Andrus Kivirähk
Andrus Kivirähk (sündinud 1970) on üks Eesti tuntumaid ja armastatumaid kirjanikke, kes on kirjutanud üle 30 teose nii lastele kui ka täiskasvanutele, nii romaane, novelle kui ka näidendeid. Ta kirjutab iganädalasi arvamuslugusid Eesti
Päevalehes ja teeb koos sõbra Mart Juurega raadiosaadet „Rahva omakaitse”. Paljude Kivirähki lasteraamatute järgi on tehtud joonisfilme ja vastupidi – nii on tuntuks saanud Leiutajateküla Lotte seiklused ja „Lepatriinude jõulud”. Ehk oled lugenud ka tema raamatuid „Kaka ja kevad” ning „Kaelkirjak”.
SIRLI, SIIM JA SALADUSED
Andrus Kivirähk
Sirli, Siim ja nende vanemad on täiesti tavaline eesti pere. Siim käib lasteaias, Siiri koolis ja vanemad tööl ning nad elavad ühes tavalises suures majas koos teiste tavaliste peredega. Aga neil kõigil on oma saladus, sest lisaks tavalisele elule elab igaüks ka oma salaelu…
Siim astus luuakambrisse ja sattus otsekohe vette. Tegelikult ta esimese hooga ei mõistnudki, et on vette sattunud, sest kui näiteks suvel kivi otsast merre karata, käib kole karsumm ja seejärel oledki sa, ütleme, nabast saadik vees. Või rinnust saadik. Ja see, mis rinnust kõrgemale jääb, on kuiv. Aga praegu ei käinud mingit karsummi, Siim ei saanud õieti sellestki aru, et ta oleks märjaks saanud, lihtsalt korraga nägi enda ümber kalu ujumas. Sellest siis Siim mõistiski, et ta on vee all.
„Miks ma hingata saan?” küsis ta kojamehelt. „Inimene ei saa ju vee all hingata?”
„Sest sa oled siin koos minuga, aga mina olen Vetevalla Prints,” vastas kojamees, kellel oli nüüd korraga peas rohelisest mererohust kroon ja seljas havinahast mantel. Tema silmad läikisid nagu heeringapead. „Minuga koos pole sul vee all midagi karta.”
Siim vahtis kojameest hämmeldunult. Nojah, tema käis muidugi ise ka läbi oma põrandaluugi oma võlumaal ja töötas seal võlurina, aga see oli ikkagi hoopis teine asi. Tema ei saanud kedagi oma võlumaale kaasa võtta nii nagu kojamees. See oli väga veider lugu.
Kojamees sai aru, et Siim oli imestunud ja küsis:
„Tahad, ma seletan sulle, milles asi? See pole nii keeruline. Siim, ütle, sul on ju unistusi? Täitsa salajasi unistusi, millest keegi ei tea?”
„On,” vastas Siim.
„Ja vahel sa unistad neid unistusi ja siis sa satudki selle unistuse sisse, kas pole nii?”
„On,” vastas Siim uuesti.
„Aga minuga on niisugune paha lugu, et ma olen juba liiga palju unistanud ja minu unistus ei lase mind enam lahti,” kõneles kojamees. „Ma pole üldse, eluaeg, muud teinud kui unistanud. Väikese poisina tahtsin ma kangesti teada saada, milline elu on vee all. Ma tahtsin õppida vee all hingama ja unistasin sellest päevad läbi, lugesin raamatuid, kus kõneldi merest ja vee-elukatest, öösel aga nägin kõike seda unes. Vannis pistsin pea vee alla ja vaatasin oma varbaid, aga hingata ma vee all ikkagi ei osanud. Unistasin veel ja veel ja siis – siis avastasin ühel päeval, et minu riidekapis ongi meri, ja hakkasin sageli vee all käima. Riidekapi meres õppisin ma ka hingama, ja varsti ei tulnudki ma enam sealt välja. Koolis polnud enam aega käia ega õues mängimas. Ma olin kogu aeg vee all. Kui ma suureks sain, ei viitsinud ma ka mingit tööd teha, vaid tolknesin, kuni oli juba hilja. Mu unistus hakkas pisitasa tegelikkuseks muutuma. Ta ei lasknudki mind enam lahti, ja nüüd pean ma suurema osa ajast siin, luuakambris, vee sees istuma, sest värske õhu käes ei saa ma enam hästi hingata ja lämbun nagu kala praepannil.”
„See on kole tõesti,” arvas Siim. Tema poleks tahtnud kogu aeg oma võlumaal elada, ka isa-ema juures oli vahva ja lasteaias samuti.
„Noh, pole viga,” leidis kojamees. „Ma olen harjunud. Pealegi olen ma vee all tähtis mees – kalad valisid mu oma printsiks. Ega mu elul midagi viga ole, vee all on põnev! Näed – see on hai!”
Suur hall kala möödus neist nii ligidalt, et Siim võinuks teda puudutada. Poiss hüppas ehmunult eemale, sest teadis, et haid on ohtlikud.
„Ära karda!” rahustas kojamees. „Minu sõpradele ei tee siin ükski kala häda. Ma olen neid dresseerinud ja nad kuulavad mu sõna. Istu!” käratas ta haile.
„Haugu!”
Hai istus kuulekalt sabale ja haukus nagu koer:
„Auh-auh!”
„Tubli,” kiitis kojamees ja andis haile suhkrut.
„Noh, Siim, tule, kõnnime natuke ringi. Ma näitan sulle uppunud laevu ja hiidkaheksajalga.”
Siim oli hea meelega nõus, kuid siis kuulis ta, kuidas Sirli teda hüüab.
„Mu õde kutsub mind,” ütles ta kahetsevalt.
„Mine ja too tema ka siia,” andis kojamees nõu.
KÜSIMUSI JA ÜLESANDEID
- Kuidas pääses kojamehe salajasse maailma?
- Kuidas oli kojamehest saanud Vetevalla Prints?
- Mis juhtub siis, kui unistused ja reaalsus lähevad segamini? Kas oskad tuua näiteid? Milliseid?
- Kas unistused võivad saada tegelikkuseks? Too näiteid.
- Kas unistamine on hea või halb? Põhjenda.
- Millest sina unistad?
- Mõtle välja oma unistuste maailm. Kirjelda seda 10–20 lausega nii, nagu viibiksid seal käesoleval hetkel.
- Lugege tsitaate. Arutlege, mida nendega mõeldakse.
– „Unistamine on palju tähtsam kui tarkus, kuna tarkusel on piirid, aga unistamine on piiritu.” (Albert Einstein) – „Unistada on mugav, niikaua kuni pole kohustust seda tegudesse panna.” (Paulo Coelho)
– „Pea meeles, et ei maksa unistustesse pidama jääda ja elamist unustada.” (J. K. Rowling)
– „„Teen seda kunagi hiljem,” on ütlus, mis viib teie unistused koos teiega hauda kaasa.” (Timothy Ferriss) - Kodus uuri, kes on tsitaatide autorid ja millega nad on kuulsaks saanud.
TÖÖVIHIKU ÜLESANNE 18
Lohe ärkas ja oli läbimärg. Betti ärkas ja oli läbimärg. Nad haigutasid ja maigutasid ja rääkisid kalade keeles, aga et enam ei olnud nende ümber vesi, mis oleks võnkeid edasi kandnud, siis ei mõistnud kumbki sõnagi sellest, mida teine lausus.
Betti turtsus tükk aega, enne kui sõna suust sai.
„Kas sa käisid ka seal Vetevalla Printsi juures?” küsis ta.
„Käisin jah, aga ma mõtlesin, et see oli unenägu.”
„Mina ka,” ütles Betti ja tõmbas varrukast väikese silgu välja. „Aga paistab, et oli natuke rohkem kui uni.”
Lohe hakkas kuidagi imelikult vingerdama. Tema püksisäärest ronis välja keskmist mõõtu krabi, kes tahtis valgust nähes kohe püksisäärde tagasi ronida, aga ajas suunad sassi, kukkus hoopis põrandale ja pages kapi alla.
„Ahoi, supelsaksad, kuidas ärkamine läheb?” Valguse ette ilmus vari. „Peaks vist teie kodjakad kuivaks sõnuma. Päris tükk aega tuli unenõiaga jageleda, enne kui ma teid sealt vetevallast kätte sain.”
„Kes sina veel oled?”
„Mina? Mina olen maailma kõige kurjem nõid! Mina olen nii kuri, et kui mina uksest välja astun, siis päike kohe taevasse kerkib!”
„Kuidas see siis nii kuri on?”
„Lihtsalt! Üks õige nõid tegutseb ikka pimedas ja salaja ja mitte kunagi päikesevalgel. Päike on nõiavärgi hukk, seda ma teile ütlen. Aga minu kurjuse vastu ei saa päikegi mitte!”
Nõiaks osutunud vari pobises midagi, tegi kätega paar liigutust ning Betti ja Lohe riided olidki kuivad. Neist tõusis kergelt auru ja lastel oli tunne, nagu käiks neist kibekähku üle väikesed triikrauad – Lohe pükstele tulid viigid sisse ja Betti pluusi sats ei olnud enam kortsus nagu kevadel lume alt välja sulanud tammeleht.
„Läki nüüd sööma,” kutsus nõid. „Meil on hiiresuppi ja ämblikuhautist. Magustoiduks tuleb hobusejõhvisuflee.”
Lapsed vaatasid teineteisele otsa ja järgnesid nõiale. Aga mitte just kõige suurema heameelega.
