Eesti geoloogiline ehitus

Eesti territoorium paikneb geoloogiliselt Ida-Euroopa platvormi loodeosas. Platvormi aluskord ei ulatu Eestis kusagil maapinnani. Eesti aluskorra sügavus väheneb lõunast põhja suunas ning samas suunas õheneb ka pealiskord. Võrus on aluskord 600 m sügavusel, Tallinnas aga 120–130 m sügavusel. Meile lähimad aluskorrakivimite paljandid asuvad Soome lahe keskosas Suursaarel ja Suurel Tütarsaarel. Eesti aluskord koosneb peamiselt kristalsetest kivimitest (graniit, gneiss, kvartsiit jt). Need tekkisid 1,5–2 miljardit aastat tagasi, s.o. agueoonis ehk proterosoikumis.

Eesti ala pealiskorra moodustavad vanaaegkonna meredes kuhjunud setetest moodustunud settekivimid. Need katavad kõikjal Eestis aluskorra tugevasti kurdunud ning murrangutest läbitud kristalseid kivimeid. Vanimad Eestis paljanduvad aluspõhja settekivimid on kambriumi ajastu savid ja liivakivid, mida näeb Põhja-Eesti paekalda jalamil, jõeorgudes ning savikarjäärides.

Ordoviitsiumis toimus oluline muutus. Liivakivid, mis tekkisid kambriumi ajastu madalaveelises meres veerohkete jõgede kantud setetest, asendusid lubjakividega. Kuna ordoviitsiumi ajastu meri oli väga elustikurikas, sisaldavad sel ajal kujunenud kivimid rohkesti kunagiste organismide kivistunud jäänuseid ehk fossiile.

Siluri ajastul jätkus lubjakivide teke. Väga kõvad ja kulumiskindlad dolokivid (magneesiumi sisaldav lubjakivi) moodustavad Lääne-Eesti paekalda ülaosa Saaremaal ja Muhus ning selle jätkuks olevad paeastangud mandriosas. Siluri kivimid on kõige paremini esindatud Saaremaal, mistõttu pakub Saaremaa aluspõhi suurt huvi paljudele maailma geoloogidele ja paleontoloogidele ehk fossiilide uurijatele.

Devoni ajastul settisid siluri lubjakivide peale taas liivad ja savid. Devoni liivakivide ja siluri lubjakivide avamusalade piir kulgeb mööda Pärnu ja Peipsi põhjaranniku vahelist mõttelist joont (arvatavasti oli see devoni ajastu mere rannajoon). Lõuna-Eesti liivakivid on rohkete rauaühendite tõttu punakaks värvunud. Need sisaldavad tolleaegsete kalade, selgrootute ning algeliste maismaataimede jäänuseid. Devoni ajastu lõpul jäi Eesti ala kagunurk taas mere alla ning kujunesid lubjakivid ja dolomiidid, mis tänapäeval paljanduvad Haanja kõrgustiku lõunaosas.

Devonist kuni kvaternaarini (praeguseni), umbes 350 mln aastat, on Eesti ala olnud valdavalt maismaa ning allunud kulumisele. Seetõttu puuduvad devonist hilisemad settekivimid. Pika kulumise tagajärjel on välja kujunenud aluspõhja reljeefi suurvormid: kõrgustikud, lavamaad ja nõod. Kuna aluskorra pealispind ja seetõttu ka sellel lasuvad settekivimid on lõunasse kaldu, kulusid lavamaade ja ka kõrgustike põhjanõlvad järskudeks astanguteks, lõunanõlvad jäid aga laugeks. Pikaajaline jõgede erosioon kujundas orgude võrgu, millest osa on ka nüüdisaja reljeefis jälgitav, osa aga hilisemate setete alla mattunud.

Eesti aluspõhja kattev pudedatest setetest pinnakate on kujunenud kvaternaari ajastu jääaegadel ja -vaheaegadel (viimased 1,5–2 mln aastat) ning pärast viimast mandrijäätumist. Üle 10 000 aasta tagasi kattis praegust Eesti territooriumi suur jääkilp ehk mandrijää, mis kujundas peamise osa pinnakattest, kandes siia setteid ja vormides ümber eelnevat pinnakatte lasumust.

Pinnakatte paksus on Eestis väga ebaühtlane. Esineb paetasandikke, kus pinnakatet on ainult mõni sentimeeter. Põhja- ja Kesk-Eestis on pinnakate enamasti siiski 2–3 m, Lõuna-Eesti tasandikel 5–10 m paksune. Lõuna-Eesti kuhjelistel kõrgustikel ning ürgorgudes on see aga üle 100 m paks (Abja orus 207 m).

Peamine pinnakattematerjal Eestis on moreen. See on sorteerimata kivimiosakeste segu, mille mandriliustik ületatud aladelt kaasa haaras ja mis hiljem välja sulas. Põhja- ja Lääne-Eesti lubjakive katab hallika värvusega kivirohke moreen. Lõuna-Eesti liivakivide peal on see punakaspruun ning suhteliselt kivivaene.

Pärast mandrijää sulamist oli suur osa Eesti alast kaetud jääjärvede ja Läänemere vetega. Üleujutatud osa nimetatakse Madal-Eestiks. Sealset pinnakatet kujundas meri ja kui meri taandus, muutus see ala maismaaks. Merest ja suurjärvedest puutumata Kõrg-Eestis kujunes pinnakate pärast mandrijää sulamist vooluvete uuristava ja kuhjava tegevuse, tuule jm tegurite toimel.

Jääajajärgsete setete hulgas eristatakse tekkeviisi alusel nii mineraalseid kui ka elutekkelisi setteid. Mineraalsetest setetest on rannikualade liiv, kruus ja klibu (lapikud kivid) merelise päritoluga. Järvedes kuhjus peeneteraline liiv, savi ning järvelubi, jõgedes aga kruus ja jämedateraline liiv. Suurte astangute jalamile on raskusjõu toimel varisenud kõikvõimaliku terajämedusega materjali ehk rusu. Lõuna-Eesti küngaste jalamile kannab aga nõlvapidi alla voolav vihmavesi savikaid uhtsetteid. Suurte veekogude lähedusse on tuul kuhjanud liiva. Elutekkelised setted (turvas, muda) seostuvad eelkõige soodega. Ka inimtegevusel on omad setted. Maavarasid rikastades ja kasutades on inimesed tekitanud jääkprodukte, näiteks aherainet ja põlevkivituhka, mille puistanguid on kuhjatud Kirde-Eestisse.