5. sajandil tungisid Suure rahvasterändamise käigus Rooma riigi lääneprovintsidesse mitmesugused germaani hõimud. Kui Lääne-Rooma keisririik hävis, rajasid uusasunikud selle territooriumile terve hulga väikesi riigikesi. Riikide loojateks olid küll germaanlaste sõjalised rühmitused, kuid uusi valitsejaid toetasid ka paljud roomlased. Järgnenud kahe sajandi jooksul olid need riigid omavahel pidevalt sõjajalal ja nende piirid muutusid pidevalt.

Germaanlasi ei olnud roomlastega võrreldes kuigi palju (keskmiselt 5% kogu rahvastikust). Algul elasid nad roomlastest eraldi, kõnelesid oma keeles ning järgisid oma tavasid ja seadusi. Kuid ajapikku hakkasid kaks kogukonda omavahel sulanduma. Germaanlased suhtusid Rooma tsivilisatsiooni ja elukorraldusse omalaadse imetlusega. Paikseks muutudes võtsid nad järk-järgult omaks roomlaste tavasid ja seadusi. Ent ka roomlaste eluviis muutus majanduslike olude halvenedes järjest lihtsamaks ning rahutute aegade mõjul hakkasid nad üha enam hindama germaanlaste vaprust ja sõjalist tublidust. Ladina ja germaani keelte segunemisel kujunesid sajandite jooksul välja itaalia, prantsuse ja hispaania keel.

Rooma riigi nõrgenemine ja germaanlaste sissetung mõjutasid tugevasti Euroopa asustust. Rahvaste rändamine ja uute riikide sõjalised kokkupõrked olid muutnud elu väga ebaturvaliseks. See mõjutas eelkõige kaubandust, mis varustas linnu kõige eluks vajalikuga. Pealegi olid just jõukad linnad barbarite rüüsteretkede peamiseks sihtmärgiks. Seepärast asusid paljud inimesed maale elama ja hakkasid tegelema põlluharimisega, et ennast ise ära toita. Rooma raha kaotas väärtuse ja kadus käibelt. Senine vilgas kauplemine linnades asendus üha enam vahetuskaubandusega kohalikel laatadel. Keegi ei hoolitsenud enam Rooma maanteede korrasoleku eest ning need hakkasid lagunema ja rohtuma. Lõuna-Euroopas (tänapäeva Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal) ei surnud linnaelu siiski päriselt välja, kuigi linnaelanike arv kahanes. Põhjapoolsetel aladel jäeti aga paljud linnad sootuks maha. Ning need, mis jäid, kuivasid kokku ja kaotasid oma tähtsuse võimukeskustena. Uued valitsejad ja ülemkiht eelistasid ehitada oma paleed maale.

Varem linnades tegutsenud koolid lõpetasid tegevuse. Kirjatarkust ja haritust ei peetud enam oluliseks. Isegi ülemkihi esindajad ei püüdnud enam alati oma lapsi lugema ja kirjutama õpetada. Rooma kirjakultuuri kandsid edasi üksnes kirikud ja kloostrid.

Pärast Rooma impeeriumi hävimist elas Rooma riikliku ühtekuuluvuse idee edasi kirikus. Kristlikke kogudusi juhtisid piiskopid, keda abistasid jumalateenistuste pidamisel preestrid. Koguduste piirid ühtisid enamasti Rooma riigi tähtsaimate haldusüksuste, s.o linnade piiridega. Suuremate ja tähtsamate linnade piiskoppe nimetati peapiiskoppideks ning nende sõnadel ja otsustel oli teistega võrreldes suurem kaal.

Kui keisrivõim kadus, võtsid impeeriumi lääneosa piiskopid enda kanda paljud riigi ülesanded ja muutusid nõnda oma linnade tegelikeks juhtideks. Nad pidasid läbirääkimisi germaanlastega, juhtides vajaduse korral koguni sõjalist vastupanu, jagasid abivajajatele toitu, tegutsesid kohtunikena, püüdsid nõrgemaid vägevamate omavoli eest kaitsta. See suurendas märgatavalt kiriku mõjuvõimu ühiskonnas.

Teiste piiskoppide seast tõusis eriliselt esile Rooma piiskop. Seda tingis eelkõige Rooma linna poliitiline tähtsus, ent ka pärimus, mille järgi Rooma kristlik kogudus olevat kõige tähtsamate apostlite, Peetruse ja Pauluse rajatud. Rooma piiskopid väitsid, et nemad on apostel Peetruse ametijärglased, kellele pärandub edasi Kristuselt Peetrusele antud kõrgeim kohtu-, valitsemis- ja õpetamisõigus. 5. sajandist alates nimetati Rooma piiskoppi paavstiks (kreeka sõnast papa – isa). Esialgu piirdus paavsti võim siiski vaid Itaaliaga. Alles siis, kui paavstidel õnnestus sõlmida liit Frangi kuningatega, sai paavstist kogu lääne kristlaskonna juht. Endise Lääne-Rooma riigi aladel kujunes ühtne roomakatoliku kirik, mis allus paavstile ja kus jumalateenistusi peeti ladina keeles. Endise Ida-Rooma riigi aladel, mida nüüd nimetati Bütsantsiks, tegutses aga kreekakatoliku ehk õigeusu kirik, mis ei tunnistanud paavsti ülemvõimu ja kus kasutati peamiselt kreeka keelt.

Harjumuspärase elukorralduse hävimine, sõjad, nälg ja haigused tekitasid paljudes kristlastes veendumuse, et peatselt saabub maailma lõpp. Seega tuleks oma pattusid kahetseda, pöörduda ära siinsest maailmast ja valmistuda eesseisvaks. Nad loobusid oma varast ja argielu kohustustest ning valisid munga- või nunnaelu. Algas tõeline munkluse võidukäik.

Kõikjal Lääne-Rooma riigi aladel tekkis kloostreid, mis kujunesid peagi oma piirkonna vaimulikeks keskusteks. Segaduste ja kultuuri allakäigu ajajärgul talletati kloostrites järeltulevatele põlvedele see osa antiikkirjandusest, mida peeti säilitamisväärseks. Hiljem sai raamatute kopeerimisest munkade põhitöö. Kloostrites olid kool ja haigla, seal hoolitseti vaeste eest ning anti rändureile öömaja.

Väga suur osa oli munkadel ristiusu levitamisel. Rooma impeeriumi aladel oli kristlus levinud peamiselt linnades, maarahvas järgis aga mitmesuguseid loodususundeid, st nad olid paganad (ld sõnast paganus – talupoeg). Misjon ehk ristiusu levitamine paganate hulgas jäigi peamiselt munkade ülesandeks. Nende kloostrid olid misjonikeskused, kust nad jalgsi või ratsa suundusid mittekristlaste või vastristitute sekka, püstitasid puuristi ja kivialtari, jutlustasid ja õpetasid.