Fantaasiakirjandus
Vastukaaluks kirjandusele, mis püüab tegelikkust võimalikult täpselt jäljendada, leidub palju teoseid, mis kujutavad fiktsionaalseid maailmu, mis ei jäljenda meie tegelikku maailma, vaid on konstrueeritud fantaasia abil. Traditsiooniline fantaasiakirjandus kujutab väljamõeldud maailmu, mis elavad oma reeglite ja loogika järgi.
Fantaasiakirjandusel on mitu alaliiki, kõige tuntum neist on kõrgfantastika, kus tähtsal kohal on üleloomulikkus ja imeteod. Fantaasiakirjanduse sündmustik on rajatud hea ja kurja dramaatilisele võitlusele, millele tegelaste erakordsed võimed, maagia ja fantastilised olendid lisavad üleloomuliku mõõtme. Klassikalise kõrgfantastika inspiratsiooniallikaks (näiteks tegelaste ja miljöö loomisel) on enamjaolt põhjala mütoloogia ja muinasjutud, aga ka näiteks moodsale traditsioonile aluse pannud J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste isand“.
Traditsioonilises mõttes on fantaasiakirjandus realistliku kirjanduse vastand, sest realismi põhimõte on tegeliku maailma jäljendamine, et mõista selle loogikat ja reegleid, mudeldada tüüpilisi ühiskondlikke protsesse, suhteid ja psühholoogiat. Käesoleva sajandi kirjanduse üheks suundumuseks on aga realistliku ja fantastilise mõõtme ühendamine, tegelikkusest eemalduva kujutlusvõime rakendamine tegelikkuse probleemide mudeldamisel.
Fantaasialugude võlu
Kirjanike loodud fantaasiamaailmad kütkestavad lugejaid vahel sel määral, et innustavad neidki loomingulisele tegevusele, mis fantaasiamaailma edasi arendab või sellele tegelikkuses kuju annab. Paljud tavalugejad mängivad fantaasialugudest inspireeritud rollimänge, osalevad fantaasiamaailmadele pühendatud kokkutulekutel ning kirjutavad nn fännikirjandust. Fantaasiakirjanduse põhjal on sündinud säravaid teoseid teistes kunstiliikides. Menukaid fantaasiamaailmu kasutatakse tulusalt ära ka kommertstegevuses: luuakse nendega seotud tooteid (näiteks mänguasju, arvutimänge, kostüüme, teemaparke), mida fännidele müüa.
1. Kuidas aitab kujutlusvõime tegelikkust mõista?
Arutle.
1.1. Kuidas saab teos, mis ei kujuta tegelikku maailma, kujutada tegelikke probleeme?
1.2. Too näiteid fantaasiakirjandusest või filmidest, mida tunned või mille sisuga oled kursis sõprade või meedia kaudu.
1.3. Miks on fantastika tegelike probleemide mudeldamisel kasulik?
Realistlikuma fantastika poole
20.-21. sajandi vahetusel hakkas fantaasiakirjanduses toimuma muutusi, mis peegeldavad nüüdisaegset mõtteviisi ja maailmapilti: teadlikkust maailma kultuurilisest mitmekesisusest, soorollide arengust, nüüdismaailma teravatest probleemidest, nagu näiteks keskkonnaohud ja rahvusvahelised pinged.
Miljöö ja tegevuspaikade loomisel on inspiratsiooniallikana Euroopa pärandi kõrvale kerkinud Aafrika ja Aasia mütoloogia. Väga levinud võte aegruumi loomisel on tegevuse paigutamine paralleelmaailmadesse. See tähendab, et teose maailm tervikuna koosneb mitmest fiktsionaalse tegelikkuse tasandist, millest igaühel on oma seaduspärad, keskkond, asukad ja elukorraldus. Suhted paralleelmaailmade vahel on eri teostes erinevad (näiteks võivad need maailmad toimida teadmatuses üksteise olemasolust või siis on osas või kõigis neist üldteada, et paralleeltegelikkus on olemas, kuid läbikäimist sellega määravad ranged reeglid). Tüüpiline on aga, et loo peategelased ületavad paralleelmaailmade piire ning kujunevad ühenduslülideks nende vahel. Paralleelmaailmade võttele on rajatud näiteks inglise kirjaniku J. K. Rowlingi tuntud romaanisari Harry Potterist.
Meespeategelaste kõrvale, kes domineerisid varasemas fantaasiakirjanduses, on ilmunud tugevad naisprotagonistid. See suundumus iseloomustab ka noortekirjandust, näiteks Ameerika kirjaniku Suzanne Collinsi ülimenukat „Näljamängude“ triloogat. Nüüdiskirjanduse naiskangelased suudavad kanda juhirolli, on taibukad ja tugevad, tulevad toime mitmesuguste keerukate olukordadega. Varasemate üheplaaniliste ja stereotüüpsete naistegelaste asemel kujutatakse psühholoogiliselt järjest keerukamaid karaktereid.
Sajandivahetusel levinud uuspaganlik vaimsus tõi kirjandusse küll suure hulga maagilisi tegelaskujusid (võlureid, nõidu, vampiire, haldjaid ja libahunte), kuid üldiselt on maagia tähtsus uuemas fantaasiakirjanduses vähenenud, pigem lõimitakse fantastilisi elemente pärismaailmast tuttava realistliku miljööga.
Realistlikum kujutuslaad on tulnud kasutusele ka probleemipüstitustes. Näiteks kujutatakse varasemast enam religiooni või fanaatilisi uskumusi, mis erinevalt võluvõimetest on ka tegelikus maailmas võimsad vaimsed mõjutegurid. Võib märgata ka inimsuhete, erootika ning vägivalla realistlikumat esitust.
Kasutades mütoloogilisi või müstilisi elemente, muutuvad sellised tekstid allegooriateks, mis kommenteerivad kaasaja tegelikkust. Selliste allegooriate eesmärk on näidata, kuidas me suhestume tegelikkusega ja milliseks on maailm muutunud või tulevikus muutub. Tuttavast maailmast eemaldumine võimaldab lugejal ühendada kogemused, mis tal on tegeliku maailma üksikobjektidest ja -nähtustest, suuremaks tervikuks. See ei tähenda, et lugeja eemalduks eskapistlikult tegeliku elu probleemidest, pigem toimib selline kirjandus põhimõttel, et distantsilt saab suuri probleeme paremini vaadelda ja nende olemusest parema ettekujutuse.
Eesti nüüdiskirjanduses esindab seda suundumust Andrus Kivirähki ja Ervin Õunapuu looming, kus realistlikku kujutamisviisi täiendatakse muinasjuttudest, folkloorist või religioosest müstikast pärit motiividega.
Mudelmaailm
21. sajandi üleilmselt tuntuim fantaasiakirjanduse teos on George R. R. Martini (snd 1948) eepiline fantaasiaromaan „Jää ja tule laul“, mille esimene osa ilmus 1996. aastal ning mis on kavandatud seitsmeosalisena (praeguseks on valminud viis). Romaani põhjal on valminud ülimenukas telesari „Troonide mäng“ (HBO, 2011–2019).
Martini loodud maailm sisaldab klassikalisele kõrgfantastikale omaseid mütoloogilist päritolu elemente (lohed, veremaagia, vaimud jpm). Siiski eristub see varasemast traditsioonist paljude uute rõhuasetuste poolest. Erinevalt traditsioonilisest kõrgfantastikast, mis sageli keskendub tagasihoidlikule, vaesele või tõrjutud tegelasele, kujutab Martini teos peamiselt kõrgaadlikke. See on lugu kuningakodade võimuvõitlusest ja mõjupiirkondade jagamisest. Nii võib seda käsitleda võrdpildina nüüdisaegsetest rahvusvahelistest suhetest ja maailmapoliitikast. Loo arenedes muutuvad järjest tähtsamaks religioossed motiivid, aset leiab suurte metafüüsiliste ususüsteemide kokkupõrge. Ka selles võib näha ilmseid paralleele nüüdisaja maailmas toimuvaga.
Võimuvõitluse kõrval on romaanisarja läbiv teema perekond ning mitme süžeeliini keskmes on tugevad naiskarakterid (Daenerys Targaryen, Cersei Lannister, Arya Stark jt). Varasemast fantaasiakirjandusest erinev on see, et kesksed tegelased pole üheselt head või halvad. Karakterite arengut iseloomustab pigem moraalsete valikute muutlikkus: vaenlasest võib saada liitlane, positiivne tegelane võib üllatuslikult osutuda hoopis kurjuse jõudude teenriks. Headus ei ole tegelaste ainus ega peamine eetiline printsiip ning õiglus on nende maailmas mitmemõtteline.
2. Mitmekesine fantaasiakirjandus
Tutvu uuema fantaasiakirjandusega.
2.1. Loe läbi teosetutvustused ja arutle, mille poolest need teosed on nüüdisaegsele fantaasiakirjandusele iseloomulikud.
Miéville’i teos on segu küber- ja aurupungist, teadusulmest ja düstoopiast. Romaani tegevus toimub New Crobuzoni linnas, kus eri rassid, kehad, liigid, müstika ja tehnoloogia, aga ka ruumitasandid on üksteisega läbi põimunud ning moodustavad enneolematult veidraid olendeid, kogemusruume ja tajuväljasid.
Jemisini triloogia kuulub lisaks fantastikale ka nn ökokirjanduse valda. Ehkki tegevus toimub läbinisti fiktsionaalses maailmas, on loos tähtsal kohal keskkonnaprobleemid. „Lõhutud maa“ triloogiasse kuuluvad romaanid „Viies aastaaeg“ (2015, ee 2018), „Obeliskivärav“ (2016) ja „Kivist taevas“ (2017).
Shannoni romaani tegevus on paigutatud ajaloolisesse Jaapanisse, kus tuleb võidelda draakonite vastu. Võitlevad tugevad naised.
Neil Gaimani looming on vormilt mitmekesine, sinna kuulub koomikseid, graafilisi romaane ja traditsioonilisi sõnakunstiteoseid. „Eikusagi“ on algselt sündinud filmistsenaariumina. Nagu paljudes Gaimani teostes, on sündmustik rajatud paralleelmaailmade motiivile.
Matsini romaani tegevus toimub tuleviku-Viljandis, kus mingitel põhjustel elustub 19. sajandi vene kirjaniku Gogoli vaim. Tema ümber hakkavad arenema tavakogemust kummastavad sündmused. Realistlik ja fantastiline kujutusviis põimuvad ka Matsini teistes teostes, näiteks kultuuriloolises romaanis „Must päike“ (2017), mille tegevuskoht on ajalooline Võru ja keskne tegelane eesti rahvuseepose autor Kreutzwald.
2.2. Kui oled uuemat fantaasiakirjandust lugenud, too näiteid juurde.
2.3. Kui sa pole fantaasiakirjandust lugenud, mõtle, milline näiteks toodud teos või autor võiks sulle kõige enam huvi pakkuda. Põhjenda oma eelistust.
Spekulatiivne realism
Fantastika ja realismi lõimumise üht vormi võib nimetada spekulatiivseks realismiks. Realismiga seob taolist kirjandust see, et fiktsionaalne maailm, mida teoses kujutatakse, on loodud meie omast lähtudes. Spekulatiivsus seisneb aga selles, et on kujutletud, milliseks tegelik maailm mingitel tingimustel muutuda võib või milliseks oleks võinud minevikus muutuda, kui mingid tingimused oleks olnud teistsugused.
Lugude keskmes on nüüdislugejale äratuntav inimene, meile mõistetava psühholoogia, hirmude, vajaduste, rõõmude ja probleemidega tegelane. Spekulatiivsus väljendub eelkõige aegruumi kujutuses: keskkonna ja ühiskonna võimalike muutuste aimamises. Ehkki muutused võivad olla seotud tehnoloogia arenguga, nagu traditsioonilises teadusulmekirjanduses, on spekulatiivse realismi keskmes just inimene, tema tunde- ja mõttemaailm, inimlikkuse ja inimkonna saatus.
Spekulatiivses realismis põimuvad paljud traditsioonilised žanrid ja kujutusviisid. Selles leidub realismi ja maagilise realismi elemente, metafiktsionaalse romaani ja žanrikirjanduse, sh teadusulme, seiklus- ja õuduskirjanduse ning melodraama tunnuseid. Nüüdisaegne jutustav proosa kombineerib fiktsionaalsete maailmade loomisel vabalt ja mitmekesiselt varasema kirjanduse kõiki meetodeid ja vormivõtteid.
Ka nüüdisaegsel luulel on selliseid tunnuseid: reaalse kogemuse seostamist mütololoogilise materjaliga ning keeleliste kujundite arendamist fantastilisteks nägemusteks. Sellised võtted pakuvad tegelikkuse tunnetamiseks üllatavaid või ehmatavaid vaatepunkte, aidates nõnda modernset tegelikkust värske pilguga vaadata ja paremini mõista.
Alternatiivne minevik ja võimalikud tulevikud
Inglise kirjaniku Kazuo Ishiguro (snd 1954) romaan „Maetud hiiglane“ (2015, ee 2017) on üldiselt jutustatud realistlikus laadis, aga sisaldab ometi palju fantaasiakirjandusele omast. Tegevus toimub 6.–7. sajandi Inglismaal, kus külaelanikel tuleb igapäevaselt rinda pista ohtlike kollide ja teiste vaenulike üleloomulike olenditega. Sellele lisaks on kõigil suuri probleeme mäluga: inimestel võib hõlpsalt ununeda see, mis juhtus paari tunni eest, ega mäleta nad ka paljut oma varasemast elust ega rahva ajaloost. Põneva sündmustiku taustal arutleb autor isikliku ja kollektiivse mälu üle, küsides, kas mäletamine teeb inimesed õnnelikuks ning tagab rahuliku kooselu.
Psühholoogilise realismi ja ulmelise spekulatsiooni teadlik kokkusulatamine toimub Kanada kirjaniku Margaret Atwoodi (snd 1939) romaanides „Orüks ja Ruik“ (2003, ee 2004) ja „Uputuse aasta“ 2009, ee 2010), mis jutustavad lähitulevikus reaalselt võimalikest arengutest.
3. Mis on fantaasiakirjandusele iseloomulik?
Loe läbi katkendid Maniakkide Tänava ja Andris Feldmanise romaanidest ning Mehis Heinsaare luuletus. Võrdle tekste.
3.1. Mille poolest tekstid sarnanevad?
3.2. Mille poolest tekstid erinevad?
3.3. Milliseid nüüdisaegse fantaasiakirjanduse omadusi igaüks neist esindab?
Surmakarva
Eesti kirjanik Maniakkide Tänav (kodanikunimega Agur Karukäpp, snd 1975) on kirjutanud palju ulme- ja fantaasialugusid, hulk neist on kättesaadavad ka ulmeajakirjas Reaktor. Zombiromaanis „Surmakarva“ on ta loonud tegevuspaigana Iidmaa, kus looduse ja inimeste, samuti elu ja surma üle valitsevad teistsugused seadused kui meie omas. Pinevas võitluses ressursside ja võimu pärast peavad Iidmaa asukad arvestama mitmesuguste üleloomulike jõudude, võimete ja vahenditega. Iidmaa olustikku on paigutatud ka sama autori romaani „Õnne ja õnnetuse valitseja“ (2013) tegevus.
4. Kuidas on kujutatud Iidmaad?
Loe ja arutle.
4.1. Loe romaani algust ja iseloomusta fiktsionaalse maailma kujutamist.
- Millised motiivid, suhted ja sündmused mõjuvad sulle ootamatult või arusaamatult?
- Millest nähtub, et samad motiivid, suhted ja sündmused on romaani tegelaste jaoks ootuspärased ja enesestmõistetavad?
4.2. Iseloomusta fantaasiaromaani jutustamist ja selle lugemist.
- Kuidas ja kui palju jutustaja lugejale fiktsionaalse maailma toimimist seletab? Mis jääb romaani avalõikudes Iidmaa olude ja seaduspärade kohta selgitamata?
- Kuidas saab lugeja oma teadmisi Iidmaast täiendada ning tegelasi ja sündmusi paremini mõistma hakata? Mis lugejat seejuures niimoodi ei aita, nagu realistliku romaani puhul aitaks?
Kaja ärkas selle peale, et keegi näris tal pea küljest liha. Pool pead oli juba luuni paljaks järatud ja kooljas, kes sellega ametis oli, ei pidanud paljuks ka juukseid hammaste vahelt läbi jahvatada. Hääl, mis seda saatis, kõlas, nagu krõmpsutaks lehm rohtu. Kõrval seisev surnumanaja, kes naise uuele elule oli kutsunud, ei takistanud närijat. Tema jaoks polnud eriti oluline, et pea on vaid lihatu kolp. Kuid Kajale oli see oluline ning vastikustundega virutas naine ründajale vastu pead. Kooljas tõmbuski eemale teiste surnute sekka, rahul sellega, mis juba keres. Viimaseid juuksetutte alla kugistades vahtis ta tardunud pilgul kuhugi Kajast mööda. Teised kalmulised – neid oli siin sadu – vahtisid samuti, kes kuhu. Kõik nad seisid liikumatute nukkudena, ent ometi tundis naine mingi uue meelega, et nad on näljased ja valmis iga hetk teda ründama.
„Maast lahti!“ käsutas manaja ja naine ajas oma surnud keha vaevaliselt püsti. Nii hea oli ennast jälle liigutada. Ja nii võimatu oli surnumanaja käsule mitte alluda. Käsutaja ise istus mõned meetrid eemal kõrge ratsu seljas ning oli ammuilma surnud, maha maetud ja kellegi poolt hauast üles tõstetud. Sääraseid kooljaid-nekromante kutsuti kõigusteks. Nad olid ideaalseteks malevapealikeks, kui oli vaja luua suuremat surnuarmeed.
„Nüüdsest kuulud minu juhatuse alla, Laibalõhe haudkonda,“ lausus kõigus.
Sügis oli käes, vihma tibas alatasa. Liiv ja Ora liikusid kogu öö. Vaid kaks korda tehti peatus, et lasta hobustel mõnest lombist juua ja veidi jõudu koguda. Puhati harva ja ka siis vahiti pinevalt ringi, julgemata hetkekski tukastada. Iga vaiksemgi krõpsatus metsas pelutas nad taas teele. Omavahel vana sulane ja nooremand suurt ei rääkinud. Mõlemad olid ikka veel vapustatud sellest, mis öösel mõned tunnid tagasi oli juhtunud. Kumbki polnud oma elus veel sellist aruröövivat hirmu tundnud.
Ora oli lühikeste sinkjasmustade turris juustega noor naine, veel pooleldi neiueas, sõdalasnaise riietuses – rõngassärk ja vööl rippuv mõõk. Põiki üle tema näo jooksis verest läbi imbunud linane side. Haav tegi Orale kohutavalt valu ja alguses polnud ta lasknud sulasel seda puutuda. Ega neil olnud suuremaks ravimiseks aegagi. Kuid viimase puhkepeatuse ajal oli Ora vajunud kurnatusest korraks pooleldi teadvusetusse seisundisse, mille ajal vana sulane naise vigastust oma oskuste piires puhastas ja sidus.
„Ma poleks kunagi arvanud,“ oli Ora lausunud, kui ta ärkvele võpatas, „et inimest võib pärast surma selline saatus oodata. Ma muidugi olen kuulnud Maagimägede isandate nõiavõimetest – kes ei oleks – kuid et nende alamad sellised koletised välja näevad …“ Naine vaikis hetke ja värin jooksis üle ta keha. „Ma olen surnuid matustel näinud, nad olid siiski inimesed. Kuid need, kes meid ründasid … nad ei olnud enam inimeste moodi. Põlenud, paljaks näritud, mädanevad …“
„Nad ei olegi enam inimesed,“ kohmas vana sulane. „Nad on kooljad.“
Ta käed värisesid sidet kinni sõlmides.
Saabuvat päeva tervitasid Ora ja Liiv kergendusohkega. Mis sellest, et päevad Iidmaal ei erinenud oluliselt öödest, sest päike polnud kuust kuigi palju heledam. Särav taevakeha oli tuhmunud juba ammu, inimpõlvi tagasi, ja soojad ilmad olid nüüd ülimalt haruldased. Siiski andis päike niipalju valgust, et ei olnud enam päris kottpime ja hämarusega harjunud inimesed nimetasid seda ööst veidi heledamat aega päevaks. Hobused lonkisid rammetult edasi, vaikselt ja ruttamata, mõlemad ratsanikud kõikusid sadulas, suutmata magada, kuid jaksamata ka enam ärkvel olla. Ora oli juba suigatamas, kui Liiv äkki ehmunult hüüatas.
„Näe!“ Sulane osutas taevasse. Ora tõstis pilgu ja nägi eestpoolt lähenemas tumedat elukat, kes mornis tumehallis taevas esialgu veel kauguse tõttu üsna väike paistis. Pikk kael, tohutud tiivad, vonklev saba – kajakas see igatahes ei olnud.
„Lendmägi,“ sosistas neiu uskumatust väljendaval häälel. „Peitu! Peitu!“
Nad pöörasid ratsud robinal metsa, puude alla varju. Laas oli siin tihe ja võsane, neelates nad kohe lendmäe võimaliku pilgu eest. Ent sellesama tiheduse tõttu oli peitujatel väga raske edasi pääseda. Kartes, et elukas on neid võib-olla juba silmanud, kargasid pagejad ratsudelt maha ja raiusid teed tõkestavaid oksi nagu meeletud, püüdes kiiresti teest võimalikult kaugemale jõuda.
Varsti leidsid nad ühe nõo, kus hädise valguse poole sirutuvate kõrgete puude tihedad võrad varjasid taeva ja lasid maapinnal peituda sügavatesse varjudesse ning pimedusse. Vaikselt tardusid põgenikud paigale ega julgenud isegi hingata. Ka sõjaratsud tajusid lendava mäe kohalolu, värisesid, kõrvad lidus, hambad paljad, nagu tahaksid võitlusse asuda. Siis jõudis mägi kohale. Elukas polnud midagi märganud ning lendas neist mühinal üle, edasi kaljumägede poole.
Ora ja Liiv said alles nüüd õieti aimu, kui suur on tegelikult üks lendmägi. Nad polnud kunagi varem ühtki lendmäge nii lähedalt näinud – nii madalalt lendamas, et pea puudutab puude latvu. Ta oli tohutu! Puud oigasid ja kooldusid, kuivemad murdusid eluka tiibade tuulest. Kõige rohkem vapustaski neid eluka suurus. Ta oli tohutu!! No ikka nii suur, et ... Nooremand oskas ainult neelatada. Ta oli tulnud elavmägedega võitlema, kuid kas need olidki kõik nii suured? Sellisele võitlusväljal vastu minna ... see ei tundunudki enam eriti hea mõte – isegi mitte koos sadade teiste sõdalastega. Piiga tänas õnne, et elukas ei olnud neid näinud. Nad mõlemad Liivaga pühkisid otsmikult higi, kui koletu elukas kadunud oli, ning istusid värisevail jalgadel maha.
„Ma ei teadnudki, et nad on nii suured,“ pomises Ora vapustatult. „Kõrgel taevas näevad nad hoopis pisemad välja. See vist märkas meid ennist, et nii madalalt lendas.“
„Miski on nad väga üles ärritanud,“ lausus sulane vaikse, võõra häälega. Ora vaatas talle otsa. Vana mees tundus olevat jäänud veel kümme aastat vanemaks. Ta oli näost täiesti hall.
„Et ma veel vanuigi midagi sellist pean nägema,“ lausus Liiv.
5. Kuidas paistab Iidmaa kooljate vaatepunktist?
Loe ja arutle.
5.1. Loe katkendeid, kus sündmusi on esitatud kooljast tegelase Kaja vaatepunktist.
5.2. Seleta nende katkendite ja romaani alguse põhjal, millised seadused valitsevad kooljate üle.
- Kuidas kooljaks saadakse?
- Millest kooljad toituvad? Mis neid nii-öelda elus hoiab ja motiveerib?
- Mis neid ohustab?
- Mille poolest nad põhimõtteliselt elusatest inimestest erinevad?
5.3. Seleta, milles seisneb kooljate ambivalentsus ehk mitmeti tõlgendatavus.
- Mille poolest, kelle vaatepunktist kirjeldatuna ja kelle jaoks on kooljad hirmsad?
- Mis vaatepunktist kirjeldatuna võivad nad äratada kaastunnet või sümpaatiat? Miks?
[‑‑‑]
„Sa pead õppima tundeid ümber töötlema,“ õpetas teda Väits, mees, kes oli ta tapnud. „Ega vili pole samuti teradena teab mis pidusöök, kuid kui see jahvatada ja leivaks küpsetada, siis pole midagi paremat värskest soojast leivast.“
See oli väga teravmeelne soovitus, seda tunnistas ka Väits ise, sest kumbki neist ei mäletanud enam värske leiva maitset. Kuid teadmine, et see on hea, oli säilinud. Ja soov seda uuesti tunda. Just säärased soovid hoidsidki neid elu küljes ja liikumas. Kui surnumanaja Kaja rapitud keha ja räsitud vaimu üheks tervikuks ühendas, siis oli ta puhastanud naise mälu kõigest, mis oli seal enne olnud. Sest mälestus silmadega nägemisest oleks seganud tal vaimuga vaatamise kiiret äraõppimist, mälestus kõrvadega kuulmisest ja suuga rääkimisest oleks seganud tema uutmoodi suhtlemist teistega. Aga et naises üldse tekitada tahet püsti tõusta, andis manaja liikumapaneva jõuna midagi helget, mille nimel liigutada ja mille poole püüelda. Mälestuse sülle võetud koerakutsika piimasest lõhnast. See oli nii soe ja mõnus, et Kaja oma külmas ja tuimas kestas ei suutnud taolisele tundele vastu panna. Ta ajas end jalule ning läks haudkonnaga kaasa, et hankida lisa. Nüüdseks oli mälestus juba tuhmunud ja kadunud, kuid teadmine, et maailmas on midagi nii mõnusat nagu sülle võetava koerakutsika piimane lõhn, ei andnud Kajale enam asu.
[‑‑‑]
Kaja lebas koos teiste Kondinärija kääpa surnutega liikumatult ja vahtis taevasse, sest ümberringi ei olnud midagi muud vaadata. Piirajad olid jäänud pooltuhat sammu eemale metsa sisse. Ajaviiteks näriti kogu ümbrus kõigest rohelisest paljaks, enamik relvitutest olid endile ka toekad roikad murdnud. Nii Kaja seal nüüd siis lebas ja ootas, ümberringi vaid mädanev laibaväli ja rüüstatud metsaalune. Väits aga ei olnud unustanud kääpavanema kohustusi ja õpetas oma alluvaid väsimatult.
„Relvaga inimene, kui ta oskab seda kasutada, on väga ohtlik,“ õpetas Väits. „Selline võib sul käed, jalad ja pea küljest raiuda, enne kui jõuad talle korralikult virutada. Seepärast tuleb neid rünnata hulgakesi koos, mitte lasta neil koonduda, kui nad aga on juba koos, siis läheda maa pealt saata nende peale hirm, läkitada nende peadesse kõige võikamad mälestused, mis teil on kasutada ja kohe rünnata, kuni paanika kestab. Kui meil on vastas paljudest veristest lahingutest läbi käinud mehed, siis nad pigem kergelt võpatavad kui taanduvad, sest on oma elu jooksul palju hullemat näinud. Noored ja kogenematud aga pistavad tihtilugu paanikas põgenema. Hirm mõjub kõige paremini suure hulga vastaste vastu. Ühe paanika kandub teisele üle ja viimaks ütlevad ka kõige vapramatel närvid üles. Just sel hetkel, kui nõrgemad tagasi vanguvad ja sellega lahingurivvi augud jätavad, tuleb rünnata, enne kui karastunumad rea jõuavad kokku võtta. Muidu hakitakse meid lihtsalt sõnnikuks. Ja isegi kui sind tükkideks raiutakse, tuleb jagada end kõigi oma kehatükkide peale ning edasi rünnata – jaa, ma tean, see on raske ja keeruline, aga! Kui tuleb võit, siis õmblen ma teid oma käega kokku, kui kaotus – jäätegi maha mädanema. Nii et iga hinna eest edasi, ka tükikaupa!“
Kaja kuulas ja mõtles, kas seal inimeste seas on ka tema tuttavaid, sõpru või perekonnaliikmeid? Isegi kui oleks, ei tunneks nad teda ilmselt ära, tema pea on ju poolest saadik luuni puhtaks näritud. Ja tema ei tunne neid ära, sest ei mäleta neid. Aga kui ta neist kellegi kätte saab ja surnuks pureb, kas ta mälestuste järgi tunneks nad ära? Kas tuleks tuttav ette? Võib-olla. Ta ei osanud öelda, kas see oleks hea või halb, kui see nii oleks. Ja ei tahtnud ka kelleltki täpsemalt küsida.
[‑‑‑]
Nad ei näinudki, kuidas lahing lõppes, kuid nad võisid lõppu aimata, sest viimaks ilmusid augu servale elavad, mitte surnud. Selle aja peale olid kooljad suutnud ühe seina pooleldi kokku varisema sundida ja seisid selle tulemusena nüüd rinnuni poris, augu servad olid aga endiselt liiga kõrged. Väits käsutas neid edasi kaevama, kuid oli juba hilja. Elavad tassisid endaga kaasa kive ja palke ning heitsid need nüüd kalmulistele kaela. Neli kaaslast kadusid kividest ja palkidest tabatuna pori alla ega ilmunud enam nähtavale. Nad olid küll tugevad, kuid savimass oli neist tugevam ja nende jaksust jäi väheseks, et sellest välja rabelda. Kive toodi veel juurde ja kuna kooljad ei olnud võimelised eest ära põikama, siis tabas iga vise märki. Kaja, kes seisis Väitsa kõrval, kahmas kaaslase järele, kui see luude raksudes silmist kadus, kuid see enam ei aidanud. Ta vaatas, kuidas toodi uus kivi ja tema poole teele saadeti. Ta ei tundnud valu, kui suure müraka raskus ta hooga pori alla surus.
Kaja püüdis kivi enese pealt ära liigutada, kuid ei suutnud. See oli nagu kohale müüritud. Ta püüdis kõrvalt mööda kaevata, kuid suutis tihkes poris vaevalt kättki liigutada, saati siis kaevata. Ootamatult sattus tema näppude alla miskit kõva. See oli Väitsa käsi.
„Nüüd oleme küll üle pea pasas,“ ütles Väits. „Siit ei rabele enam kuidagi välja.“
Kaja ei vastanud midagi, mis siin ikka öelda.
„Hea vähemalt, et sai enne uusi mälestusi kaasa krahmata.“
Kaja ei vastanud endiselt midagi. Tema hinges valitses suur tühjus. Ta oli maa alla maetud! Igaveseks!
„Nukrutsed?“ küsis Väits. „Ära nukrutse. Ega siin nii hull ei olegi tegelikult.“
Ja korraga tundis Kaja, kuidas mehe soe ja õrn käsi teda puudutas.
See oli nii ootamatu, et Kaja oleks võpatanud, kui maa teda liikumatuna poleks hoidnud. Kuidas see sai olla? Tema keha oli ju surnud?! See ei tundnud midagi! See ei saanud isegi liigutada enam! Ning taas tundis ta, kuidas mees silitas käega üle tema paksude siidjate juuste. Ninna tungis uimastavat lõhna värsketest heintest, millel ta lamas. Ärevus ja soojus pugesid naise hinge, kui Kaja äkki taipas. Väits jagas temaga oma mälestusi. Need olid selle vana naise kunagised tunded ühest suveööst, kui naine veel noor oli. Ning naine vastas mehele. Ta saatis talle vastuseks selle hukkunud sõduri tundeid, kelle soolikaid ta oli õginud. Väits tundis oma käte all pehmet naiseihu, tema erutavat lõhna, nägi säravaid silmi. Nad kallistasid. Kaja tundis, kuidas mees end tema peale heitis. Suudles teda pikalt ja kuumalt. Naine oigas, ta oli oma külmas ja tundetus surnukehas õrnusest teravalt puudust tundnud.
„Armastad sa mind?“ küsis naine.
„Jaa,“ vastas mees.
„Jääd sa minuga?“
„Terveks igavikuks.“
Ja nad otsustasid, et ei lase hetkegi sellest raisku minna. Esimest korda ei tundnud kumbki end surnuna, elu kajas ja kõmas neis tormiliselt.
6. Miks käsitleda tegelikke probleeme fantastika kaudu?
Arutle.
6.1. Kuidas erinevad elu ja surma suhted Iidmaal nendest, mida tunneme tegelikkuses?
6.2. Milliseid psühholoogilisi, eetilisi ja tunnetuslikke probleeme, mida tegelikkuses ei ole, Iidmaa asukatel surmaga seoses tekib?
6.3. Kuidas nende probleemide üle mõtlemine võib avardada romaani lugeja käsitust elu ja surma tähendusest tegelikkuses?
Viimased tuhat aastat
Eesti autori, tele- ja filmistsenaristina tuntud Andris Feldmanise (snd 1982) debüütromaan „Viimased tuhat aastat“ jutustab inimkonna saatusest maailmas, kus tööd teevad ning inimeste igakülgse heaolu eest hoolitsevad masinad. Inimesed täidavad oma aega harrastustega, on muretud ja hea tervise juures, kuid nende elutahe kahaneb järjest.
7. Kuidas jutustamine erineb ekraanil näitamisest?
Uuri ja arutle.
7.1. Vaata ERR-i uudislõiku Feldmanise romaani ilmumisest.
7.2. Mille poolest erineb romaani kirjutamine autori sõnul filmistsenaariumi kirjutamisest?
7.3. Seleta, kuidas seda võrdlust mõistad. Otsi romaani katkenditest näiteid, mis võiks seda ideed illustreerida.
IV
[‑‑‑]
Niko keeras korteriukse lahti ja lasi Tomase sisse. Nad seisid mõlemad kohmetult keset elutuba. Niko ei teadnud, mida võõraga teha.
„Me võime filmi vaadata. Martin andis.“
Niko imestas, et ta selle ettepaneku tegi. Tavaliselt oleks ta koju jõudes Martini antud kiibi lihtsalt ära visanud. Aga praegu oli see tal meeles. Nikot hirmutas Tomase kohalolek tema korteris.
„Ma ei vaata enam filme. Mitte kunagi.“
„See pidi hea olema.“
„Seda enam. Ma tahan elada.“
Nad seisid hetkeks sõnatult keset tuba.
„Ma lähen magama. Ja hommikul politseisse. Sa ei pea midagi tegema.“
[‑‑‑]
Niko istus diivanile. Tema korter oli puhas. Valge sein, mille keskel asetses suur tume ekraan. Diivan, mis oli mõned kuud vana. Mööblit, nagu ka toitu ja kõike muud eluks rohkem või vähem vajalikku jagati kindla korra järgi. Niko teadis, et selle aluseks oli mingi algoritm, mis arvestas sadu tuhandeid muutujaid ning oli võimeline iga inimese üle isiklikult otsustama. Rohkem see teda ei huvitanud, tal oli lihtsalt hea meel, et ta sai endale uue diivani osta. Ta läks mööblipoodi, skaneeris kassas oma talongi ja valis välja uue diivani. See oli kollakasroheline, sametist ja Niko meelest väga ilus. Niko istus pehmel diivanil ja mõtles kiibile oma taskus. Ta tõusis püsti ja tegi rõduukse lahti, toas seisnud päikesesoe õhk sööstis välja. Ta tahtis kõike juhtunut võimalikult kiiresti unustada: see päev oleks pidanud olema hoopis teistsugune. Ta oleks kuulanud veel paar tundi Martini jutte ja siis tagasi koju tulnud. Kell oleks olnud veel nii vähe, et ta oleks saanud teha rattaga vähemalt kaheksakümnekilomeetrise ringi. Ta oleks kindlasti leidnud veel mõned, kellega koos minna, et nad saaksid üksteise tuules kiiremini liikuda. Nad oleksid võinud sõita linnast lõuna poole, seal olid teed kõige paremas korras, teha ringi ümber Bankensee järve ja tulla teist kaudu Berliini tagasi. Kilomeetripostide asemel liikusid Niko peas kujutluspildid Tomase läbielamistest, ta kuulis mehe norskamist kõrvaltoas. Vereplekk Martini maja klaasil. Maria kõhedalt kõhnad jäsemed. Martini poolenisti erekteerunud peenis. Ta vajutas kiibi ekraani, kustutas toas tule ning istus diivanile. Ta tahtis mõtelda millelegi muule, aga ta ei suutnud sundida ennast uut annust rahusteid neelama.
Esimene kaader. Laste mänguväljak. Kiikuvad inimesed. Rõõmsad hõiked, häälitsused. Liikumine aeglustub. Ekraan muutub siniseks. Lõige. Skelett istub täielikult hävinenud autovrakis. On aasta 2029. Los Angeles. Kaadritagune naisehääl räägib tulevikust. Sellest, kuidas kaks aastat tagasi hävitasid masinad tuumarünnakus kolm miljardit inimest. Sellele järgnes inimeste sõda masinate vastu, vastupanuliikumine keeldub alla andmast. Lõpuks saatsid masinad minevikku roboti, kes pidi tapma tulevase vastupanuliikumise juhi ema. Robotil see ebaõnnestub. Saadetakse teine. Tapma juhti ennast. John Connorit. Kaadritagune hääl kuulub John Connori emale. Sarah Connorile. Sellest film räägibki. Inimesed ründavad roboteid, robotid inimesi. Ekraani täidavad üksteise järel ilmuvad ja teineteisest välja kasvavad lõppematud plahvatused. Ilmub tekst „Arnold Schwarzenegger“. Ilmselt kellegi nimi. Niko neelatas. Ta kartis, aga ei suutnud ekraani kinni panna. Terve ülejäänud filmi oli ta nagu transis, silmad ainiti ekraanile fikseerunud. Lugu sellest, kuidas inimesed mõtlesid kolmanda aastatuhande alguses välja tehisintellekti nimega Skynet, mis pöördus inimkonna vastu ja ründas seda tema enda tuumarelvadega. Aga inimesed ei andnud alla. Nad võitlesid ja võitsid. Ja isegi üks masin, keda mängis vist pärisinimene, kellel olid tohutult suured musklid ja veider robotlik naeratus, tuli inimeste poole üle. Ja siis nad võitsidki, kõik koos. Lõputiitrid jooksid, inimkonna tulevik oli päästetud, vastupanuliikumisel oli lootust.
Niko jõllitas ekraani. Selline oli inimeste ettekujutus tulevikust kakssada aastat tagasi. Niko peast jooksid läbi tema lünklikud teadmised minevikust. Skynetile ei pandud kunagi nime, selleks hetkeks polnud see enam nagunii inimeste teha. Inimesed olid ehitanud aina võimsamaid masinaid, mis täitsid üha keerulisemaid ülesandeid, nad hakkasid üha rohkem neile lootma ja õppisid neid isegi armastama. Nende suhe oli peaaegu kirglik või vähemalt maniakaalne. See ei kestnud kaua, ainult seni, kuni masinad hakkasid ise teisi ja palju komplitseeritumaid masinaid ehitama ja keegi ei suutnud enam sammu pidada. Esialgu jälgisid kõik seda vaimustusega, igal aastal tulid kasutusele uued kasulikud tehnoloogiad – vaakummetrood, termotuumaenergia, vesinikküte, geneetilised ravimid, isesõitvad autod, virtuaalreaalsused ja nii edasi ja nii edasi – ja kõigi elu läks paremaks. Inimkond õnnitles end oma tehislaste saavutuste puhul ja tundis, kui vajalikud kõik need uued leiutised on ja kui palju paremaks see elu teeb. Enamik inimesi suutis vaevalt millestki muust mõelda, neile tundus see kõik peadpööritavalt fantastiline. Masinad lahendasid probleeme pidurdamatu efektiivsusega. Sõna „masin“ oli selleks hetkeks ajale jalgu jäänud, aga kellelgi ei olnud kogu sündmuste virvarris mahti midagi paremat välja mõtelda. Mõnekümne aasta pärast oli näljahäda kogu maailmas tänu tervislikule GMO-toidule kõrvaldatud, kuigi inimpopulatsioon planeedil oli kasvanud kümne miljardini. Masinad hakkasid mõjutama valitsemist, suutsid ennustada sotsiaalseid võnkeid, märgata poliitilisi mustreid, tabada majandustsükleid, neid ära kasutada; nad suutsid langetada põhjendatud ja efektiivseid otsuseid, panna toimima ülemaailmse optimaalse kaubandusvõrgustiku ning vähendada samaaegselt inimtegevuse – sel hetkel tundusid masinad veel inimtegevuse osana – koormat keskkonnale. Lõpuks kaotasid inimeste juhitud poliitilised liikumised ja võimukeskused oma mõtte, nende otsused olid ebatäiuslikud ja omakasupüüdlikud, pealegi oli poliitika kõiki juba sajandite eest ära väsitanud ja post-poliitilist masinate korraldatud ühiskonda tervitati peaaegu üksmeelselt. [‑‑‑]
Esimene suurem suitsiidide laine sai alguse ülikoolidest. Raalide raginal, hüperprotsessorite vaiksel undamisel lahendasid masinad iiveldust tekitava kiirusega valemeid, teaduslikke probleeme ja hüpoteese. Teadlased ajasid masinate teadusel näpuga järge, aga read kihutasid eest, moondusid, muutusid üha mõistetamatumaks. Sellel polnud enam mõtet, universum ei vajanud enam inimeste mõistmist, kes olid iseennast asendanud ja jälgisid nüüd kõike kõrvalt, segaste ja hirmunud pilkudega. Mitu tippteadlast sooritas lühikese aja jooksul enesetapu, nad olid kõige targemad inimeste seas. [‑‑‑]
Samal ajal olid kadunud töökohad. See oli olnud kõige suurem šokk, sest varem polnud inimesed midagi sellist kogenud. Murranguid oli toimunud ennegi: tuhandeid aastaid tagasi tegid põllumajanduslikud tehnoloogiad inimestest farmerid ja 19. sajandi tööstuslik revolutsioon viis nad põllult tehastesse, aga iga kord oli töökohti ja ‑tegijaid tänu uuendustele juurde tulnud. Ja nii olid inimesed üha enam ammutanud oma identiteedi sellest, mida nad tegid. See andis neile tähenduse, täitis nende elu mingisuguse mõttega. Töö ei olnud seotud ainult ellujäämisega, see muutus eluks endaks. Ja siis ühel hetkel sai elu otsa. Inimeste tööd ei olnud enam vaja ja mõne põlvkonna pärast ei viitsinud keegi isegi enam töötegemist teeselda.
Masinad reageerisid sellele kõigele lepliku vaikimisega, nagu ei puutuks see neisse. Ja ilmselt ei puutunudki, nad eksisteerisid inimestega paralleelselt mingis uues tummas reaalsuses, millest inimesed nägid ainult kõige tühisemat osa ja mille kohta teati vaid kuulujutte. [‑‑‑] Kui masinatel tekkis teadvus – kui nad ei vajanud enam kellegi juhatavat kätt –, läksid nad oma teed, nagu lapsed, kes jätavad maha oma vanemad. Intiimne suhe masinatega tundus Nikole ja enamikule ühiskonnast tülgastav.
Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest. Nad olid loonud inimestele turvalise ja vaikse koha, kus olla, ja ootasid nende surma. Ja surema nad hakkasidki. Vabatahtlikult, märkamatult. Enesetappude protsent tõusis kohutava kiirusega, sündivus vähenes drastiliselt. Nüüd oli inimesi kogu maailmas alles veidi üle kolme miljardi. Selle vastu ei aidanud isegi rohud, see oli mingisugune metafüüsiline sund, mis ei allunud masinate kontrollile ega millelegi muule. Niko ei teadnud isiklikult kedagi, kellel oleks laps. Ta ei kujutanud ette, kuidas keegi võiks tahta lapsi saada; neid inimesi oli, aga nad hoidsid kuidagi omaette. Sihita turvatunne, mis oli ennegi elujõudu pärssinud, pannud kõige jõukamad ühiskonnad aeglaselt kokku kuivama, oli hävitanud inimeste soovi paljuneda. Neil näis jõudu jätkuvat vaid enda olemise talumiseks.
[‑‑‑]
V
Ella oli Niko teine sõber. Erinevalt Martinist oli Ella selline sõber, kellega Niko oli mõnikord vahekorras. Nad olid kokku leppinud, et Niko läheb talle kolmapäeval külla. Oli kolmapäev. Niko oli eelmise õhtu sündmuste tõttu selle ära unustanud. Ta ronis vannist välja ja võttis kõne vastu. Ella hääl oli madal.
„Mis kell sa tuled?“
„Ma olen kahe tunni pärast seal.“
„Ma teen meile midagi süüa.“
Niko tuju läks veidi paremaks. Ella tegi väga hästi süüa.
Ella oli üks nendest inimestest – ja nad tundusid moodustavat üldisest populatsioonist rõhuva enamiku –, kes oli toidust vaimustuses. Ta täitis oma päevad erinevaid toiduaineid taga ajades. Ta teadis täpselt, mis tüüpi GMO-riisist saab kõige parema risoto, mis sobib karritoitude juurde ja millest teha sushit. Ta võis nädalaid otsida spetsiifilist orgaanilist lihatükki, rikkuda selleks isegi seadust, et saada täiuslikku lambakintsu, mis tundideks potti kaane alla ahju küpsema pista. [‑‑‑]
Niko istus Ella vastas köögileti ääres ja sõi lamba-siniyah’i, liha oli hõrk ja tugeva tahhiini maitsega.
„See on kõige parem tehisliha, mis on saada.“
Niko noogutas.
„Ma üritasin leida kusagilt orgaanilist lammast, aga see oli võimatu. Ma otsisin seda üle kogu linna, kõigilt turgudelt. Ma jõudsin lõpuks Kollwitzplatzile Prenzlauer Bergis. Seal oli üks vanamees, kes lubas mulle tõelist lambaliha müüa. Ta kutsus mu endaga kaasa. Me kõndisime läbi kitsaste käikude müügiputkade taga, see oli täiesti kohutav. Kõik kohad olid täis mädanevaid toidujääke, kõik haises, ma astusin kingaga rupskitesse. Lõpuks me jõudsime väikese ukseni, millest ta mu kummardades sisse juhatas. Seal rippusid erinevad lihakäntsakad. Ruum oli soe ja haises, kärbsed igal pool. Vanamees torkis näpuga üht käntsakat ja küsis, kas see sobib. Ma hoidsin vaevu iiveldust tagasi. Minu vasakul jalal istus viis kärbest ja mul oli tunne, et mu enda jalg on samasugune surnud lihakäntsakas ja keegi tahab seda ära süüa.“
Ella puhkes naerma.
„Vabandust. Ma rikun su söögiisu.“
Niko oli söömise tõepoolest pooleli jätnud.
„Ei, üldse mitte.“
„Miks sa ei söö? Kas sulle ei maitse?“
„See on väga hea.“
Ella toetas oma kahvli taldrikuäärele.
„Millest sa mõtled?“
Niko vaatas Ella poole.
„Mis sa arvad, miks inimesed vanasti filme tegid või raamatuid kirjutasid?“
„Ma ei tea.“
„See ei saanud olla ainult meelelahutuseks. Meie meelt need ei lahuta. Meile mõjuvad need masendavalt või on nad lihtsalt igavad. Aga neil pidi olema veel mingi põhjus.“
Ella põrnitses vaikides oma taldrikut ja tõstis siis pilgu.
„Miks sa seda küsid? Kas sa vaatasid midagi?“
Niko noogutas.
„See ei mõju sulle hästi.“
„Ma tean.“
„Kust sa selle said?“
„Martini käest.“
„Seda enam. Ta on haige inimene.“
„See oli väga imelik film, see tekitas igasuguseid tundeid. Ma ei tea nüüd, mida nende tunnetega teha.“
Ella vaatas Nikot kaastundlikult.
„Ärme räägi sellest rohkem.“
Ella tuli Niko juurde ja võttis tal käest kinni. Nii lähedalt tundus Ella nägu veel suurem, suu veel laiem, nina veel esiletungivam, kulmud veel kaarjamad. Ella käsi pigistas Niko kätt. Ella viis ta magamistuppa.
8. Milline on romaani maailm?
Vasta teksti põhjal.
8.1. Mis filmi Niko IV peatükis vaatab? Kuidas võimaldab filmivaatamise seik romaani tegevusaega dateerida? Kui kaugele tulevikku on see meie kaasaja suhtes paigutatud?
8.2. Kuidas on filmis, mida Niko vaatab, kujutatud tehnoloogia arengu mõju inimkonnale?
8.3. Kuidas tehnoloogia areng romaani maailmas tegelikult inimestele mõjus?
9. Spekulatiivne realism ja tegelikkus
Arutle katkendite põhjal.
9.1. Mis mõttes kujutab Feldmanise romaan meile tuttavat maailma?
9.2. Kuidas on tegelikku maailma romaanis modifitseeritud? Mis probleeme see võimaldab püstitada?
9.3. Kui realistlikuks pead inimloomuse kujutamist romaanis?
9.4. Kuidas romaani näitel seletada spekulatiivse realismi mõistet?
Pingeväljade aednik
Eesti kirjaniku Mehis Heinsaare (snd 1973) jutustavate teoste sündmused toimuvad reaalse ja väljamõeldise pingeväljas, nõnda et tegelikud füüsikaseadused ja bioloogiline ettemääratus kaotavad tähenduse ja reaalsus läheb üle unenäoliseks seikluseks, deliirseks nägemuseks või muinasjutumaailmaks. Läbiv motiiv Heinsaare juttude maailmas on tegelaste kehaline muutumine ja moondumine, paljunemine või ebatavaliste võimete ilmnemine. Need motiivid viivad lõpuks teemadeni, mis on kõik mingil moel seotud ettemääratusest ja rutiinist lahtirebimisega. Vahel kujuneb reaalsusest eemaldumine põgenemiseks või seikluseks, mille juures rõhutatakse tagasipöördumist loodusliku maailma ja selle kaudu isikliku harmoonia võimalikkuse juurde.
Samad motiivid on olulisel kohal ka Mehis Heinsaare luules. Heinsaar on avaldanud kaks luulekogu: „Sügaval elu hämaras“ (2009) ja „Pingeväljade aednik“ (2018).
Pingeväljade aednik
Käsi, mis sirutub seespoole,
lastes salaja jalga
su harjumusvaguraks elatud kehast —
see pikkade sõrmede, küüntega nõidkäsi
otsib ja nõutab nüüd midagi teistsugust,
midagi uut.
Käsi nagu mäslev taim,
käsi nagu käsitamatu alraun —
sirutuv, kaugenev, tunglev ja lähenev
läbi inimhinge mullastike ja pooride
ikka sissepoole,
ikka sügavamale,
ikka ülespoole —
lainetav-lookleva kolmanda käena
ajukäärude äärmises võimaluses
varjuva maastiku poole,
viimaks virguv
mahlakast maapinnast välja,
lõhnava purpurpunase taimena
kesk pingeväljade
faunat ja floorat!
2
Pingeväljade puisniidul
iidnoorte soprantammede vahel
jalutab vilistav aednik, kastekann käes.
On parasjagu kolmekümne seitsmes juuli,
on rammusate mussoontuulte aeg,
mil ühe ööga puhkevad õide
kõik hurmavad nõidkäed!
Aednik see muheleb habemesse:
„On, on mida kasta,
on, on mida imetella!“
Kollaste õitega kuuendad meeled,
aosiniste lehtedega kolmandad käed —
sõrmed pikad ja õrnad kui Paganinil —
pingeväljade puisniidul
lõhnamas mõtlike
mõistatustena.
Kumalasvahast töötunked seljas
ja kollane nokamüts peas,
aretab aednik flooraga vestlust:
„Kas on ka uudiseid ilmade kohta?“
„Lähipäevadeks lubatakse
vahelduvat ilmutust
ühes harvade vihmadega,“
sosistab floora, samal ajal muundudes
juba küll faunaks.
Tõtliku mõtlikkusega
avab aednik seepeale aeglaselt suu
veel üheks ritsikhäälseks palvuselauluks,
koos hundinuijäneste, iidnoorte tammede,
munklike rokokookonnadega —
ja nii nad sääl üürgavad laulda
kõik siis kurvemast kurvemal häälel,
justkui vähkidest ülekeev pada
tundi viis kuni kolmveerandsada,
viimaks ajades nutma kõik kuuendad meeled,
viimaks ajades naerma kõik nõidkäed,
kuni purskama hakkavad pisaraojad,
kuni kastetud saavad orud ja mäed!
4
Pingeväljade aednik,
kollane nokamüts peas
ja kumalassuminast töötunked seljas,
sõidab neljasilmsel jalgrattal
pärast tööpäeva lõppu
tagasi koju.
Loogeldes kuppelmaastike vahel
lainepikkusel kolm tuhat üheksa mängu,
jõuab ta peale ränkrasket rännakut
täiesti väljapuhanult koju —
majja, mis väljast kui näpatud kiri,
majja, mis seestpoolt kui supitirin! —
et süüa seal ära üks
distsiplineeritud
õun.
10. Sündmustiku sidusus ja kujundid
Loe ja arutle.
10.1. Millised Heinsaare jutustavale proosale omased jooned, mida on tutvustatud õpitekstis, avalduvad ka luulekogu „Pingeväljade aednik“ nimitekstis?
10.2. Mille poolest on luuletuse maailm teistmoodi üles ehitatud kui jutustava proosateose maailm?
- Kui sidus ning ajalis-loogiliselt arusaadav on sündmustik ning kui selgepiirilised ja põhjalikud tegelaskujud?
- Kuidas määravad luuletuse arengu kõnekujundid (näiteks käe võrdlus taimega) ja kõlakujundid (näiteks alg- ja lõppriim)?
