Selgrootute toitumine

Toidu lagundamine toimub seede­protsessi käigus järk-järgult, kui toidu­osakesed mööda seedetoru edasi liiguvad. Seeditud toidu­osakesed kantakse vere abil kehas iga rakuni. Rakkudes kasu­ta­takse toit­aineid kas energia saamiseks või sünteesitakse uuteks aineteks. Kõik tekkinud jääk­ained trans­por­di­takse koos verega tagasi seede­torru, mille kaudu need kehast eemaldatakse.

Enamik selgrootuid toitub erinevatest loomsetest organismidest. Nii toituvad ämblikud, mitmed putukad ja koorik­loomad ning ainuõõssed. Kõiki neid nime­ta­takse loom­toidulisteks. Kuid organismid, millest nad toituvad, on täiesti erinevad. Kui ämblikud, putukad ja koorik­loomad toituvad makro­organismi­dest, purus­ta­des need oma lõugade ja sõrgadega suu­päras­teks tükkideks, siis ainu­õõssed toituvad ainult mikro­organismidest.

Taimtoidulisteks nimetatakse üksnes taimedest toituvaid selg­rootuid loomi. Sellised on rida putukaid ning kõik teod. Lisaks eespool nimetatutele on selg­rootuid, kes toituvad nii loomadest kui ka taimedest – need on sega­toidulised. Sega­toidulised on mõned putukad.

Omaette rühma moodustavad selgrootud, kes toituvad orgaani­lis­test jäänusest ehk siis välja­heidetest ja surnud organismidest. Siia kuulub suur hulk putukaid, mitmed rõngussid ja ämbliku­laadsed (lestad).

Teiste organismide arvel elavad loomad on parasiidid. Sellised on rida lame- ja ümarusse ning mõned ämbliku­laadsed ja putukad.

Kõige lihtsam seedimine on käsnadel, kus spetsiaalsed rakud seedivad keha­õõnde sattunud toidu­osakesed. Sellist seedimist nimetatakse raku­seedimiseks. Käsna­õõnes asuvad spetsiaal­sed viburiga varustatud kaelus­rakud. Nende ülesanne on veest toidu­osakesed kinni püüda ning seejärel seedida. Seeditud toidu­osakesed imenduvad edasi teistesse rakkudesse. Sel kombel saavad toituda üksnes vähe­aktiivsed selgrootud (käsnad).

Algelisest seedesüsteemist saame rääkida ainu­õõssete ja mõnede lame­usside puhul. See on umbne toru, mis algab suu­avaga. See tähendab, et suuava peab toimima nii toit­ainete sisse­võtja kui ka jääk­ainete väljutajana. Seedimine toimub otse keha­õõnes ning sealt imen­du­vad pooleldi seeditud toidu­osakesed edasi kehaõõnt vooder­da­va­tesse rakkudesse. Lõplik seedi­mine toimub just neis rakkudes. Ühe avaga seede­süsteemi puuduseks on see, et korraga saab seedida vaid ühte toidu­osakest, sest enne jääk­ainete väljuta­mist uut toidupala seedima hakata ei saa.

Seedimisel tekkinud jääkained tuleb kehast eemaldada. Ka selle jaoks on kõrgematel selg­rootutel välja kujunenud spetsiaalsed elundid. Kõige lihtsamal kujul on eritus­elundiks torukesed, mille kaudu jääk­ained kehast eemal­da­takse. Torukesed avanevad otse keha pinnale. Keeruka­ma­tel juhtudel on eritus­elundid siiski seotud otseselt seede­elunditega. Kõige arenenum eritus­süsteem on putukatel. Nende soole kesk­osale kinnituvad umbsed jätked – Malpighi sooned. Need asuvad kimbuna ümber sooltoru ning kannavad sinna kõik kehas tekkivad jääk­ained.

Erinevad selgrootud käituvad oma toiduga enne söömist erinevalt. Käsnad filtreerivad oma toitu passiiv­selt kehast läbi voolavast veest. Tegemist on nii väikeste toidupalakestega, et neid kuidagi suu­pära­se­maks muutma ei pea. Ainuõõssed surmavad või uimastavad oma saagi kombit­sa­te­ga ning juhivad selle tervelt keha­õõnde, kus toimub seede­protsess. Parasiitsed ussid elavad oma toidu sees ning toit imendub otse läbi nende keha pinna. Seetõttu on seede­elundid neil väga vähe arenenud.

Mais­maa­limused hõõruvad hõõrlaga taime­osakesi ning suunavad need seede­elundisse. Seevastu mere­limused – kalmaarid ja kaheksa­jalad – peavad aktiivselt jahti ning rebivad oma saagi teravate konksjate lõugadega väikse­maks ja peenestavad enne söögi­torusse jõudmist ka hõõrlaga.

Vähid ja skorpionid kasutavad saagi püüdmisel sõrgu (skorpionid enne seda ka oma mürgi­astelt) ning rebivad saagi nende abil tükkideks. Tükel­da­tud toit liigub edasi suhu.

Ämblikel on osaliselt keha­väline seedimine. Nad süstivad ohvrisse koos mürgiga ka seede­mahla­sid, mille toimel muutub saaklooma keha seest pool­vedelaks. Ämblik imeb vedeliku oma kehasse ning seedimine jätkub soolestikus.

Putukad rebivad oma saagi lõug­kobijatega tükkideks. Haukamis­suiseid kasutavad ka taimsest materjalist toituvad putukad. Mitmed putukad aga on kohastunud erinevate keha­vedelike imemiseks. Sääsed imevad verd, lehetäid taime­mahla, liblikad õie­nektarit jne. Mitmete taimedest toituvate putukate seede­elundites elavad mitme­sugused algloomad, kes aitavad seedida raskesti seeditavat tselluloosi.