Kivimid

Tardkivimid tekivad magma aeglasel jahtumisel ja tardumisel maakoores või laava kiirel tardumisel maapinnal. Suur osa maakoorest koosnebki tardkivimitest (graniitidest ja basaltidest). Enamasti on need aga kaetud teiste kivimite või setetega ja otse maapinnal kohtab tardkivimeid harva. Soome, Rootsi ja Karjala on meile lähimad piirkonnad, kus tardkivimeid kaljudena näha võib.

Päikesekiirguse ja õhu käes, temperatuuri kõikumise ja vee toimel laguneb tardkivim väiksemateks kivimiosakesteks. Seda pudedat kivimimurendit nimetatakse setteks. Kõige jämedamad setted on rahnud ja veerised, peenemad on kruus, liiv ja savi. Setted on ka mereveest sadestunud soolad ning taimejäänuste kuhjumisel märjas keskkonnas tekkiv turvas.

Voolav vesi, tuul ja liustikud kannavad setteid nende tekkekohalt eemale, nõgudesse ja orgudesse. Seal need kuhjuvad, ikka uus kiht eelmise peale. Algul on ladestunud setted pehmed ja pudedad, aja jooksul tihenevad alumised kihid pealmiste raskuse all. Põhjavesi, millest sadestub välja lupja, rauaühendeid ja muid tsementeerivaid aineid, aitab setteosakesi veelgi tugevamini liita ja selle tulemusel tekib pika aja jooksul suhteliselt kõva settekivim. Settekivimeid iseloomustab kihilisus, mis tuleneb uute settelasundite perioodilisest kuhjumisest.

Madalatesse merelahtedesse kantud liivast saab liivakivi, mudast ja savist savikilt. Surnud mereloomade lubjarikkad kojad ja skeletid, mis kuhjusid sügaval merepõhjas, tekitasid ajapikku lubjakivi. Loomsed ja taimsed jäänused on aga säilinud neis kivististe ehk fossiilidena.

Süsi, põlevkivi, nafta ja maagaas tekkisid organismide jäänustest, mis kattusid uuemate settelasunditega ning sattusid üha sügavamale maapõue, kus need kõrge rõhu ja temperatuuri all muundusid. Neid tänapäeval väga vajalikke kütuseid nimetatakse ka ühiselt fossiilseteks kütusteks.

Settekivimid on enamasti kaetud pudedate setetega. Järsunõlvalistel pinnavormidel, näiteks Põhja-Eestis ja Lõuna-Eesti sügavates orgudes settekivimid paljanduvad. Neid kohti, kus kivimid on tänapäeva maastikus nähtavad, nimetatakse paljanditeks.

Kord juba tekkinud kivimid võivad mattumise või laama sukeldumise käigus uuesti maa sügavusse sattuda. Maapõues oleva kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes võivad koostisained kivimis ümber paikneda. Tulemusena muutub kivimi ehitus ja see omandab kihilise või vöödilise välimuse ehk kivim moondub. Moondekivim võib tekkida nii tard- kui ka settekivimist.

Moondekivimite teket võiks võrrelda äsja voolitud pehme savinõu kuumutamisega ahjus, kus see kõrge temperatuuri tõttu tihkeks ja vettpidavaks muutub. Graniidi moondumisel tekib sellest vöödiline gneiss, liivakivi muutub kõvaks ja tugevaks kvartsiidiks. Lubjakivi muutub kõrgel temperatuuril ja rõhul marmoriks.

Maapõues tekkinud moondekivimid satuvad kurrutuste käigus maapinna lähedusse ja paljanduvad siis, kui nendel lasuvad pehmemad settekivimid ära kuluvad.

Kivimitel ja setetel on suur tähtsus meie igapäevaelus. Tardkivimites leidub metallimaake, mida kaevandatakse tavaliselt vanades mäestikes. Kaevandatud maagist sulatatakse metalle, mida kasutatakse tööstuses. Graniit on oma suure kõvaduse ja külmakindluse tõttu väga vastupidav kivim, mida kasutatakse näiteks treppide, skulptuuride, purskkaevude valmistamiseks ja teedeehituses. Basalti kasutatakse samuti skulptuuride tegemiseks ja ka ehitustöödel.

Lauskmaade ja madalike settekivimi­kihtidest saame enamiku kütustest (kivisüsi, nafta, maagaas, põlevkivi). Settekivimid on ka väärtuslikuks ehitusmaterjaliks nii majade ja teede ehitamisel kui ka betooni valmistamisel. Näiteks on liivakivi tarvilik nii treppide, monumentide, fassaadide kui ka müüride ehitusel.

Nii nagu tard- ja settekivimid, on ka moondekivimid laialt kasutatavad ehituses. Marmorit saab Eesti kliimatingimustes kasutada vaid sisetöödel, kuid kvartsiiti ja gneissi võib kasutada ka välitingimustes.

Kõik kivimid koosnevad väiksematest osakestest, mida nimetatakse mineraalideks. Osa mineraale kuulub vääriskivide hulka, millest paljud on ühtviisi tähtsad nii ehete valmistamisel kui ka tööstuses.