Niit kui Eesti kõige liigirikkam kooslus

Kui mingil alal saab taimestik areneda inimese vahelesegamiseta, siis meie looduses kujuneb seal varem või hiljem mets või niiskes paigas soo. Ei ole vist raske ära arvata, et niidul on seos niitmisega. Heina niitmine ei lase noortel puudel ja põõsastel võimust võtta ja nii saavad seal kasvada vaid rohttaimed. Niit on elukooslus, kus kasvavad peamiselt mitmeaastased rohttaimed. Selleks et niit säiliks, on vaja seda igal aastal niita. Puittaimede kasvu saab piirata ka loomi karjatades, mistõttu kuuluvad niitude hulka ka karjamaad.

Niitu, mille taimestik on looduslikku päritolu, nimetatakse looduslikuks niiduks. Kultuurniidul kujundavad inimesed ise taimestiku ja loovad taimedele kasvutingimused. Selleks väetatakse niitu, juhitakse ära liigne vesi ja külvatakse rohttaimede seemet. Kultuurniidul kasvab palju vähem liike kui looduslikul niidul.

Looduslike niitude taimestik on kõigi teiste Eesti elukooslustega võrreldes märksa liigirikkam. Ehkki õitseajal torkavad kõige enam silma kaunite värviliste õitega taimed, moodustavad põhiosa niidul hoopis kõrrelised (nt kerahein, põldtimut) või niisketes paikades tarnad. Tähtis osa on niidu taimestikus ka liblikõielistel, mille hulka kuuluvad aasristik ja harilik hiirehernes. Peale nende kasvab niitudel veel palju teiste taimerühmade taimi, nagu tulikaid, kellukaid ja käpalisi.

Niit on avatud maastik, mis tähendab, et seal ei ole enamasti puid ega põõsaid, mis annaksid varju päikese, tuule ja vihma eest. Seega on niidul palju valgust ja tuulisem kui metsas. Kuna miski ei varja taimede eest päikest, saavad niidul kasvada valguslembesed taimed. See ei tähenda siiski, et kõikidele taimedele jätkuks valgust piisavalt. Tihedalt üksteise kõrval kasvavad niidutaimed võistlevad omavahel iga valguskiire pärast. Taim, mis jääb kõrgemakasvuliste naabrite varju, hakkab kiratsema.

Kuna niit saab püsida ainult siis, kui seda hooldatakse, peavad seal kasvavad taimed olema niitmisega kohastunud. Niites lõigatakse maha suurem osa taime maapealsest osast ja selles olevad toitained lähevad kaotsi. Pärast niitmist hakkavad jõudsamalt kasvama need taimed, mis uuenevad maapinna lähedal või mullas paiknevate pungadega või mille lehed hoiavad maad ligi.

Mida liigirikkam on taimestik, seda enam on loomi, kes neist toituvad. Niidul sebib ringi palju putukaid. Õisi tolmeldavad ja nektarist toituvad mesilased, kimalased ja liblikad, õietolmust toituvad kärbsed ja mardikad. Taimede vartel ja lehtedel toituvad liblikate ja mardikate vastsed, taimelehed maitsevad ka rohutirtsudele. Sipelgad, kiilid, herilased ja ämblikud aga peavad jahti teistele putukatele.

Linnuliike pesitseb niitudel vähe, märksa rohkem käib neid seal aga toitu otsimas. Kõrges rohus on paljudel lindudel raske liikuda. Seal tulevad hästi toime pikajalgsed valge-toonekurg ja suurkoovitaja. Suuri imetajaid niidul püsivalt ei ela, sest seal pole neile varjumiseks sobivaid kohti. Küll aga meelitab lopsakas taimestik niidule sööma paljusid rohusööjaid: põtru, metskitsi ja metssigu. Niidul elavad halljänesed ja närilised (nt uruhiired), kellele peavad jahti rebased ja teised väikesed kiskjad.