1950. aastate alguseks oli Moskva kindlustanud oma ülemvõimu Ida-Euroopa riikides. Nõukogude huvide kõige kindlamaks kaitsjaks seal olid Nõukogude väed. Sõjaväe kohalolek pidi tagama sotsialistliku korra püsimise ning võimaldama vajaduse korral edukalt lääneriike rünnata. Rünnaku­kavad õnneks ellu ei rakendunud, ent sisemise korra hoidmine Ida-Euroopas viis mitmel korral sõjalise konfliktini.

1949. aasta oktoobris hakati Nõukogude okupatsiooni­tsooni aladel loodud Saksa Demokraatlikus Vabariigis jõuliselt stalinlikku sotsialismi­mudelit juurutama: põllumajandus sund­kollektiviseeriti, era­ettevõtluse riismed riigistati, kõik vahendid suunati raske­tööstuse arendamisse. See tõi kaasa elanike elatus­taseme languse, ideoloogilise ja poliitilise surve ning töö­distsipliini karmistumise. Idasakslased vastasid sellele massilise läände pagemisega. Eriti teravaks muutus Saksa DV sise­poliitiline olukord 1953. aasta algul, ainuüksi märtsis põgenes läände 50 000 idasakslast. Samal ajal suri Stalin ja Moskva poliitika muutus. Moskvasse kutsutud Saksa DV juhtidele anti teada, et kiirendatud korras sotsialismi ehitamine tuleb lõpetada.

Partei ja valitsuse peataoleku tõttu küpses ühiskonnas rahva­ülestõus, mille ajendiks oli ehitus­tööliste töönormide tõstmine. 16. juunil puhkes ehitustööliste streik. Majanduslike nõudmistega alanud välja­astumine kasvas üle poliitiliseks vastuhakuks. Kuid juba 17. juuni õhtuks surusid Nõukogude tankid ülestõusu maha ja kindlustasid kommunistliku partei juhi Walter Ulbrichti võimu. Tema jäi sotsialismileeri hilisemat nn muster­riiki valitsema kuni 1971. aastani. Massiline pagemine Ida-Saksamaalt jätkus aga ka edaspidi.

Teises maailmasõjas Saksamaa liitlasena sõdinud Ungari jäi pärast sõja lõppu NSV Liidu ülemvõimu alla. Järk-järgult kaotati mitmepartei­süsteem ja kogu võim koondus kommunistide kätte. 1953. aastal sai Ungari peaministriks Imre Nagy, kes Stalini surma järel asus kommunistlikku režiimi leevendama. Kuid juba 1955. aastal kukutasid tagurlased populaarse Nagy võimult.

 1956. aasta oktoobris puhkes Budapestis üliõpilaste meele­avaldus, kus nõuti demokraatliku riigikorra taastamist. Võimud saatsid meele­avaldajate vastu sõjaväe. Seepeale kasvas meele­avaldus relvastatud ülestõusuks ja laienes kiiresti üle terve riigi. Osa sõja­väest tuli üles­tõusnute poole üle. Uuesti peaministriks saanud Nagy moodustas koos partei esimese sekretäri János Kádáriga koalitsiooni­valitsuse ning maailmale anti teada, et Ungari lahkub Varssavi paktist. Pöörduti ÜRO poole palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina.

Novembri algul saatis Moskva Ungarisse VLO riikide väed, mis alustasid ülestõusu verist mahasurumist. USA ja Inglismaa jätsid Ungari abipalved tähelepanuta. Uueks valitsus­juhiks sai Moskvaga kokkuleppele läinud Kádár, kes püsis võimul kuni 1988. aastani. Nagy mõisteti süüdi ja hukati 1958. aastal. Kádár moodustas Ungaris Moskva-meelse valitsuse, mis arvestas siiski ka kohalikku eripära. Ungarist sai üks sotsialismileeri enam­arenenud riike.

Punaarmee sissetungi järel pandi Poolas ametisse kommunistlik valitsus. Aastatel 1944–1956 juhtis Poolat Moskva-meelne ja oma ainuvõimu nautiv Bolesław Bierut. Tema eest­vedamisel hakati Poolas rajama sotsialismi. Bieruti surma järel 1956. aasta märtsis tõusis päevakorrale uue liidri küsimus. Samal ajal pingestus ka sise­poliitiline olukord. Mitmel pool riigis toimusid tänava­rahutused, mis siiski ei kasvanud ulatuslikumaks vastuhakuks. Moskva poolt ametisse pandud Władysław Gomułka tegi tagasi­hoidlikke reforme, kuid edutult. Majandusliku olukorra halvenemine ja eriti toiduainete hindade tõus vallandasid 1970. aastal Poolas uued rahutused. Kuid ka järgmine Poola liider Edward Gierek ei suutnud majandust kaasajastada. Elukalliduse tõus ja katsed taas hindu tõsta põhjustasid Poolas 1980. aastal uue rahutuste laine. Keskseks valitseva korra vastaseks jõuks kujunes ameti­ühingute koondis Solidaarsus eesotsas Lech Wałęsaga. Sündmused Poolas väljusid peagi kohalike võimude kontrolli alt. Solidaarsus muutus omamoodi alternatiivseks võimu­organiks. Sisekriisi lahendamiseks kehtestas kindral Jaruzelski 1981. aastal Poolas sõja­seisukorra. Nii tõkestati Varssavi pakti vägede sisse­viimine Poolasse. Poola sise­poliitiline olukord püsis aga ka järgmistel aastatel pingeline.

Kommunistliku režiimi kehtestamisele Tšehhoslovakkias eelnes terav sisevõitlus. 1948. aastal korraldasid kommunistid riigi­pöörde, kõrvaldasid võimult president Eduard Beneši ning võtsid kursi sotsialistliku ühiskonna üles­ehitamisele. 1953. aastast kommunistlikku parteid juhtinud Antony Novotny oli stalinlike vaadetega parteitegelane, kes püüdis ühiskonnas juurutada ka oma isiku­kultust. Selline poliitika tekitas parteis ja terves ühis­konnas järjest suuremat vastuseisu. Hakati nõudma majanduse reformimist ja rohkem demokraatiat. 1968. aasta alguses saadeti Novotny erru ja uueks partei­juhiks sai Aleksander Dubček. Rahva hulgas populaarne Dubček püüdis hakata režiimi ümber kujundama nn inimnäolise sotsialismi põhimõtete kohaselt. Seda protsessi on hakatud nimetama Praha kevadeks. Samal ajal muutus rahva ja eelkõige haritlas­konna meelsus radikaalsemaks: nõuti poliitiliste vabaduste kehtestamist ja suhete katkestamist VLO-ga.

Moskva ei näinud kujunenud olukorras muud väljapääsu kui kasvav vastupanu sõjaväe abil maha suruda. 21. augustil 1968. aastal saadeti Tšehhoslovakkiasse Varssavi pakti väed (kokku 650 000 meest) ning lämmatati kevadel alanud liberaliseerimis­protsess. Partei- ja riigi­aparaadis tehti põhjalik puhastus.

Nõukogude Liit teatas pärast Praha kevade lämmatamist, et sotsialistlikel riikidel on piiratud suveräänsus ehk teisisõnu: Moskval on õigus ja kohustus alati sekkuda (ka sõjaliselt) seal, kus sotsialismi põhimõtted on ohus. Sellist põhimõtete kogumit ehk doktriini hakati tollase Nõukogude Liidu liidri järgi nimetama Brežnevi doktriiniks. 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmuste järel karmistusid poliitilised olud kõigis sotsialistliku sõprus­ühenduse liikmes­riikides. Ka Nõukogude Liidus algas tagurluse pealetung.