Läänemere selgrootud ja imetajad

Nii nagu siseveekogudes, on ka meres toiduahelate alguslüliks hõljum. Kevadel, kui vesi on soojenenud ja taimhõljumit küllalt, hakkab kiiresti paljunema ka loomhõljum. Sel ajal kooruvad marjast paljude kalade maimud ja leiavad eest rikkaliku toidulaua. Loomhõljum on Läänemere noorkalade peamine toit. Räim ja kilu toituvad loomhõljumist ka täiskasvanuna.

Loomhõljumi hulka võib arvata ka märksa suurema selgrootu – meriristi, sest ta hõljub samuti mere pinnakihis. See vihmavarjutaolise kehaga sültjas loomake liigub meres sinna, kuhu lained ta viivad. Ta on võimeline keha rütmiliselt kokku tõmmates ka ise edasi liikuma. Meririst on tüüpiline soolase vee loom, kes ei suuda Läänemere magedamates osades sigida. Meriristil on kõrverakud. Läänemeres elava meriristi mürk inimesele ohtlik ei ole, kuid teistes meredes elab ka väga mürgiseid liike. Meriristi ei tasu siiski kätte võtta, sest ta õrn keha võib katki minna. Nii võid kogemata looma tappa.

Mere põhjas elutseb mitmesuguseid väikseid selgrootuid: usse, tigusid, karpe ja vähilisi. Enamik neist toitub merepõhja langenud lagunevatest taime- ja loomajäänustest. Nii aitavad nad mereveel puhtamana püsida. Kõige rikkalikum on elustik madalas vees vetikate vahel.

Läänemeres elab mitut liiki karpe. Näiteks balti lamekarpi ja söödavat rannakarpi võib merepõhjas olla rohkesti. Kaldale uhutud lamekarbi valgeid, roosaka siseküljega pisikesi kodasid võib rannal näha suurte viirgudena. See karp talub magedamat vett ning elab umbes paari meetri sügavusel. Veidi sügavamal leiduv söödav rannakarp on pikliku, väljastpoolt mustja kojaga. Mõlemaid karpe söövad meeleldi paljud veelinnud.

Balti lamekarp on umbes sõrmeotsasuurune. Söödavad rannakarbid kasvavad meil vaevu teelusika kaha (nõgusa osa) suuruseks, teisel pool Taani väinu aga supilusika kahastki suuremaks. Seda karpi müüakse ka toidupoodides, kuid söögiks kasutatakse suuremaid soolastes meredes kasvanud karpe.

Väikesi vähikesi elab meres palju. Neist kuulub Läänemere põhjaloomastiku hulka näiteks merikilk. See umbes sõrmepikkune loomake oskab nii ujuda kui ka mööda põhja roomata. Ta sööb merepõhjas elavaid selgrootuid ja väiksemaid kalu.

Krabisid Läänemeres varem ei leidunud. Praegu aga on laevade ballastveega siia sattunud villkäppkrabi üpriski tavaliseks muutunud ja üha rohkem kohatakse ka rändkrabi. Liike, kes on mingile alale sattunud kaugematest paikadest inimese vahendusel ning seal sigima hakanud, nimetatakse võõrliikideks. Sageli hakkavad võõrliigid kiiresti paljunema, sest neil ei ole uues kohas looduslikke vaenlasi. Nad võivad palju kahju tekitada, sest söövad või tõrjuvad muul moel kohalikke liike välja. Läänemeres on palju võõrliike, peale krabide näiteks Mustast merest meile laevadega sattunud kala ümarmudil.

Hüljestest elavad Läänemeres hall- ja viigerhüljes. Hallhüljes on siin suurim asukas: isasloom võib kasvada üle 2 meetri pikaks, emased jäävad väiksemaks. Suurema osa ajast elavad hallhülged rannikust kaugemal avamerel ja rändavad ringi üsna suurel alal. Rootsi rannikult Eesti vetesse võivad nad näiteks ujuda paari päevaga.

Viigerhüljes on väiksem, umbes 1,5 meetri pikkune. Viigerhüljes eelistab elupaigana liigendatud rannikut või saartevahelist merd.

Oma saagi (peamiselt kalade) järele võivad hülged sukelduda kuni saja meetri sügavuseni. Vee all võivad nad viibida kuni pool tundi. Hülged ei saa kuival maal hästi liikuda, sest neil on tagajäsemeteks loivad, mis on tahapoole suunatud ja ettepoole ei kõverdu.

Hallhülged poegivad tavaliselt kevadisel jääl, kuid jäävabadel talvedel tuleb neil pojad ilmale tuua kaugematel laidudel või rannikul. Esialgu jääb poeg jääpangale või rannale, kus ema käib teda toitmas. Viigerhülge ema otsib poegimiseks jääkoopa, sest viigri pojad on väiksemad ja kaitsetumad. Kui jääd ei ole, langevad nad kiskjate ohvriks.

Viimase saja aasta jooksul on viigerhüljeste arvukus Läänemeres väga oluliselt kahanenud. Ka hallhülgeid on märksa vähem kui sajandi eest. Esialgu vähenes hüljeste arvukus liiga suure küttimise, hiljem merevee reostuse tõttu. Viigerhüljestel ei õnnestu jääolude tõttu igal aastal sigida. Praegu on hüljestele ohtlikke mürke Läänemeres vähem, hallhüljeste arvukus on tasapisi suurenemas ja neid lubatakse erandjuhtudel küttida.

Osa hülgeid on õppinud kalurite võrkudest kala varastama. Püüniseid lõhkudes teevad nad rannakaluritele tõsist kahju, kuid mässivad vahel ka iseennast võrku ja upuvad.