Käändsõnad

Saja aasta pärast tuli maale kuningapoeg. Keegi vana mees jutustas talle, et kibuvitsaheki taga ootavat oma aega üks loss, kus magab imekaunis kuningatütar  . Kui kuningapoeg kibuvitsahekile lähenes, puhkes see õitsele, ja kui ta astus veelgi lähemale, tõmbusid oksad iseenesest tagasi ja lasksid noormehe läbi. Oli kord eesel, kes oli oma möldrit alati truult teeninud. Aga viimaks jäi ta vanaks ega jaksanud raskeid kotte vedada. Siis tahtis mölder viia eesli nülgija juurde, kuid loom sai mehe plaanidest haisu ninna ja jooksis ära, sest ta kavatses hakata . Seejärel lõikas ema pahategija kõhu lõhki. Vaevalt oli ta teinud esimese lõike, kui juba üks  pea välja pistis. Siis lõikas ema kiiresti terve kõhu lahti ja kõik kuus lapsukest hüppasid tervete ja reibastena üksteise järel välja. Jälle tehti metsa lõke ja lapsed jäid magama. Kui nad pimedas ärkasid, otsisid nad tagasiteed aga asjatult, sest linnud olid vahepeal kõik leivaraasukesed ära nokkinud.  ja  ekslesid kaua mööda metsa. Kolmandal hommikul silmasid nad üht ilusat valget lindu, kes lendas muudkui nende ees. Ja nad järgnesid linnule. Iga päev tegi ta ära kõik nõutava ning kloppis patju ja pehmeid aluskotte nii, et suled lendasid. Aga ehkki tüdrukul oli hea põli, tundis ta mõne aja pärast siiski koduigatsust ja ta palus luba koju minna.  oli sellega nõus ja ütles: „Kuna sa mind nii truult teenisid, siis saadan sind ise üles.” Ta viis tüdruku suure värava ette, ja kui too sellest läbi läks, hakkas sadama tihedat kuldvihma, ning kogu kuld jäi tüdruku külge. Möldripoeg oli imestunud, kuid tegi siiski  soovi järgi. Kui  olid valmis, tõmbas kass need jalga, võttis koti ja puistas sinna natuke viljateri. Siis heitis ta koti üle õla ja marssis otsejoones uksest välja. Ta läks metsa, tegi seal koti lahti, puistas osa viljateradest koti ette maha ja läks ise heki taha varitsema. Kohe varsti jooksid kohale põldpüüd, hakkasid viljateri nokkima ja ronisid niimoodi üksteise järel kotti. Siis käskis kuningas võõra kutsuda ja ütles talle: „Kuna sa nii suur sangar oled, tahan sulle ühe ülesande anda. Metsas elavad kaks hiiglast, kes röövivad ja varastavad ning tekitavad suurt kahju. Kui sa mõlemad hiiglased tapad, annan sulle oma ainukese tütre naiseks ja pool kuningriiki veel pealekauba.”  oli asjaga päri ja läks metsa hiiglasi püüdma.  küsis võõrasemalt, kas ka tema tohib kaasa tulla, aga võõrasema viskas talle kausitäie läätsi tuha sisse ja ütles: „Kui sa nüüd need läätsed kahe tunni jooksul ükshaaval üles korjad, siis tohid tulla, aga muidu ei.” Tüdruk läks aeda ja kutsus valgeid tuvisid. Need lendasid tüdrukule appi, hüplesid tuha kõrval ja nokkisid kõik kõlblikud läätsed tagasi kaussi. Juba poole tunni pärast oli töö tehtud ning tuvid võisid jälle ära lennata. Siis mõtles  , et võiks ju vanaemale tõesti kimbu lilli noppida, ja astus teelt kõrvale. Lilli korjates läks ta üha sügavamale metsa, hunt aga jooksis otseteed vanaema maja juurde. Õhtul saabusid koju majaelanikud, kes olid kogu päeva mägedes maaki kaevanud. Nad avastasid imekauni tüdruku voodis magamas, kuid leidsid ta olevat niivõrd ilusa, et ei tihanud teda äratada. Elas kord poiss, kes oli õige väikest kasvu, kuid kellel oli suur pea, mille ümber ta oli sidunud veel suurema turbani. Kasvult oli ta väga väike. Tema nimi oli väike  . Kui ta oli kuusteist aastat vana, läks ta laia ilma õnne otsima. Ta jõudis suurde linna, kus asus ühe vanaeide teenistusse. Ta pidi tolle kasse söötma ja nende eest muidu hoolt kandma. Kõige ilusam oli nende inimeste hulgas prints, kelle sünnipäeva seal suure toredusega peetigi. Väike  ei saanud temalt oma silmi enam lahti. Varsti tõusis tuul, mis läks aina tugevamaks ja tugevamaks. Vesi kerkis suurte lainetena, laev oli tormi meelevallas. Viimaks läks laev ümber ja kõik inimesed pidid merre hüppama.  kuulis seda ja millegipärast talle tundus, et inimestel on õigus. Aga ta mõtles: „Nüüd pean küll lõpuni vastu pidama ega tohi midagi märgata.” Ja ta astus edasi veelgi uhkemalt püstipäi ning kammerhärrad käisid ta järel ja kandsid sleppi, mida polnudki olemas.