11. novembril 1918 allkirjastatud Compiègne’i vaherahu Antandi riikide ja Saksamaa vahel lõpetas vaid otsese lahingutegevuse. Püsivate rahulepingute sõlmimiseni jõuti järk-järgult aastatel 1919–20. Need lepingud, mille võitjad (Antandi riigid) kaotajatele (Keskriikidele) jõuga peale surusid, muutsid Euroopa kaarti oluliselt. Saksamaalt ja tema endistelt liitlastelt võeti ära ulatuslikud maa-alad, mis enamasti ühendati võitnud riikidega või anti nende kaudse kontrolli alla.

Kuid Euroopa kaart oli oluliselt muutunud juba enne rahu­lepinguid. Esimese maailmasõja eel Ida-Euroopas laiutanud impeeriumid (Venemaa, Austria-Ungari ja Saksamaa) varisesid sõja tagajärjel kokku ning paljud varem nende koosseisu kuulunud vähemusrahvad jõudsid iseseisvate rahvusriikide loomiseni.

18. sajandi lõpul Venemaa, Preisimaa ja Austria vahel jagatud Poola riigi taastamiseks astuti esimene samm 1916. aastal, kui kuulutati välja Keskriikidele allutatud Poola Kuningriik. Pärast maailmasõja lõppu korraldati see ümber iseseisvaks Poola Vabariigiks. Euroopa suurriikide rivvi astunud Poola lääne- ja lõunapiir pandi paika 1919. aastal sõlmitud rahulepingutega; idapiir kujunes aga 1920. aastal sõjas Nõukogude Venemaaga.

Austria-Ungari varemetele tekkis 1918. aasta sügisel kolm ise­seisvat riiki: Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Neist viimane ühendas kahe rahva – tšehhide ja slovakkide – asualasid. Lisaks panid Austria-Ungari võimu alt vabanenud lõuna­slaavlased (sloveenid, horvaadid, bosnialased) koos juba varem iseseisvunud serblastega aluse Balkani poolsaare suurimale riigile – Jugoslaaviale. Suhted üheks riigiks koondatud erinevate rahvaste vahel jätsid edaspidi siiski soovida ning tekitasid probleeme nii Jugoslaavias kui ka Tšehhoslovakkias.

Valulikuks kujunes Vene impeeriumi lagunemine. Enamlaste vägivaldne võimuletulek oktoobris 1917 vallandas julma ja verise kodusõja (1918–1920) punaste (enamlased ehk kommunistid) ja valgete vahel. Paljud Venemaa vähemusrahvad pidasid kujunenud olukorras ainuõigeks Venemaast lahku lüüa ning rajasid oma riigi. Kuid novembris 1918 alustas enamlaste Punaarmee pealetungi lääne suunas. Selle eesmärk oli luua ühendus revolutsioonilise Saksamaaga. Nimelt lootsid enamlased, et Vene ja Saksa revolutsiooni kokkupuutest sünnib kommunistlik maailmarevolutsioon, mis toob kõikjal kaasa kapitalistliku riigikorra asendumise kommunistlikuga. Puna­armee pealetungi teele jäänud väikeriikidel tuli haarata relvad, et vastset omariiklust kaitsta. Alanud vabadussõdades suutsid ise­seisvuse säilitada soomlased, eestlased, lätlased, leedulased ja poolakad. Teistel rahvastel (sh ukrainlastel) tuli Nõukogude Venemaale alla vanduda.

Inimkonna senine ajalugu ei tundnud Esimese maailmasõjaga võrreldavaid katastroofe. Tegemist oli totaalse sõjaga, kus kõigi osalenud maade kõik võimed ja rikkused, nende majandus ja ühiskonnaelu allutati täielikult sõja huvidele. Selline sõda ei jätnud puudutamata ühtki eluala ega ühtki inimest. Peale sõja­meeste tundsid sõjaraskusi omal nahal ka tavalised inimesed.

Hiiglaslike sõdurimasside kuhjamine lahinguväljadele, sõja­tehnika areng ja sõja mõjude ulatumine kaugele tagalasse tõi kaasa seninägematu ohvrite hulga. Sõjas elu kaotanute koguarv pole tänapäevani selge. Umbes 12 miljonit hukkus otseselt sõja­tegevuses: sai lahingus surma, suri saadud haavadesse või jäi teadmata kadunuks. Miljoneid inimesi suri aga ka sõjaga kaasnenud hädade, nagu nälja, vaesumise, epideemiate, taga­järjel. Kokku kaotas inimkond Esimese maailmasõja otsesel või kaudsel mõjul vähemalt 20 miljonit elu. Eriti rängad olid kaotused sõjaväkke kutsutud noorte meeste hulgas, kellest iga kolmas ei jõudnud koju tagasi.

Sõda tõi kaasa määratud materiaalsed kahjud. Maapinnalt pühiti hulk sõjale jalgu jäänud linnu ja külasid, tehaseid, raudteesõlmi, sadamaid ja muid rajatisi. Pärast sõja lõppu kiratses Euroopa riikide majandus, inimeste elatustase oli järsult alla käinud, kõikjal valitses terav puudus igapäevastest tarbeesemetest, linnades sageli ka toiduainetest. Sõja majanduslike tagajärgede ületamine nõudis aastaid.

Pikad sõja-aastad tõid paljudele inimestele raskeid vaimseid üle­elamisi ja kannatusi. Vanad moraalinormid purunesid, inimelu väärtus vähenes ja ühiskonnas tugevnesid minnalaskmismeele­olud. 19. sajandi lõpul Euroopas lõkkele löönud progressiusk lõi kõikuma. Enneolematud sõjapurustused tõid kõigi silme ette tehnilise arengu varjukülje, esimest korda hakati rääkima õhtu­maade allakäigust.

Sõja tulemuseks oli ka jõudude vahekorra muutumine maailmas. Kuna kõige rängemalt said kannatada Euroopa riigid – nii kaotajad kui ka võitjad –, siis vähenes edaspidi nende osatähtsus ülemaailmses majanduselus ja poliitikas. Seevastu kasvas oluliselt Ameerika Ühendriikide roll, kuna nende majandus oli sõja-aastail teinud läbi kiire arengu.

Paraku ei lahendanud Esimene maailmasõda neid vastuolusid ja probleeme, mille tõttu see oli puhkenud. Osaliselt oli olukord koguni vastupidi: vanad vastuolud kerkisid taas esile ning neile lisandusid mitmel pool (eeskätt sõja kaotanud riikides) rahul­olematus, kibestumus, viha ja kättemaksusoov. Kõik see lõi eeldused Teise maailmasõja puhkemiseks kakskümmend aastat hiljem.