Ilma lõputa lugu (Michael Ende)

Bastian on salapärasest antikvariaadist saanud raamatu, milletaolist ta pole kunagi varem lugenud. Seal toimuv leiab aset imepärasel Fantaasiamaal, kuid aeg-ajalt näib Bastianile, et ka tema on nendes sündmustes kuidagimoodi osaline… Fantaasiamaad ähvardab aga hädaoht – tõsisem ja kurjakuulutavam kui kunagi varem. Fantaasiamaa Lapsemeelse Valitsejanna nimel asub ohust väljapääsu otsima Atreju – vapra, suure­meelse ja uhke rohurahva hulka kuuluv orb.

Nüüd oli käes silmapilk, kui Atreju enam tõesti edasi minna ei saanud. Tema ees haigutas Põhjatu Kuristik.

Vaatepildi suurejoonelist õudust oli raske sõnadesse panna. Põiki läbi Surnud Mägede maa läks lõhe, mille laius võis olla umbes pool miili. Selle sügavust oli võimatu määrata.

Atreju lamas kaljueendi serval ja vaatas alla pimedusse, mis näis ulatuvat sügavale maakera sisemusse. Ta võttis inimpeasuuruse kivi, mis lebas tema käeulatuses, ja lennutas selle nii kaugele, kui vähegi suutis. Kivi muudkui langes ja langes ja langes, kuni pimedus selle neelas. Atreju kuulatas, kuid kopsatust ei kostnud, olgugi et ta ootas kaua.

Nüüd tegi ta seda, mis tal ainuvõimalik oli teha. Ta hakkas kuristiku serva mööda edasi minema. Iga silmapilk võis ta kohtuda tolle hirmsamast hirmsama koletisega, kellest vana laul rääkis. Atreju ei teadnud, mis liiki olendiga oli tegemist, ta teadis vaid, et tolle nimi on Igramul.

Põhjatu Kuristik kulges sakilise joonena läbi mägikõrbe ja loomulikult polnud selle serval mingit teed, siingi kõrgusid kaljurünkad, millest ta pidi üle ronima ja mis kõikusid tema all nii mõnigi kord üsna kahtlaselt, või siis lebasid tema teel tohutud kivimürakad, millest ümberminekuga ta nägi palju vaeva, või siis maalõhe suunas laskuvad varingud, kus kivid hakkasid kohe veerema, kui ta neile peale astus. Rohkem kui üks kord lahutas teda allakukkumisest vaid jalatäis maad.

Kui ta oleks teadnud, et tal on kannul jälitaja, kes jõuab talle iga tunniga lähemale, oleks ta võib-olla hakkama saanud mõne mõtlematusega, mis oleks võinud talle sellel raskel teekonnal kalliks maksma minna. Pimedusest tekkinud variolend oli teda kogu aeg jälitanud. Vahepeal oli varikuju sedavõrd tihenenud, et võis selgelt näha tema piirjooni. See oli hunt, pigimust ja suur nagu härg. Nina maas, traavis ta Atreju jälgedes läbi Surnud Mägede kivikõrbe. Keel ripakil, suu irvis, paljastades kohutavaid hambaid. Jälgede värskuse järgi teadis ta, et on oma ohvrist vaid mõne miili kaugusel ja vahemaa vähenes halastamatult.

Kuid Atrejul polnud jälitajast aimugi ning ta jätkas aeglaselt ning ettevaatlikult teekonda.

Jõudnud ühte kitsasse koopasse, mis lookles läbi kaljumassiivi nagu toru, kuulis ta korraga seletamatut kõminat – see ei sarnanenud ühegi varem kuuldud häälega.

See oli ühtaegu kohin, möirgamine ja ragin ja Atreju tundis, kuidas kaljumägi koopa ümber üleni värises, ning kuulis kukkuvate kivirahnude mürinat. Ta ootas natuke aega, kas maavärisemine – või mis see iganes oli – ehk vaibub, et see aga aina jätkus, ronis ta edasi ja jõudis lõpuks koopasuuni ning pistis pea ettevaatlikult välja.

Ja mida ta seal nägi! Kuristiku kohal rippus hiigelsuur ämblikuvõrk, mis kinnitus mõlemale poole kuristiku serva. Ja võrgu kleepuvates niitides, mis olid jämedad nagu köied, vähkres suur valge õnnedraakon, pekseldes saba ja jalgadega ning mässides end seejuures üha lootusetumalt võrku.

Õnnelohed kuuluvad Fantaasiamaa kõige haruldasemate loomade hulka. Neil ei ole mingit sarnasust tavaliste draakonite ehk lendmadudega, kes elutsevad tohutute vastikute roomajatena sügavates koobastes maa sees, levitades haisu ja valvates tõelisi või oletatavaid varandusi. Need kaose sünnitised on enamasti tigeda ja kurja loomuga, neil on lennunahad, mis meenutavad nahkhiire tiibu. Kohmakalt ja suure müraga tõusevad nad õhku ning sülitavad tuld ja suitsu. Õnnedraakonid seevastu on aga õhu ja soojuse olendid, ohjeldamatu rõõmu lapsed, ja hoolimata oma tohutust kerest kerged nagu suvine pilv. Seepärast ei vaja nad lendamiseks tiibu, nad ujuvad taevastes õhuvooludes nagu kalad vees. Maa pealt vaadates sarnanevad nad aeglaste välkudega. Kõige imelisem on aga nende laul. Nende hääl kõlab nagu suure kella kuldne kuma ja kui nad tasakesi räägivad, siis tundub, nagu kostaks kaugusest kellakõminat. Kes seda laulu kordki elus on kuulnud, ei unusta seda kunagi ning jutustab sellest lapselastelegi.

Kuid õnnedraakonil, keda Atreju nüüd silmas, polnud parajasti erilist laulutuju. Tema pikk painduv keha, mida katsid roosa ja valge pärlmutrina veiklevad soomused, rippus kõveras ja sissemässitult tohutus ämblikuvõrgus. Ka pikad vurrud looma suu juures, tore lakk ning narmad saba ja jalgade juures olid takerdunud kleepuvatesse köitesse, nõnda et ta ei saanud end peaaegu üldse liigutada. Üksnes rubiinpunased silmad välkusid lõvipeasarnases peas, andes märku, et ta on ikka veel elus.

See suurepärane loom oli üleni haavades, millest voolas verd, sest seal oli veel teinegi hiigelsuur olend, kes nagu pidevalt kuju muutev tume pilv sööstis ikka ja jälle välkkiirelt õnnedraakoni peale. Kord nägi see välja nagu pikkade koibadega hiid­ämblik, kümned silmad peas hõõgumas ja must pulstunud karv katmas paksu keret, siis muutus see üheksainsaks pikkade küüntega käeks, mis tahtis õnnedraakonit katki pigistada, ja järgmisel silmapilgul oli see juba must hiidskorpion, kes püüdis ohvrit oma mürgiastlaga tabada.

Võitlus kahe võimsa olendi vahel oli kohutav. Õnnedraakon üritas end kaitsta, puhudes välja sinist tuld, mis kõrvetas pilvetaolise olendi harjaseid. Suits tõusis keereldes ülespoole ja tungis läbi kaljupragude. Atreju ei saanud haisu tõttu peaaegu enam hingata. Kord õnnestus draakonil koguni üks vastase koib ära hammustada, kuid jäse ei kukkunud alla kuristikku, vaid hõljus silmapilgu omaette õhus ja pöördus seejärel endisele kohale tagasi, ühinedes jälle tumeda pilvega. See kordus üha uuesti, otsekui hammustanuks draakon vaid tühjust.

Alles nüüd märkas Atreju midagi, mida ta enne ei olnud tähele pannud. Hirmuäratav olend ei kujutanud endast ühtset keha, vaid koosnes loendamatust hulgast väikestest terashallidest putukatest, kes sumisesid nagu vihased vapsikud ja võtsid tiheda parvena ikka ja jälle uue kuju.

See oli Igramul, ja nüüd sai Atreju aru, miks teda kutsuti Paljuseks. Atreju hüppas peidupaigast välja, haaras kinni medaljonist oma rinnal ja karjus nii valjusti kui jaksas:

„Seis! Lapsemeelse Valitsejanna nimel! Seis!”