Selgrootute hingamiselundid ja hingamine

Organismide elutegevuseks on vaja energiat, mis saadakse süsivesikute, rasvade ja valkude lagundamisel. Lagundamiseks on vaja hapnikku ning protsessi tulemusena tekib süsihappegaas. Selleks et varustada organismi hapnikuga ning eraldada organismist tekkinud süsihappegaas, peab organism hingama. Gaasivahetuse tagab organismis hingamiselundkond.

  • Kuidas toimub selgrootute hingamine?
  • Millistest osadest koosneb selgrootute hingamiselundkond?

Hingamise etapid

Hingamine toimub etappidena.

Gaasivahetus toimub hingamis­elundis läbi hingamis­pinna. Läbi hingamis­pinna tunginud hapniku kannab veri kudedesse laiali, kus see tungib läbi raku­seinte rakkudesse. Rakkudes toimub toitainete (glükoosi – C6H12O6) lagundamine, milleks tarvitatakse hapnikku (O2). Protsessi tulemusena eraldub elu­tegevuseks vajalik energia ning süsi­happe­gaas (CO2) ja vesi (H2O). Süsi­happe­gaasi eraldamine toimub vastu­pidist teed mööda.

Hingamise juures on oluline, et hapnik saab raku­membraani läbida üksnes vees lahustunult. Seepärast peavad hingamis­pinnad alati niisked olema.

Kehapinnaga hingamine

Lihtsamatel organismidel spetsiaalseid hingamis­elundeid ei ole ning neil toimub hingamine otse läbi kehapinna. Selliselt on võimalik hingata vaid väikestel organismidel, sest suure keha­pinna korral ei jõuaks hapnik keha kõikidesse organi­tesse. Samuti on oluline nende vähene liikuvus, sest igasugune liikumine kulutab oluliselt rohkem hapnikku.

Läbi kehapinna hingavad loomad elavad enamasti vees või niiskes keskkonnas: käsnad, ainu­õõssed ja ussid. Käsnade keha on silindri- või karika­kuju­line, see tähendab, et hapniku­rikas vesi uhab keha pinda nii seest kui ka väljast. Ainuõõssete (näiteks osa meduusidest) keha võib olla küll päris suur, kuid neil puudub aktiivne liikumine (nad kasutavad vee liikumist), seega suudab keha­pinnaga hingamine tagada nende hapniku­vajaduse. Sama lugu on ümar­ussidega, kes elavad vähe­aktiivsetena, eelkõige parasiitidena teistes organismides. Nende hapnik kulub üksnes elus­püsimisele. Vabalt elavad lame­ussid on küll aktiivsemad, kuid nende keha on väga õhukene, s.t hapnik jõuab vabalt kõikide elunditeni.

Rõngusside keha on aga oluliselt suurema läbi­mõõduga ning nende eluviis samuti palju aktiivsem. Et läbi keha­pinna imenduv hapnik jõuaks kõigi elunditeni, on neil arenenud vere­ringe. Peenikesed vere­sooned kulgevad otse naha­pinna all. Nii satub hapnik otse verre ning kantakse üle keha laiali. Vastu­pidist teed mööda kulgeb süsi­happe­gaasi eraldamine.

Selgrootute hingamiselundid

Kõrgemalt arenenud loomadel on suurem hapnikuvajadus.

Mida arenenum on loomarühm, seda tugevamaks on muutunud keha katted. See on tingitud organismi kaitse- ja toestamise vajadustest, kuid vähendab oluliselt keha katete läbi­laskvust. Ühtlasi suureneb ka loomade liikuvus. Liikuvuse tagamiseks kiireneb ka nende aine­vahetus ning sellega seoses vajatakse rohkem hapnikku. Ühesõnaga: organism peab hingamiseks leidma tõhusamaid mooduseid, arendama välja spetsiaalsed hingamis­elundid.

Selgrootute hingamiselundid saab jaotada kolme suurde rühma: lõpused, kopsud ja trahheed.

Selgrootute hingamistüüpe

Vees hingamiseks on loomadel arenenud lõpused.

Veeselgrootutel on hingamiseks välja arenenud erilised elundid – lõpused. Lõpused on keha­pinnast välja sopistunud jätked, millel on õhuke katte­rakkude kiht. Lõpuste kattekihi all on vere­sooned, mis transpordivad imendunud hapniku keha­kudedesse laiali. Lõpused võivad olla liistakute, lihtsate jätkete või sulgede kujulised. Nii suurendatakse võimalikku imendumis­pinda. Parema imendumise saavutamiseks neid tihti ka liigutatakse. Lihtsamatel loomadel võivad lõpused olla vabalt keha pinnal, kuid kõrgematel selg­rootutel asuvad lõpused varjatult, veelimustel näiteks mantli õõnes. Ussidest hingavad lõpustega vees elavad hulk­harja­sussid. Limustest on lõpused pea­jalgsetel ja karpidel ning osal vee­tigudest. Samuti on lõpused kõigil vee-elulistel koorik­loomadel.

Kopsud on kohastunud hingamiseks maismaal.

Kopsud sarnanevad olemuselt lõpustega, kuid asuvad sügaval kehas. Välis­kesk­konnaga on nad ühendatud peenikese kanali kaudu. See takistab kopsu­kude kuivamast. Sarnaselt lõpustega kannab ka kopsudest hapniku laiali veri. Kojaga mais­maa­tigude ainus kops paikneb koja õõnes (nälkjatel samas kohas, ainult et neil puudub koda) ning on välis­maailmaga ühendatud koja alusel paikneva hingamis­avaga. Osa veetigudest (näiteks muda­tigu) on varustatud sarnase kopsuga. Seetõttu peavad nad käima regulaarselt vee­pinnal hingamas.

Erilise ehitusega kopsud on raamatu­lehti meenu­ta­va­test liistakutest koosnevad raamat­kopsud. Ämblikel ja skorpionitel asuvad need keha alumises pooles, olles välis­maailmaga ühendatud hinge­avade kaudu.

Putukatel on arenenud eriline hingamiselund.

Suurem osa putukatest hingab trahheede ehk hingamis­torukeste abil. Need on kitiin­torukesed, mis puu moodi harunedes jõuavad kõikidesse kudedesse. Nii juhitakse hapnik otse vajalikku kohta ning süsi­happe­gaas sealt ära. Trahheed avanevad keha pinnale väikeste hingamis­avadena. Õhk pannakse trahheedes liikuma keha lihaste abil, mis liiguvad tiibade ja jalgade liikudes. Valdavalt on trahheed putukate hingamis­elundid, aga neid esineb ka näiteks ämblikel, kellel on ühtlasi ka raamat­kopsud. Kuid ämblikel on trahheed oluliselt lühemad ja nad vaid toetavad kopsude tegevust.

Huvitav

Mitmed kopsude või trahheedega hingavad vee­selg­rootud on vee all hingamiseks leidnud lisa­võimalusi. Näiteks kogub vesi­ämblik õhumulle oma vee­alusesse kupli­taolisse pessa. Aga järvede põhjas elavad ujurid kannavad õhuvaru kaasas oma katte­tiibade all.

Vesiämblik
Ujur

Oluline

  • Hingamine on protsess, kus hapnikku kasutades toodetakse toitainetest energiat. Protsessi tulemusena vabanevad energia, süsihappegaas ja vesi.
  • Selgrootute loomade hingamiselunditeks on kehapind, lõpused, kopsud ja trahheed.
  • Kehapinna kaudu hingavad väiksed väheliikuvad organismid.
  • Suurematel organismidel osaleb hingamisprotsessis veri.
  • Lõpused on vees hingamiseks.
  • Kopsud on maismaal hingamiseks.
  • Enamiku putukate hingamiselunditeks on trahheed.

Küsimused

  1. Võrdle selgrootute erinevate rühmade hingamise võimalusi. Tee tabel ja leia juurde näited.
  2. Miks saavad kehapinna kaudu hingata üksnes väikesed ja väheliikuvad organismid?
  3. Mille poolest erinevad ja mille poolest sarnanevad lõpused kopsudega?
  4. Kuidas hingavad putukad? Kuidas on see hingamise tüüp parem kui ämblike raamatkopsudega hingamine?
  5. Miks ei asu hingamiselundid keha pinnal, vaid on peidetud üldjuhul keha sügavusse?