Käänded

MU ESIMENE RAAMAT, luulekogu „Maaa­raamat“ ilmus 2000. aasta sügisel. Luuletused rääkisid mu lapsepõlve suvedest maal vanaisa ja vanaema juures, üldse maaelust. Lugesin luulekogu käsikirja enne kirjastusele andmist veel lõpliku pilguga üle, kui äkki hüppas mulle pähe üks arusaamine.

Mäletan hästi, see oli mu kodus Lasnamäel, köögilaua taga. Lugesin ühest oma luuletusest mingit sõna, ütleme, et see oli „karpi“, ja jäin mõtlema, et see peaks olema kirjutatud pisut teisiti, ja nimelt „karppi“. Loomulikult teadsin, et rp on kaashääliku­ühend ja selles tuleb iga täht kirjutada ühekordselt. Sel hetkel tundus mulle aga, et „karppi“ on justkui jõulisem, kõlavam. Sest just nii see sõna ju kõlab...

Vaatasin teisi selliseid sõnu, nagu „kimpu“, „pulka“, „punt“... Aga ka „kõik“, „kook“, „heitub“, kus kaashäälikuühendit ei ole. Tundsin vajadust kirjutada kõik need tei­siti, kui õigekiri lubab: „kimppu“, „pulkka“, „puntt“, „kõikk“, „kookk“, „heittub“... Hoopiski mitte loomulikud ei tundunud mulle enam „kärbsed“ ja „kartulid“, niisiis kirjuta­sin: „kärppsed“ ja „karttulad“ – viimases ­sõnas on lõpus i asemel a sellepärast, et kü­las kõik nii rääkisidki. Tegin veel uuendusi: „lippp“, „rrõukk“... Pealkirjas kirjutasin „maaa“.

See kirjaviis hakkas mulle meeldima, tundudes luulepärane, stiilne, õigustatud ja loomulik, sobides mu luuletustega ja mu endaga. Jäingi seda luules ja proosas kasutama, passinime all artikleid jms kirjutades aga mitte, sest see häiriks arusaamist ja küllap mõnigi ei suudaks tõsist artiklit siis tõsiselt võtta. Ilukirjanduskeel on üks asi, seal võib paljut, aga tavakeel on teine asi. Muide, Wimbergi kirjaviis ei ole juhuslik, ka siin on reeglid pluss erandid. Võin kõik ilusti ära põhjendada.

„Wimbergi kirjaviisi“ pandi tähele. Mõni kiitis selle heaks. Mõni kehitas õlgu. Mõni laitis maha. Mõni leidis lausa, et rikun kaunist eesti keelt. Üks kuulus kirjanik toetas mu tegevust keelereeglite vastu mässamisel. Üks kuulus keeleteadlane uuris mu kirjaviisi ja leidis, et miks mitte. Murelikuks on mu kirjaviis teinud eesti keele õpetajaid: on isegi raske teha õpilastele selgeks õigekirja, ja siis ajan mina kõik lörri... Olen neile püüdnud vastu tulla, loobusin oma uuendustest lastekirjanduses.

Kirjaniku taotluslik õigekirjast mööda­vaatamine ei ole midagi uut. Seda on tehtud enne ja tehakse edaspidigi. Põhjuseid on erinevaid. Kes tahab sõnadega mängida, kes tahab midagi jäljendada, kes tahab midagi uut välja mõelda, kes tunneb vajadust teistmoodi teha.

Luuletaja Jürgen Rooste kirjutab oma luuletustes: „voolab jõgesi“, „lauwal supp“, „säfatus“. Kalju Kruusa kirjutab oma luuletustes: „igacus“, „vytsin kaasa“ (võtsin kaasa), „saia­päcc“ (saiapäts), „yiccele“ (õitsele). Mõ­lemad on ülikoolis õppinud, targad ­mehed, Kruusa oskab koguni jaapani keelt. Küll nad oskaks ka õigesti kirjutada. Aga nemadki leiavad, et teinekord on vaja reeglitest mööda hiilida. Siis on vahvam. Siis on löövam, tabavam, ilusam. Kes keelt väga hästi tunneb, tohib endale teistest hoopis rohkem vabadust lubada.