11. sajandil langes Inglismaa anglosakside kuningriik korduvalt võõramaiste sissetungijate ohvriks. Sajandi algul liitsid Taani kuningad Inglismaa mitmekümneks aastaks Taani külge. 1066. aastal tabas aga Inglismaad mitu rünnakut järjest. Nende ajendiks oli troonipärimisküsimus. Kuningas Edward Usutunnistaja (1042–1066) oli surnud lastetult ning kuningaks valiti mõjukas krahv Harold. Juhust otsustas kasutada Norra kuningas Harald Hardråda, kes oli ammu väitnud, et Inglismaa troon peaks hoopis talle kuuluma. Haroldil õnnestus norralaste vägi Põhja-Inglismaal Stamford Bridge’i lahingus puruks lüüa.

Samal ajal oli aga lähenemas uus oht. Normandia hertsog William väitis, et Edward oli lubanud trooni hoopis talle pärandada. Ta kogus kokku suure väe ning viis selle laevadel üle La Manche’i väina Inglismaale, et kuningatiitel jõuga endale võtta. Kuningas Harold liikus nüüd oma väega kiiresti lõunarannikule, et sissetung tagasi lüüa, ent eelmisest lahingust ja pikast rännakust nõrgendatud väed said normannidelt Hastingsi lahingus lüüa, kuningas ise hukkus. William, kes sai hüüdnimeks Vallutaja, lasi end Londonis Inglismaa kuningaks kuulutada.

Vallutuse tagajärjel tekkis Inglismaa-Normandia ühisriik. Tähtsamad ametikohad ning suuremad maavaldused läksid Normandiast pärit ülikute kätte. Inglismaa eliit kõneles kuni 14. sajandini prantsuse keelt. Ülemvõimu kindlustamiseks ehitasid normannid kogu maad katva linnuste võrgu. Nad lõid ka efektiivse riigiaparaadi, mis oli võimeline edukalt makse koguma, ühtseid seadusi kirja panema ning nende alusel kohut mõistma.

Kuna Normandia hertsogite lääniisandaks oli Prantsuse kuningas, oli Inglismaa poliitika nüüdsest tihedalt läbi põimunud Prantsusmaa poliitikaga. Inglismaa valdused mandril suurenesid veelgi, kui trooni päris Anjou (loe: anžuu) krahv Henry II (1154–1189). Anjou krahvkonnale lisandus Henry abikaasa Eleanori pärand – suur Akvitaania hertsogiriik. Sellega muutusid Inglise kuningad võimsaimateks valitsejateks Prantsusmaal, neil oli seal isegi rohkem maad kui Prantsuse kuningatel endil. Henry oli energiline, tahtejõuline ja haritud valitseja, kes välismaalasena mõistis Inglismaa probleeme paremini kui kohalikud. On öeldud, et Henry leidis eest anarhia äärel oleva maa ning jättis endast maha hästi korrastatud riigi.

Henry trooni päris tema poeg Richard I Lõvisüda (1189– 1199), kes sai tuntuks legendaarse väejuhina. Suurema osa valitsusajast veetis ta Prantsusmaal, püüdes kaitsta Inglismaa sealseid valdusi. Pärast Richardi hukkumist ühel piiramisel astus troonile ta noorem vend John (1199–1216). John sai hüüdnimeks Maata, kuna ta kaotas suurema osa Inglismaa valdustest mandril, sealhulgas ka Normandia ja Anjou.

Kaotused Prantsusmaal, sõjapidamisega kaasnenud kulutused ja sellest tingitud maksude suurendamine tekitasid pahameelt Inglismaa suuraadlikes, kes hakkasid kuningas Johni vastu mässama. 1215. aastal langes London ülestõusnute kätte ja John oli viimases hädas sunnitud nõustuma nende poolt ette pandud dokumendiga, mis hiljem sai nimeks „Suur vabaduskiri“ (ld Magna Charta Libertatum). See ürik piiras kuninga tegutsemisruumi, määrates kindlaks aadlike, vaimulike ja linnade õigused. „Suur vabaduskiri“ sätestas olulise põhimõtte, et kuningas ei tohi alamaid karistada meelevaldselt, vaid ainult kehtivate seaduste alusel. Seega ei saa ükski isik, ei kuningas, aadlik ega lihtne inimene, olla üle seadusest ning kõik on võrdsed Jumala ja kohtuniku ees.

Kuigi algul reguleeris „Suur vabaduskiri“ eelkõige kuninga ja suuraadlike omavahelisi suhteid, peetakse seda tänapäeval üheks olulisemaks dokumendiks demokraatia ajaloos ja see on mõjutanud paljude riikide seadusandlust.

Johni poja Henry III (1216–1272) ajal jätkus suuraadlike võimuvõitlus kuningaga. Nad ei hinnanud Henryt kuigi kõrgelt, süüdistades teda prantsuse päritolu lähikondlaste soosimises, võimu kuritarvitamises ning „Suure vabaduskirja“ sätete eiramises. Suurnikud nõudsid, et kuningas ei tegutseks omatahtsi, vaid peaks olulisemates küsimustes nõu nn suure nõukoguga, kuhu kuulusid peapiiskopid, piiskopid, abtid, parunid ja krahvid. Seda esindusorganit hakati kutsuma parlamendiks (pr parler – kõnelema). Eriti oluline oli parlamendi nõusolek siis, kui kuningas tahtis kehtestada erakorralisi makse, mida oli vaja näiteks sõjapidamiseks.

Alates 1265. aastast hakati istungitele kutsuma ka alamaadli, linnade ja maapiirkondade esindajaid, mistõttu parlament muutus tõeliseks üleriigiliseks rahvaesinduseks. Nüüdsest jagunes parlament kaheks kojaks: ülemkojaks (Lords) ja alamkojaks (Commons). Ülemkojas istusid kõrgemad vaimulikud ja suuraadlikud, alamkojas aga linnade ja maapiirkondade esindajad. Sellise kuju on Inglise parlament säilitanud tänapäevani.