Esimene maailmasõda kestis üle nelja aasta ning haaras peale Euroopa Kaukaasia, Lähis-Ida, Aafrika ja Okeaania. Rinnete kogupikkus ulatus 3000 kilomeetrini, sõjas osalenud maade rahvaarv ületas 1,5 miljardi piiri (¾ maailma rahvastikust), otseselt kaasati lahingutegevusse 73 miljonit inimest.

Sõja-aastail võeti kasutusele hulk tehnilisi uuendusi. Esimest korda ilmusid lahinguväljale tankid, lennukid ja õhulaevad, rakendati keemiarelva (sõjagaasid), meredel tegutsesid allvee­laevad. Kiiresti arenesid automaatrelvad ja suurtükid, laialt levisid moodsad sidevahendid, olulist osa hakkasid etendama rongid ja autod. Moodsa sõjavarustuse tootmine nõudis kogu riigi tööstuse, inimeste ja materiaalsete vahendite jäägitut tööle­rakendamist. Seepärast polnud puhkenud suur sõda enam ainult armeede ja laevastike, vaid tervete rahvaste sõda.

1914. aastal peeti otsustavad võitlused läänerindel. Esialgu saatis edu sakslasi, kes hõivasid erapooletu Belgia ja tungisid sealt jõuliselt edasi Prantsusmaale. Näis, et Pariisi langemine pole enam kaugel. Septembris aga peatasid prantslased vastase edasi­tungi Marne’i jõel ning siitpeale muutus manööver­sõda positsioonisõjaks. Mõlemad pooled kaevusid maasse ja lõid tagasi kõik pealetungikatsed. Seeläbi tekkis läänerindel surnud seis.

1915. aastal suunas Saksa väejuhatus jõupingutused idarindele Venemaa vastu. Berliinis loodeti tekitada venelastele sedavõrd suuri kaotusi, et nad on sunnitud rahu paluma. Keskriigid saavutasidki edu: hõivati Venemaale kuulunud Galiitsia, Poola, Leedu ja Kuramaa. Samas ei suudetud Vene armeed otsustavalt lüüa, loodetud rahu jäi tulemata ning Saksamaal tuli edaspidigi jätkata sõda kahel rindel.

1916. aastal kandus võitluste raskuspunkt taas läänerindele, kus toimusid maailmasõja suurimad lahingud. Nn  Verduni hakk­lihamasinas – võitlused Verduni kindlus-linna pärast, mis lukustas juurdepääsu Pariisi – sai mõlemal poolel surma kokku umbes 1 miljon meest. Lahingutes Somme’i jõel, kus prantslased ja inglased üritasid Saksa kaitseliinidest läbi murda, oli hukkunuid umbes 1,3 miljonit. Somme’i lahingutes kasutati esimest korda lennuväge ja tanke. Edu ei saavutanud kumbki pool.

1917. aastaks oli sõda kõik osalised välja kurnanud. Halvemas seisus olid Keskriigid, kuna Antant võis tugineda Briti ja Prantsuse koloniaalimpeeriumite rikkustele, pealegi kuulutasid Saksamaale sõja Ameerika Ühendriigid. Antandi riigid korraldasid läänerindel mitu suurt pealetungi, kuid need tõid kaasa üksnes uusi ohvreid; Saksa kaitset murda ei õnnestunud.

Balkani rinne avati septembris 1914, kui Austria-Ungari ründas Serbiat. Väike Serbia osutas ootamatult südi vastupanu ja temast saadi jagu alles aasta hiljem. Rinne jäi aga püsima, sest selleks ajaks tegutsesid Kreekas juba ka Briti ja Prantsuse väed.

Mais 1915 astus Antandi poolel sõtta Itaalia ja võitlused puhkesid Itaalia-Austria piiril. Kuna sealne mägine maastik oli lahingute pidamiseks ebasoodne (Alpid), ei saavutanud kumbki pool otsustavat edu.

Türgil läks sõjas halvasti. Lähis-Idas kaotati Briti vägedele Vahemere idarannik ja Pärsia ning Kaukaasias Vene armeele Musta mere lõunarannik ja Armeenia.

Sakslased, kes suutsid edukalt võidelda Euroopas, jäid hätta oma kolooniate kaitsmisega Aafrikas ja Vaikse ookeani saartel. Kõik need alad (v.a Saksa Ida-Aafrika) langesid sõja kestel Antandi vägede kätte.

Meresõda toimus küll kõigil meredel, kuid hoolimata sõjaeelsetest ootustest, suuremat tähtsust see ei omanud. Inglismaa ja Saksamaa laevastiku peajõud kohtusid vaid korra – 1916. aasta suvel Taani ranniku lähistel Jüüti merelahingus, kus kumbki pool teist hävitada ei suutnud. Seevastu tegutsesid aktiivselt Saksa all­veelaevad. Esialgu ründasid nad vaid vastase sõjalaevu, peagi võeti aga sihikule ka kaubalaevad. 1917. aastal alustas Saksamaa piiramatut allveesõda, uputades kõik allveelaevade vaatevälja sattunud alused (ka erapooletute riikide omad).

Esimesena murdus sõjast tekkinud pingete all Venemaa. 1917. aastal vallandus Peterburis Veebruarirevolutsioon, keiser kukutati ja üleöö saabus täielik vabadus. Vabadusega kaasnenud korralagedust kasutas enda huvides kommunistide (enamlased) partei Vladimir Uljanovi (Lenin) juhtimisel. Oktoobris 1917 korraldasid enamlased relvastatud riigipöörde ja kuulutasid välja nõukogude võimu. Märtsis 1918 kirjutas Lenini valitsus alla Bresti rahulepingule, millega Venemaa väljus sõjast.

Keskriigid olid selleks ajaks sedavõrd kurnatud, et Venemaa väljalangemine sõjast tõi ainult ajutist kergendust. 1918. aasta algupoolel olid Saksa väed läänerindel küll veel edukad – neil õnnestus uuesti Pariisile läheneda –, ent septembris alustas Antant üldist vastupealetungi ja Saksa väejuhatus pidi tunnistama lüüasaamist.

Veel enne Saksamaad langesid tema liitlased. Sügisel 1918 sõlmisid Antandiga relvarahu Bulgaaria, Türgi ja Austria-Ungari. Novembri alguses Saksa sõjalaevastikus puhkenud mäss paisus ülemaaliseks Novembrirevolutsiooniks, mis kukutas keisri. Uus valitsus alustas läbirääkimisi Antandi riikidega ning 11. novembril 1918 kirjutati Compiègne’i metsas alla vaherahuleping. Sellega jõudis Esimene maailmasõda lõpule.