[1]
Pärast kiiret teekonda koju lipsas Eragon tagasi oma tuppa, et munakoored ära koristada. Ta oli kindel, et ei Garrow ega Roran märka muna puudumist: see oli nende mõtetest pühitud niipea, kui selgus, et seda ei õnnestu müüa. Kui pere ärkas, mainis Roran, et oli öösel kummalisi hääli kuulnud, ent Eragoni kergenduseks ei teinud ta neist pikemalt juttu.
Tegutsemistahe aitas Eragonil päeva kiiresti õhtusse veeretada. Jälge käel oli küllaltki lihtne varjata ning peagi lakkas ta selle pärast muretsemast. Varsti suundus ta taas pihlaka juurde, kaasas keldrist näpatud vorstid. Ootusärevalt lähenes ta puule. Kas lohe suudab talve väljas üle elada?
Kartuseks polnud vähimatki põhjust. Lohe kükitas oksal ja näris midagi oma esikäppade vahelt. Eragoni silmates tõi ta kuuldavale elevuspiiksatusi. Eragon rõõmustas, et lohe oli puu otsas, suurte kiskjate haardeulatusest väljaspool püsinud. Niipea kui ta vorstid puu juurtele poetas, liugles lohe alla. Kuni loom raevukalt toitu tükkideks rebis, uuris Eragon varjualust. Kogu liha oli kadunud, ent hütt püsis endiselt koos ja selle põrandat katsid suletuustid. Tore. Ta oskab ise jahti pidada.
Järsku turgatas Eragonile pähe, et tal ei olnud aimugi, mis soost lohe võiks olla. Ta tõstis looma üles ja pööras selili, jättes looma ebamugavuspiiksatused tähelepanuta, kuid ei suutnud sellegipoolest ühtegi selget märki avastada. Näib, et temalt juba ühtegi saladust niisama lihtsalt välja ei pigista.
Eragon veetis lohe seltsis palju aega. Ta päästis looma köidikuist, tõstis endale õlale ja läks koos temaga metsa avastama. Lumerüüs puud kõrgusid nende kohal nagu mõne suure katedraali pühalikud sambad. Selles üksinduses näitas Eragon lohele, mida ta metsast teadis, ega hoolinud, kas loom teda mõistis või mitte. Talle luges vaid võimalus seda kõike kellegagi lihtsalt jagada. Eragon vatras lõputult. Lohe vaatas talle oma erksate silmadega otsa ja ahmis endasse tema sõnu. Mõnda aega Eragon lihtsalt istus, hoidis lohet süles ja vaatas teda imetlusega, ikka veel hiljutistest sündmustest vapustatud. Päikeseloojangul astus ta taas kodu poole, tundes oma seljal kahe siresinise silma puurivat pilku ja ilmselget nördimust mahajätmise üle.
[2]
Sel ööl libisesid tema mõtteist läbi kõik ohud, mis võisid väikesele kaitsetule loomale osaks saada. Kujutluspildid lumetormidest ja verejanulistest kiskjatest painasid teda. Eragonil kulus uinumiseks tunde. Tema unenäod olid täis rebaseid ja musti hunte, kes lohet veriste kihvadega tükkideks rebisid.
Varahommikuses päikesekumas silkas Eragon toidu ja riideribadega – et loomal veelgi soojem oleks – metsa. Lohe oli ärkvel, temaga paistis kõik korras olevat ja ta jälgis päikesetõusu kõrgelt puuladvast. Eragon pöördus tänusõnades nii tuntud kui ka tundmatute jumalate poole. Kui ta lähemale jõudis, laskus lohe maapinnale ja hüppas tema käte vahele, surudes end tugevasti vastu Eragoni rinda. Külm ei olnud talle midagi teinud, kuid loom näis hirmunud. Tema sõõrmeist tuli pahvakas musta suitsu. Eragon silitas teda rahustavalt, istus seljaga vastu pihlakat ning sosistas tasa. Ta ei liigutanud end, kui lohe oma nina tema hõlmade vahele peitis. Mõne aja pärast ronis loom embusest välja ja sättis end tema õlale. Eragon toitis lohet ja mähkis seejärel uued riidetükid ümber onni. Nad mängisid veidi, ent peagi pidi Eragon maja juurde naasma.
Peatselt oli Eragon oma uue päevakavaga ära harjunud. Igal hommikul jooksis ta puu juurde ja viis lohele hommikusöögi. Päeva jooksul maadles ta kodutöödega, kuni need valmis olid ja ta sai jälle lohe juurde minna. Nii Garrow kui Roran panid tema käitumist imeks ja uurisid, miks ta nõnda palju aega väljas veedab, kuid Eragon kehitas vastuseks vaid õlgu ja jälgis edaspidi, et keegi teda puuni ei jälitaks.
Pärast paari esimest päeva ei muretsenud ta enam, et lohega midagi hirmsat juhtuda võiks. Loom kasvas kohutavalt kiiresti; varsti ei ähvarda teda ükski oht. Esimese nädala lõpuks oli lohe senisest poole suurem, neli päeva hiljem ulatus ta Eragonile juba põlvini. Enam ei mahtunud ta oma onnikesse pihlapuus ja nõnda pidi Eragon talle maapinnale peiduurka ehitama. Selleks kulus tal kolm päeva.
Kui lohe oli kahe nädala vanune, oli Eragon sunnitud ta vabadusse laskma, kuna loom vajas nõnda palju toitu. Esimesel korral, mil lohe köidikuist vaba oli, suutis Eragon vaid raudse tahtega hoida teda endale tallu järgnemast. Iga kord, kui lohe seda üritas, sundis Eragon teda meelte abil eemal püsima, kuni loom õppis maja ja selle teisi asukaid vältima.
[3]
Ta selgitas lohele ka seda, kui tähtis oli jahti pidada ainult Harjangus, kus tema märkamise võimalus oli kõige väiksem. Talunikud paneksid kindlasti tähele, kui loomad Palancari orust vähenema hakkaksid. Lohe eemalviibimine tekitas poisis ühtaegu kergendust ja ka rahutust.
Vaimne side lohega tugevnes päev-päevalt. Eragon avastas, et kuigi loom ei mõistnud sõnu, sai temaga suhelda kujundite ja tunnete abil. See polnud aga mõtete edasiandmiseks kõige täpsem viis ja tihtipeale mõistis lohe teda vääriti. Kaugus, mille tagant nad teineteise mõtetesse küündisid, muutus samuti üha ulatuslikumaks. Peagi suutis Eragon lohega ühendust leida isegi kolme penikoorma kauguselt. Tihtipeale tegigi ta seda ja ka lohe mõtted puudutasid aeg-ajalt õrnalt tema teadvust. Need tummad vestlused olid Eragoni saatjaiks kõigis kodustes ettevõtmistes. Mingi väike osake temast oli kogu aeg lohega ja ehkki ta alati sellest välja ei teinud, ei saanud seda unustada. Inimestega vesteldes kippus see side teda mõneti segama nagu kõrva juures pirisev kärbes.
Kui loom täiskasvanud lohe mõõtmeteni küündis, asendusid piiksatused möiretega ja üminast sai madalahäälne kõmin, ent lohe ei pursanud ikka veel tuld, mis Eragonile muret valmistas. Ta oli näinud lohet suitsu välja pahvatamas, kui miski teda ärritas, kuid leegist polnud jälgegi.
Kuu lõpuks ulatusid lohe õlad Eragonile küünarnukini. Selle lühikese ajaga oli väikesest nõrgast loomakesest saanud võimas elukas. Tema kõvad soomused olid tugevad nagu rõngassärk ja tema hambad sarnanesid pistodadega.
Õhtuti võttis Eragon ette pikki jalutuskäike ja lohe paterdas tema kõrval. Kui nad mõne lagendiku leidsid, toetus Eragon vastu puud ja jälgis õhus liuglevat lohet. Talle meeldis vaadata looma lendamist ja ta kahetses, et too polnud veel ratsutamiseks piisavalt suur. Sageli istus ta lohe kõrval ja hõõrus tema kaela, tundes käe all kõõluseid ja sitkeid lihaseid.
[4]
Eragoni jõupingutustele vaatamata täitus talu ümbritsev mets märkidega, mis andsid aimu lohe olemasolust. Oli võimatu sügavast lumest kustutada kõiki hiiglaslikke nelja küünisega käppade jälgi ja ta isegi ei kaalunud mõtet peita hiiglaslikke sõnnikuhunnikuid, mis hakkasid liiga tavaliseks muutuma. Lohe nühkis ennast vastu puutüvesid, nii et kooretükid lendasid, teritas oma küüsi mahalangenud palgijuppidel, jättes nendesse sügavad vaod. Kui Garrow või Roran talu piiridest palju kaugemale satuksid, avastaksid nad kindlasti lohe olemasolule viitavad märgid. Eragon ei tahtnud, et tõde sel viisil päevavalgele tuleks, ning selle ennetamiseks otsustas ta neile kõik ise ära rääkida.
Sellegipoolest tahtis ta kõigepealt kahe asjaga ühele poole saada: anda lohele sobiv nimi ja lohede kohta rohkem teada saada. Selleks pidi ta rääkima Bromiga, kes teadis kangelaslugusid ja legende – ainsaid kohti, kus lohelood veel säilinud olid.
Nõnda juhtuski, et kui Roran läks Carvahalli peitlit parandama, pakkus Eragon end temaga kaasa.
Õhtul enne nende teeleasumist läks Eragon väikesele metsavälule ja hüüdis lohet oma meeltes. Hetke pärast nägi ta hämaras taevas kiiresti liikuvat täpikest. Lohe sööstis tema poole, võttis hoo maha ja laskus puude kohale. Eragon kuulis tasast vilinat, kui õhk üle lohe tiibade libises. Lohe tüüris temast vasakule ja tiirles tasa allapoole, lehvitas tasakaalu hoidmiseks tiibu ja maandus vaikse tumeda mütsatusega.
Eragon avas oma meeled, suutmata ikka veel selle kummalise tundega harjuda, ning rääkis lohele oma reisiplaanist. Lohe norsatas rahutult. Eragon püüdis teda rahustavate kujutluspiltidega lohutada, ent lohe sähvis rahulolematult sabaga. Eragon toetas pea lohe õlale ja püüdis temasse meelerahu sisendada. Soomused võbelesid tema käepatsutuste all.
Vaid üks sõna helises tema peas sügavalt ja selgelt.
Eragon.
See kõlas nii pühalikult ja nukralt, nagu olnuks seeläbi sõlmitud murdumatu lepe. Ta silmitses lohet ja tema kätt läbis külm värin.
Eragon.
Poiss tundis oma sisemuses kõva klompi, kui need põhjatu sügavad safiirsilmad tema omadesse kiindusid. Esimest korda ei mõelnud ta lohest kui loomast. See oli midagi muud, midagi... sootuks teistsugust. Ta lidus koju, püüdes lohet oma meeltest välja lülitada. Minu lohe.
Eragon.
