Ühiskonna­mudelid

Keskajal kujunes Euroopas välja kaks peamist põllumajandussüsteemi: Lääne-Euroopas oli valdav raharendil ning Ida-Euroopas pärisorjusel ja teotööl põhinev mõisamajandus.

Uusajal jõudis senine mõisamajanduslik süsteem Euroopas kriisi. Suur osa Lääne-Euroopa talupoja sissetulekust kulus mõisnikule rendi maksmisele, tehnilisteks uuendusteks raha ei jätkunud. Ja kuna põlisrendimaid ei saanud vabalt osta-müüa, siis ei saanud talupojad neid ka pantida, et laenu võtta. Veelgi kehvem oli olukord pärisorjuslikes mõisates. Mõisniku jaoks töötavatel talupoegadel puudus huvi oma töötulemuse ja efektiivsuse vastu. Mõisnikud ei olnud samuti enamasti huvitatud uuendustest põllumajanduses, sest neil oli piisavalt lihttöölisi.

Pööre põllumajanduses leidis aset, kui kehtestati talumaavalduse eraomandus. Talupoeg ei maksnud sel juhul enam renti ega teinud mõisategu. Esmalt, 17.– 18. sajandil, toimus põllumajanduspööre feodaalse põlisrendiga Lääne-Euroopa maades. Päris- või teoorjuslikes maades leidis see valdavalt aset 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Eestis algas põllumajanduspööre ja üleminek kapitalistlikule majandusele aastail 1849–1865. Teorent asendus Eestis esmalt raharendiga ning alguse sai talude päriseksostmine.

Põllumajanduspöörde tulemusena hakkas põllumajandustehnika kiiresti täiustuma ja toodang kasvama. Samas hakkas kiiresti vähenema maaelanikkond, rohketest maalt linna rändajatest sai aga arenev tööstus vajalikku tööjõudu.

20. sajandi alguse palgatöölisele ja ta perele võis haigestumine, töökaotus, vanadus või invaliidistumine tähendada äärmisesse vaesusesse sattumist, sest enamikus riikides puudus sotsiaalkindlustussüsteem. Maal oli inimestel kergem: kel polnud lähedasi, seda toetas külakogukond. Linnas aga sotsiaalsed vastuolud teravnesid. Töölised organiseerisid oma huvide kaitseks ameti- ja kutseühinguid ning korraldasid streike. Asutati ka ühiseid kindlustuskassasid haigus-, tööpuudus- ja vanaduskindlustuseks.

Töölisliikumise survel asus ka demokraatlik riigivõim teravnenud sotsiaalsuhteid korraldama. Arenenud tööstusriikides piirati tööaja pikkust, normeeriti naiste ja laste tööd, puhkuse saamist jms. Ettevõtjate-töötajate töötülide lahendamiseks asutati lepituskodasid ja spetsiaalseid töökohtuid. Töötraumade ja kutsehaiguste korral kohustati ettevõtete omanikke maksma kahjukannatanuile haigus- või elatusraha.

Ameerika Ühendriikide autotööstur Henry Ford võttis 20. sajandi algul kasutusele tööstusliku toomise automatiseeritud konveieri ehk liikuva lindi meetodil. Varem valmistati toode algusest lõpuni ühe või mitme meistri poolt, nüüd aga keskendus iga tööline vaid konkreetse detaili monteerimisele. Konveiersüsteem tõstis oluliselt töö efektiivsust, kuid muutis tööliste töö pingeliseks ja nüristavaks. Samal ajal muutus tootmine odavamaks, toodete hind alanes ja palgad tõusid. Odavamad hinnad ja kõrgemad palgad suurendasid rahva ostuvõimet. Tänu sellele muutusid seni vaid jõukamatele kihtidele kättesaadavad luksuskaubad ka töölistele igapäevasteks tarbeesemeteks ning suured erinevused rahvakihtide sissetulekutes hakkasid vähenema.

Tänapäeva ühiskonnas on info kogumine, töötlemine ja kasutamine saanud peamiseks edu aluseks nii majanduses kui ka muudel elualadel. Info valdamine on võrdne kapitali omamisega. Selleks, et ühiskond või ettevõte oleks edukas, tuleb osata aga teavet valida ja kasumlikult rakendada.

Infoühiskonna olulisemaks tulemuseks on maailma majanduse globaliseerumine. Informatsiooni liikumise kiirus ja kvaliteet lubavad kiiresti leida kapitalile parimaid investeerimisvõimalusi kõikjal maailmas. Ettevõtlust paigutatakse seetõttu eelkõige neisse maadesse, kus on soodne investeerimiskliima, head kommunikatsioonivõimalused, odav energia ning odav oskustööjõud. Infoühiskonna tingimustes on inimesed globaalselt väga liikuvad ja nende tegevus piirideülene.

2018. aastal töötas Eesti põllumajanduses (maaharimine, jahindus ja metsamajandus, kalapüük) 21 900, tööstuses (mäetööstus, töötlev tööstus, elektrienergia-, gaasi- ja veevarustus, ehitus) 197 100 ja teenindussektoris (hulgi- ja jaekaubandus, hotellid ja restoranid, veondus, laondus ja side, finantsvahendus, kinnisvara rentimine ja äritegevus, avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus, haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus) 445 800 inimest.

Statistikaamet