti ja mustika­varsi ning muid metsa­taimi. Valgejänese käpad on laiemad ja karvasemad kui hall­jänesel. Need hoiavad teda lumepinnal umbes nii, nagu räätsad inimest. Tema looduslikel vaenlastel, eelkõige hundil ja ilvesel, ei ole kerge teda kätte saada.

Hunt on välimuselt väga sarnane hundi­koeraga. Erinevalt koerast, kellel saba tihti püsti, on hundi saba enamasti sorgus. Ka tema jälg on teistsugune kui koeral. See on piklikum, esivarbad asetsevad rohkem eespool kui koeral. Oma pesa eelistab hunt teha üksikusse paika, näiteks rabasaarele. Pojad sünnivad tavaliselt aprillis. Hundid kütivad metskitsi, jäneseid, põdra­vasikaid. Mõnikord söövad nad vitamiini­vajaduse rahuldamiseks ka metsa­marju. Tervest täis­kasvanud põdrast hundikari tavaliselt jagu ei saa. Küll aga langevad nende saagiks haiged ja nõrgaks jäänud loomad. Seega on hunt omamoodi metsa­sanitar. Talvekuudel peetakse hundile jahti, et hoida vaos tema arvukust.

Pruunkaru on meie metsade suurim kiskja. Täiskasvanud loom kaalub 100–200 kg. Karu tagakäpa jälg meenutab inimese palja jalatalla jälge. Karu pole ainult lihasööja. Suve esimesel poolel on tema peamiseks toiduks noored lopsakad rohttaimed, suve teisel poolel ja sügisel metsa­marjad, tamme­tõrud, pähklid. Liha kuulub tema toidu hulka ajuti peamiselt kevaditi ja sügiseti. Talvel magab ta ligi kuus kuud ega söö midagi. Jaanuaris sünnivad emakarul koopas pojad.

Hundil ja karul looduslikke vaenlasi pole. Loom­toidulisi loomi, kellel puuduvad looduslikud vaenlased, nimetatakse tippkiskjateks[sõnaseletus: Tippkiskja – loomtoiduline loom, kellel puuduvad looduslikud vaenlased.].

Kokkuvõttes võib laanemetsa elukoosluse kohta öelda, et võrreldes nõmme- ja palumetsa elukooslusega on siin palju rohkem taime- ja loomaliike. Siinsed toidu­ahelad on märksa mitme­kesisemad ja keerulisemad kui nõmme- ja palumetsas. Paljud toidu­ahelad saavad alguse kuusest ja teistest laanemetsa puuliikidest. Eespool tutvustatud taime- ja looma­liikide põhjal võib näiteks tuua toidu­ahela jänesekapsas – valgejänes – hunt.

1. Kuidas on üraskid seotud puudega?
2. Mida söövad kuklased?
3. Kirjelda laanemetsa kahte tüüpilist linnuliiki ja nende pesasid.
4. Mida orav sööb ja kes on tema looduslikud vaenlased?
5. Mida sööb hunt ja mida karu?