Euroopa kolonialism sai alguse 16. sajandil, kui hispaanlased ja portugallased alustasid Põhja- ja Lõuna-Ameerika hõivamist. 19. sajandi algul jõudis see koloniaalajaloo etapp lõpule. Ameerika iseseisvussõja tagajärjel jäi Suurbritannia 1783. aastal ilma oma Põhja-Ameerika kolooniatest ning sealsed asukad rajasid ise­seisva riigi USA. Seejärel jõudis vabaduse püüd Lõuna-Ameerikasse. 1820. aastatel kukutati seal Hispaania ja Portugali koloniaalvalitsused ning tekkisid uued iseseisvad riigid: Venezuela, Colombia, Panama, Ecuador, Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentina ja Brasiilia.

Ameerika Ühendriikide president James Monroe kuulutas 1823. aastal, et Ameerika on vastu igasugusele Euroopa võimu laienemisele Ameerikas, vastasel juhul on USA-l õigus sõjaliselt sekkuda. See nn Monroe doktriin rõhutas USA huvide ühtsust Ladina-Ameerika riikidega.

Euroopa riikide võidujooks koloniaalvaldustele jätkus 19. sajandil aga uue hooga. Ameerika asemel kandus suurriikide huvi nüüd Aasia ja Aafrika hõivamisele. Uute maade ja rahvaste koloniseerimist õigustati valgete inimeste ülimuslikkusega teiste rahvaste ja rasside suhtes. Usuti ka, et Euroopa tsivilisatsioon on teistest kõrgemal tasemel ning selle levitamist nähti oma kohustusena.

Uute kolooniate hõivamine oli riikidele majanduslikult kasulik, sest neist kujunesid uued turud emamaa toodangule. Ülemere­valdustest võidi saada ka odavat toorainet ja nn koloniaalkaupu (suhkur, tee, tubakas jne). Kuid sageli polnud vallutatud aladel ookeanide saartel ja Aafrikas suuremat majanduslikku väärtust (naftamaardlate vastu 19. sajandil veel huvi ei tuntud) ning koloonia ülalpidamine võis osutuda ebamõistlikult kalliks. Vahel hõivatigi uusi kolooniaid üksnes poliitilistel kaalutlustel, et hoida ära selle maa-ala langemine mõne teise riigi kätte.

Uued kolooniad lisasid riikidele võimu ja prestiiži. Imperialistliku mõtteviisi kujunemises etendas oma osa ka rahvusliku eneseteadvuse kasv: mida suurem ja võimsam riik, seda uhkem ja väärikam rahvas. Sõjalisest vaatenurgast pakkusid kolooniad riikidele uusi sadamaid ja tähtsaid tugipunkte.

Uued koloniaalvaldused leevendasid ka ülerahvastatud Euroopa ühiskondlikke probleeme. Paljudel inimestel tekkis võimalus otsida uus elukoht ja lahedam elu. Sel juhul tulid kõige enam arvesse need piirkonnad, kus kliima oli eurooplastele soodsam: Lõuna-Aafrika, Austraalia, Alžeeria. 19. sajandil rändasid miljonid eurooplased oma maalt välja kolooniatesse elama.

Uute kolooniate hõivamisel oli esirinnas Suurbritannia, kellest sai tänu võimsale sõjalaevastikule ja sõjalisele aktiivsusele esimene tõeline maailmariik. Kuigi Inglismaal tuli leppida Ameerika Ühendriikide moodustamisega, jäi talle Põhja-Ameerikas Kanada ning peagi hüvitati see kaotus uute valdustega Aasias. Kõige tähtsamaks kolooniaks kujunes India, kus järk-järgult laiendati ja tugevdati oma võimu, kuni 1877. aastal kuulutati Suurbritannia kuninganna Victoria ka India keisrinnaks.

1788. aastast hakkas London asustama Austraaliat, mille oli 1770. aastal Euroopa jaoks avastanud kapten James Cook. Esialgu nähti Austraalia tulevikku üksnes vanglakolooniana. Varasemalt oli Suurbritannia oma kurjategijaid viinud üle Atlandi ookeani Ameerikasse, kuid pärast Põhja-Ameerika idakalda kaotamist kavandati uueks süüdimõistetute kolooniaks Austraalia ida­rannikul asuv Botany Bay (tänapäeva Sydney ümbrus). 19. sajandi keskpaigaks oli Austraaliasse toodud juba üle 150 000 vangi.

19. sajandi lõpuks kuulus Suurbritanniale viiendik maailma mais­maast ja veerand kogu maailma elanikkonnast. See tähendas ühtlasi seda, et inglise kultuur, keel, elustiil ja tööstussaavutused levisid üle maailma. Erinevalt varasemast hoidis Suurbritannia ennast Euroopa riikide omavahelistest tülidest eemal ega astunud enam rahvusvahelistesse liitudesse, sest selle asemel oli tõusnud esmatähtsaks oma koloniaalhuvide kaitsmine. Sellist välis­poliitilist kurssi on nimetatud hiilgavaks isolatsiooniks.

Kuni 19. sajandi keskpaigani asusid Euroopa kolooniad vaid Aafrika rannikul. Suurim koloniaalvaldus oli Lõuna-Aafrika Kapi koloonia, mis kuulus varem Hollandile, kuid Viini kongressil (1815) kinnitati Suurbritanniale. Juba 16. sajandist oli Portugal kindlustanud oma kohalolu Angolas ja Mosambiigis. 1830. aastatel alustas Prantsusmaa Alžeeria vallutamist.

Uus Aafrika koloniseerimise etapp algas aga 1880. aastatel, mil Euroopa suurriigid jooksid tormi Aafrika jagamisele. 1881. aastal okupeerisid prantslased Tuneesia ja 1882. aastal hõivasid britid Egiptuse. 1884.–1885. aastal korraldas Bismarck Berliinis suure Aafrika-teemalise konverentsi, kus lepiti kokku põhimõtted, mille järgi Euroopa riigid võisid mingeid Aafrika alasid endale taotleda.

Juba 19. sajandi lõpuks ehk vähem kui paarikümne aastaga oli kogu Aafrika Euroopa riikide vahel jagatud. Peamisteks koloniaal­võimudeks Aafrikas said Prantsusmaa ning Suurbritannia. Enne Esimest maailmasõda säilitasid Aafrika maadest teatud ise­seisvuse üksnes Etioopia (mida nimetati tollal Abessiiniaks) ja Libeeria. Koloniaalajastu Aafrikas kestis 1960. aastateni.