Pan Kleksi akadeemia (Jan Brzechwa)

Adam Põikpea on 12-aastane poiss, kes õpib juba pool aastat pan Kleksi akadeemias. See on isevärki õppeasutus, kus kõik on hoopis teistmoodi kui tavaliselt. Näiteks õpivad seal ainult need poisid, kelle eesnimi algab A-tähega, akadeemia hoone aga asub keset parki, mida ümbritseb kõrge aed, mille sees asuvate raudväravate kaudu pääseb muinasjuttudesse. Pan Kleksi aitab õpetamisel rääkiv vares Matteus. Arusaadavalt on ka õppetöö sellises akadeemias teistviisi korraldatud kui muidu.

Õpingud akadeemias

Kell seitse hommikul algavad tunnid. Vist mitte kusagil ei õpi poisid nii meelsasti kui pan Kleksi akadeemias. Esiteks ei tea me kunagi ette, mida pan Kleks mingil päeval välja mõtleb, ja teiseks on kõik, mida me õpime, äärmiselt huvitav ja lõbus.

„Teate, poisid,” ütles pan Kleks meile õpingute alguses, „ ma ei hakka teile õpetama ei ükskordühte ega grammatikat ega kirjatehnikat ehk kalligraafiat, üldse mitte ühtegi neist õppeainetest, mida tavalises koolis õpetatakse. Ma lihtsalt avan teie pea ja kallan tarkust sinna sisse.”

Et igaüks võiks saada ettekujutuse, mis sorti teadmisi me pan Kleksi akadeemias omandame, kirjeldan ma teile eilset päeva, sest üheski raamatus ei piisaks ruumi kogu aasta õppetundide, õppeainete, loengute, harjutuste ja muu tegevuse kirjeldamiseks.

Esimeseks tunniks oli eile kleksograafia. Selle teadusharu mõtles pan Kleks välja, et õpetada meid tindiga ümber käima.

Kleksograafia on teadus tindiplekkide tegemisest. Kõigepealt tehakse paberi­lehele mitu suurt tindilarakat, siis murtakse leht pooleks ja plekid lähevad laiali, moodustades igasuguseid loomade või inimeste kujutisi. Mõnikord tekivad laiali­litsutud plekkidest terved pildid, mille alla me pan Kleksi väljamõeldud lugusid kirjutame.

Mina arvan, et pan Kleks ongi ühest niisugusest laialimääritud tindiplekist ehk -kleksist sündinud, miks tal muidu selline nimi on. Matteus ütleb, et pan Kleksist võib kõike uskuda ja et minu oletus on päris tõenäoline.

Ühe minu tindipleki kohta luuletas pan Kleks:

Mida kujutab see veidrik – on see lind või ninasarvik?

Kleksograafia tund on meile kõigile meeltmööda. Selle tarkuse õppimiseks oleme kulutanud mitu potti tinti ja terve kuhja paberit, ja et me ise sealjuures küünarnukkideni tindised oleme, on rääkimatagi selge. Siis peame õhtul end sidrunimahlaga pesema, sest miski muu neid plekke näolt ja kätelt ära ei võta.

Pärast kleksograafia tundi hakkasime tähti kuduma. Küllap igaüks on tähele pannud, et trükitähed raamatuis koosnevad mustadest, omavahel kõige erinevamal viisil põimitud niidikestest. Pan Kleks õpetas meid tähti lahti harutama, nendest üksikuid väikesi jupikesi välja noppima, üheks niidiks kokku siduma ning rulli peale kerima. Sel kombel oleme juba palju pan Kleksi raamatuid niidirullideks kerinud, jättes riiulitele järele tühjade lehtedega, ilma ühegi täheta raamatud.

Ühest raamatust tuleb seitse, vahel ka kaheksa suurt rulli musta niiti, mida pan Kleks sõlmedesse või mügaratesse sõlmab. See on pan Kleksi suurim kirg. Ta võib tundide kaupa tugitoolis või õhus istuda ja niiti mügaraiks sõlmata.

Kui ma talt pärisin, milleks ta seda teeb, oli ta väga imestunud:

„Milleks? Kas sa ei taipa? Ma ju loen! Ma lasen tähti läbi sõrmede joosta ja loen niiviisi silmi vaevamata terve raamatu läbi. Kui te olete kõik mu raamatud poolidele kerinud, õpetan teidki sõrmede abil lugema.”

Tähtede kerimine on õieti päris nokitsemine, aga mulle meeldib see ikkagi rohkem kui päris lugemine või aritmeetika ülesannete lahendamine.

/---/

Seepeale hakkab pan Kleks tavaliselt lõunat sööma ja meie läheme tiigi kaldale või spordiväljakule, kus iga päev toimub üks õppetund vabas õhus. /---/ Matteus käskis meil koguneda ja viis meid spordiväljakule geograafia tundi. Ma olin enne akadeemiat kahes koolis õppinud, kuid niisuguses geograafia tunnis ei ole ma eales olnud.

Matteus veeretas suure gloobusest palli väljakule, jaotas poisid kaheks ja paigutas meid jalgpallimeeskondadena kohtadele. Matteus oli kohtunikuks ning lendas kogu aeg palli kohal ja vilistas, kui keegi meist vea tegi. Kogu kunst aga seisnes selles, et palli jalaga lüües tuli öelda selle linna, jõe või mäe nimi, mida saapanina parajasti tabanud oli.

Matteuse märguande peale läks mäng lahti. Me sibasime gloobuse kannul nagu pöörased ja togisime palli, mis jõudsime.

Iga löögi puhul kõlas lööja hääl:

„Krakov!”

„Austraalia!”

„London!”

„Tatra mäed!”

„Moskva!”

„Visla!”

„Berliin!”

„Kreeka!”

Matteus muudkui vilistas, sest Antonius nimetas Minskit Moskvaks, Albert segas Kiievi ära Hiinaga, Anastassi pidas aga Aafrika mandrit Balti mereks.

See oli pööraselt lõbus mäng: me tõuklesime, lendasime uperkuuti, kisendasime linnade, riikide ja merede nimesid; Matteusel tilkus nokast higi, mina lõõtsutasin kui sepalõõts, kuid õppisin geograafiat rohkem kui kahes eelmises koolis kolme aastaga kokku.

Just enne mängu lõppu juhtus äpardus: üks Aleksandritest virutas gloobusele niisuguse hoobi, et see hiigla kõrgele tõusis, maha kukkus aga teisele poole müüri, sattudes ühe naabermuinasjutu maa-alale. Olime kimbatuses, sest me ei teadnud, missugusest muinasjutust palli otsida – kas Pöial-Liisi, kolme põrsakese või koguni Sinihabeme juurest.