Eesti metsad

Eesti on metsarikas maa. Tänapäeval katavad metsad umbes poole Eestimaa pinnast. Viimase kuuekümne aasta jooksul on Eesti metsade pindala tasapisi suurenenud, sest palju endisi põllumajandusmaid on maha jäetud, võsastunud ja metsastunud (ka võsa on noor mets). Metsasemad alad asuvad Ida- ja Lääne-Virumaal (Alutaguse metsad) ning Pärnu- ja Viljandimaal. Saartest on metsa üsna palju Hiiumaal, mis on Eesti metsaseim maakond, seevastu Saaremaal vähevõitu.

Eestis on palju eriilmelisi metsi. Metsi võib liigitada näiteks selle järgi, kas seal kasvavad okas- või lehtpuud. Igihaljad okaspuud on põhjamaise ilmastikuga paremini kohastunud kui suurem osa lehtpuid. Nii kasvavadki Eestist põhja pool peamiselt okasmetsad, lõuna pool aga valdavalt laialehelised lehtmetsad. Eesti asub vahepealsel alal ja seepärast on suurem osa siinsetest metsadest okas- ja segametsad.

Eestis on kõige tavalisemad puuliigid okasmetsas mänd ja kuusk. Oma sirgete tüvede ja vastupidava puidu tõttu on nad läbi aegade olnud hinnatud ehitusmaterjal. Lehtpuudest taluvad karmi talve hästi nt kask, lepp ja haab. Enamasti neist meie lehtmetsad koosnevadki. Metsa, kus kasvavad kõrvuti okas- ja lehtpuud, nimetatakse segametsaks.

Selle järgi, mis liiki puid kasvab metsas kõige rohkem, võib okasmetsi jaotada männikuteks ja kuusikuteks, lehtmetsi kaasikuteks, lepikuteks, tammikuteks, saarikuteks, haavikuteks jne.

Ühte tüüpi metsi omavahel võrreldes selgub, et ühtedes männikutes kasvavad puud kiiremini kui teistes. Ka taimestik võib neis suuresti erineda. Need erinevused on põhjustatud peamiselt mulla omadustest (toitainete sisaldusest ja niiskusest). Seetõttu liigitatakse metsi veel kasvukoha järgi metsatüüpideks. Edaspidi tutvume lähemalt neist mõne olulisemaga: nõmme-, palu-, laane- ja salumetsaga.

Metsi, kus puud on kasvanud looduslikult levinud seemnetest ilma inimese vahelesegamiseta, nimetatakse loodusmetsadeks. Sellised metsad, kus puud on istutatud ja mida pidevalt hooldatakse, on majandusmetsad. Tegelikult on päris puhtakujulisi loodus- ja majandusmetsi Eestis vähe. Seni on metsamehed püüdnud metsi kujundada nii, et need annaksid head puitu, kuid oleksid sobivaks elupaigaks ka võimalikult paljudele taime- ja loomaliikidele.

Paljud koolilapsed käivad metsameestel abiks puid istutamas. Nii võib jääda mulje, et mets kasvab vaid seal, kuhu see on istutatud. Tegelikult suudab mets ka ise uueneda. Selleks et looduslikult uuenenud metsast puid raiuda saaks, kulub kaua aega. Pealegi kasvavad puud seal piisavalt suureks eri ajal. Metsamehi selline metsa areng ei rahulda ja seepärast istutatakse noor mets sageli ühekorraga.

Kui metsas puhkeb tulekahju, võib see hävitada suurema osa puudest. Ellu jäänud vanadelt puudelt pärit seemnetest tärkab uus mets. Esialgu vallutavad lageda ala lehtpuud, enamasti kask, haab ja lepp, sest kuuskedel ja mändidel pole igal pool tärkamiseks ja kasvuks soodsaid tingimusi. Hiljem ilmuvad okaspuud jõuavad lehtpuudele kasvus järele ja saavad metsas valitsevaks. Nii kujuneb loodusmets.

Kui metsas puud maha võetakse, kasvab raiestikule mõne aja pärast uus loodusmets nii, nagu eespool kirjeldasime. Selleks aga, et kiiremini puitu saada, istutatakse sinna näiteks üksnes mände või kuuski. Okaspuud kasvavad kiiremini, kui kasvuruumi võtvaid lehtpuid on vähem. Istutatud noores metsas tuleb teha hooldustöid ja raiet.