- Nimeta diktatuuririigile omaseid tunnuseid.
- Kelle poolel ja miks sõdis Itaalia esimeses maailmasõjas?
Sõjajärgne Itaalia
Esimeses maailmasõjas sõdis Itaalia Antandi poolel ning sõda oli Itaaliale väga raske. Mitusada tuhat inimest sai rindel surma. Sõjakulud olid küll tunduvalt väiksemad kui Antandi juhtivatel riikidel, kuid mahajäänud Itaalia majanduse jaoks osutus ka see üleliia raskeks koormaks. Riigil tekkis tohutu välisvõlg.
Itaalia armee ei olnud sõjaliselt eriti edukas: kogu sõja jooksul võitsid itaallased vaid ühe lahingu. Mitmel korral sattuti raskesse olukorda, mis sundis liitlasi oma sõjaplaane muutma ning itaallastele appi ruttama. Sõja algaastail oli Antant Itaaliale hulgaliselt uusi valdusi lubanud, pärast sõja lõppu olid need lubadused unustatud ning Itaalia pidi leppima lubatust palju väiksemate aladega. Pariisi rahukonverentsil suhtusid liitlased itaallastesse üleolevalt, mitte kui võrdväärsesse partnerisse. See solvas suurt osa itaallasi. Seepärast leidsid poolehoidu üleskutsed muuta oma maa suurriigiks, keda teised riigid austavad ja kardavad.
Itaalia siseriiklik olukord oli üsna keeruline. Roomas asunud keskvalitsus oli nõrk. Pidevalt vahetunud valitsused koosnesid mitme erakonna esindajatest – selliseid valitsusi nimetatakse koalitsioonivalitsusteks. Parteidevaheliste erimeelsuste tõttu oli neil raske otsuseid langetada ning need ei püsinud koos üle aasta. Itaalia linnades suurenes tööpuudus. See omakorda tekitas rahutusi ning tööliskond sattus üha enam kommunistide mõju alla.
- Sõjakulud koormasid Itaalia mahajäänud majandust.
- Itaalia sai Versailles’ lepinguga vähem alasid, kui liitlased olid lubanud.
- Liitlased suhtusid Itaaliasse kui võrdväärsesse partnerisse.
- Koalitsioonivalitsused lagunesid erimeelsuste tõttu kiiresti.
- Kommunismi mõju suurenes tänu suurele tööpuudusele tööliste seas.
Mussolini ja fašistlik liikumine
Nendes tingimustes tekkis üks väike rühmitus nimetusega Võitlusliit, kuhu põhiliselt kuulusid endised sõjaväelased ja töötud. Neid hakati kutsuma fašistideks (fascio tähendab itaalia keeles ühendust, liitu või kimpu). Mõne aja pärast muutus see rühmitus Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks, mille etteotsa sai Benito Mussolini. Varsti oli tal juba sadu tuhandeid toetajaid. Avalikes esinemistes lubas Mussolini, et Itaalia saab sama võimsaks, kui oli olnud Rooma impeerium.
Fašistid hakkasid kõikjal Itaalias relvastatud salku looma. Nende liikmed kandsid tunnusena musta särki. Mustsärklased korraldasid kokkupõrkeid kommunistide ja nende toetajatega, võitlesid kurjategijatega. Paljudes linnades hakkasid mustsärklased politseinike asemel korda pidama.
Fašistlik õpetus oli suurel määral seotud Mussolini isiklike vaadete ja arusaamadega. Tema endiste kaasvõitlejate sotsialistide ning tema peavaenlaste kommunistide jaoks oli peamiseks klassivõitlus ehk võitlus vaeste ja rikaste vahel. Mussolini õpetuses oli tähtsaimal kohal rahvus. Seega oli tegemist natsionalistliku õpetusega. Mussolini väitis, et rahvus on jääv ja kõikehaarav. Üksik inimene on rahvuse osa. Inimesed elavad ja surevad, kuid rahvus jääb. Ühiskonnaklassid on samuti mööduv nähtus. Seega on rahvus tähtsam kui üksikisik või ühiskonnaklass. Siit tulenes ka fašismi peamine idee: kõik inimesed ja kõik klassihuvid tuleb allutada rahvuslike huvide teenimisele, riigi tähtsaim ülesanne on arendada rahvust. Selline õpetus õigustas diktaatorliku riigi loomist, kus inimelu väärtus on väike ning selle ohverdamine riigi ja rahvuse nimel on igati õigustatud. 1920.– 1930. aastail sai natsionalism paljude diktatuuride aluseks.

Endiste sõdurite ja töötute ühenduse – – liikmeid hakati kutsuma . Sellest rühmitusest kujunes Partei, mida juhtis . Ta lubas muuta Itaalia sama võimsaks kui impeerium.
Fašistide relvastatud salkade liikmeid kutsuti , sest nad kandsid tunnusena .
Fašistlik diktatuur
Mida suurem oli esimese maailmasõja järgses Itaalias inimeste rahulolematus võimulolijatega, seda suuremat soosingut sai nautida Mussolini. 1921. aasta parlamendivalimistel saavutas fašistlik partei võidu. Mussolini, kes tunnetas oma mõjuvõimu kasvu, nõudis peaministri kohta. Oma jõu näitamiseks käsutas Mussolini mustsärklased kokku ja ähvardas nendega Rooma marssida. Itaalia kuningas oli ise ka fašistlike vaadete pooldaja. Ta keeldus toetamast võimulolevat valitsust ning 1922. aasta sügisel määrati Mussolini peaministriks. Esialgu kuulus tema valitsusse ka teiste erakondade esindajaid ning väliselt säilis demokraatlik riigikorraldus. Kuid juba 1925. aastal kehtestati üheparteisüsteem ning algas fašistliku diktatuuri kinnistamine. Võitluseks poliitiliste vastastega loodi salapolitsei ja rajati koonduslaagreid. Võeti vastu seadused, mis andsid Mussolinile kuningaga võrdsed õigused ning piiramatu võimu. Mussolinist sai mitte lihtsalt valitsuse, vaid kogu Itaalia rahva juht ehk duce.
Suured olid muudatused ka majanduses. Rakendati riiklikke abinõusid tööpuuduse vähendamiseks. Ettevõtteid kontrollis riik. Töölised jagati erialade järgi kutsekogudesse. Tööandjad ja töövõtjad koos moodustasid korporatsioone, mille tegevust kontrollis fašistlik valitsus. Ametlikult oli korporatsioonide ülesandeks tülisid lahendada, et vältida streike ja suurvallandamisi. Streike aga ei saanudki olla, sest need olid lihtsalt keelatud. Ametiühingud ja kõik poliitilised parteid peale fašistliku kuulutati ebaseaduslikuks. Kehtis tsensuur, st ajalehtedes võisid ilmuda vaid fašismimeelsed kirjutised, valitsuse kontrolli alla võeti ka haridus. Riik ja valitsev partei määrasid alamate töö- ja igapäevaelu. Kõik inimesed pidid teenima riiki, üksikisik omas tähendust vaid kui ühiskonna osa.
Mussolini diktatuuri tunnustati paljudes riikides. Duce austajaid leidus esialgu ka demokraatia pooldajate leeris. Nende hulka kuulus näiteks kuulus Suurbritannia poliitik Winston Churchill. Paljude meelest oli Mussolini suutnud luua hästitoimiva riigi. Itaalia majanduse olukord fašistliku diktatuuri ajal siiski oluliselt ei paranenud.
Propaganda
1926. aastaks kasutas Mussolini režiim oma sõnumi edastamiseks kõiki käepäraseid vahendeid. Valitsuse kontrollitavad ajalehed rõhutasid Mussolini heatahtlikkust ja tsiteerisid erilise uhkusega tema välismaiste imetlejate arvamusi. [‑‑‑] Väideti, et ta on täielikult tööle pühendunud, korraldades riigiasju 20 tundi päevas. [‑‑‑] Lehed väitsid ka, et duce on ilmeksimatu. Lööklauseks kujunes ütlus „Mussolinil on alati õigus“. … Et seda muljet säilitada, kirjutas Mussolini igasuguse edu kärmelt enda arvele ja süüdistas kõigis ebaõnnestumistes teisi.
Duce lasi end meelsasti portreteerida tarmuka, atleetliku ja julge mehena, kõigi Itaalia meeste eeskujuna. Ajakirjad ja ajalehed avaldasid fotosid tema ratsaretkedest, sellest, kuidas ta talispordiga tegeleb, autoga kihutab ja lennukit juhib. Nooruslikkuse kuvandi säilitamiseks eemaldati kõik viited tema vanusele või sellele, et tegelikult kandis ta prille. Ent sellest oli veel vähe. Diktaator soovis, et temas nähtaks ka kultuuriinimest. Kohe tehtigi teatavaks, et ta on läbi töötanud kogu 35-köitelise Itaalia entsüklopeedia ja on lugenud peaaegu kõiki Euroopa kirjandusklassika teoseid… Fašistlikud propagandistid väitsid ka, et Mussolini on suurepärane muusik. [‑‑‑]
Mussolini uskus, et rahvamasse ei huvita tegelikult debatid ja erinevad seisukohad, vaid et neile meeldib, kui neile öeldakse, mida tuleb teha. Vaatemängud, paraadid ja pidev propaganda pakuvad rahvale meelelahutust ja kindlustavad nende poolehoiu. Või nagu Mussolini seda väljendas: „alati on tarvis teada, kuidas avalikkuse kujutlusvõimet rabada: see on valitsemise tõeline saladus.“
M. Robson. Italy: The Rise of Fascism 1915–45. Hodder Education, 2006.Aastal võitis fašistlik partei Itaalias valimised. Mussolini määrati . aastal peaministriks. Üheparteisüsteem kehtestati Itaalias . aastal. Aastatel – vallutasid Itaalia väed Etioopia.
LISA. Benito Mussolini
Benito Mussolini sündis 1883. aastal sepa peres. Tema lapsepõlv möödus vaesuses, mistõttu ta ei saanud kuigi head haridust. Siiski õppis Mussolini kirikukoolis ja keskkoolis ning tal oli võimalik isegi veidi õpetaja ametit pidada. Enne esimest maailmasõda töötas ta toimetajana sotsialistide ajalehes L’Avanti. Mussolini pooldas Itaalia astumist ilmasõtta Antandi poolel. Kuna aga sotsialistid olid sõja vastu, läks Mussolini nendega tülli ja ta heideti sotsialistide parteist välja. Sõjas sai Mussolini sõdurina rindel haavata. Pärast sõja lõppu asus ta aktiivselt tegelema poliitikaga.
Mussolini esimene kõne peaministrina parlamendis
Olen siin, et kaitsta ... „mustsärklaste“ revolutsiooni... 300 000 noore täies relvis mehega, ... kes on valmis kuuletuma igale mu käsule, oleks ma võinud karistada kõiki neid, kes on fašiste laimanud. ... Ma oleks võinud parlamendi vakka sundida ja üksnes fašistidest valitsuse moodustada. Ma oleksin võinud seda teha, aga ma ei tahtnud seda mingil juhul teha. Ma moodustasin koalitsioonivalitsuse, et koondada kannatava rahva toetuseks kõiki neid, kes soovivad teda päästa.
Ma tänan kõiki, kes on minuga koos töötanud, ja annan siiralt au kuningale, kes keeldus sõjaseisukorda välja kuulutamast ja vältis kodusõja puhkemist ning lubas värsketel ja tulihingelistel fašistidel võtta suund riigi aeglase peavooluga ühinemiseks.
Enne meie siia tulekut küsisid kõik meilt programmi. Itaalial ei ole aga kahjuks puudust programmidest, vaid meestest, kes neid ellu viiksid. Kõik Itaalia elu probleemid on juba ammu paberil lahendatud; kuid on puudunud tahe neid lahendusi ellu viia. Tänane valitsus esindab seda kindlat ja otsustavat tahet.
November 1922.Sõjakas välispoliitika
Fašistliku Itaalia välispoliitika 1930. aastail oli väga sõjakas. Oma välispoliitika eesmärgiks kuulutas Mussolini Vahemere muutmise Itaalia sisemereks, nagu see oli olnud Antiik-Rooma ajal. Selleks et muuta sõdimine itaallaste seas populaarseks, ülistati Vana-Rooma vallutajate kangelaslikkust ja teotahet, mis oli vürtsitatud härrasrahva vägivalla õigustamisega. Sõjaka välispoliitika tulemusena vallutati Abessiinia (Etioopia), Albaania ja mõned teised alad, pärast seda aga kuulutati Itaalia riik impeeriumiks. Itaaliast sai Hitleri Saksamaa liitlane nii 1930. aastate sündmuste ajal kui ka teises maailmasõjas. Hiljem tõi see liit Itaaliale suuri kannatusi. Teise maailmasõja lõpus Mussolini võim kukutati ning ta ise hukati.

„See on sobilik relv“ (Enrico De Seta joonistus, 1936) pidi tõstma sõjaväe meeleolu. Etiooplasi kujutatakse kui putukaid, keda saab gaasiga tõrjuda. Itaallased kasutasidki selles sõjas ulatuslikult sõjagaasi.
Etioopia sõjakäik
1935. a oktoobris tungisid Itaalia väed Etioopiasse. Selle eelõhtul selgitas duce ettevõtmist Itaalia rahvale.
See pole vaid meie armee, mis oma eesmärgi poole marsib. 44 miljonit itaallast marsib koos temaga, kõik ühtsed ja valvsad. Proovigu nad ellu viia kõige rängemat ebaõiglust, võtta Itaalialt tema kohta päikese all. Kui Itaalia ühendas 1915. aastal oma saatuse liitlastega [esimeses maailmasõjas], kui palju anti siis lubadusi? Üldise võidu saavutamiseks tõi Itaalia kõige suuremaid ohvreid: 670 000 surnut, 480 000 vigast ja üle miljoni haavatu. Kui astusime selle põlastusväärse rahu laua äärde, andsid nad meile [rahulepingutes] vaid koloniaalsaagi riismed.
Küsimused
- Miks ei suhtunud Antandi juhtriigid Itaaliasse kui võrdväärsesse partnerisse?
- Millised raskused kimbutasid Itaaliat pärast sõda?
- Miks nimetati fašiste mustsärklasteks?
- Miks toetasid itaallased Mussolinit?
- Nimeta kolm fašistlikule õpetusele iseloomulikku põhimõtet.
- Milliste ümberkorraldustega õnnestus fašistidel kehtestada kontroll kõigi elualade üle?
- Iseloomusta fašistide majanduspoliitikat.
- Millised olid Itaalia välispoliitilised eesmärgid?