Teise maailmasõja puhkemise peamine põhjus oli see, et 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi algusel suurriikide vahel tekkinud pinged ei leidnud esimese maailmasõja käigus lahendust. 1930. aastate lõpuks kujunesid eeldused uue üle­maailmse sõja vallapääsemiseks. Euroopa puhul võiks muu hulgas nimetada järgmist.

1. Poliitilised eeldused. Pariisi rahukonverentsil loodud Versailles’ süsteem osutus ebapüsivaks. Rahu tagamiseks loodud Rahvasteliit ei tulnud oma ülesannetega toime: sõjakaid suurriike ei suudetud ohjeldada. Seepärast hakkas rahvus­vaheline olukord 1930. aastate lõpus järsult teravnema. Eriti sõjakaks muutus Saksamaa, kes soovis esimese maailma­­sõja järel loodud süsteemi ära kaotada. Lääneriikide lepituspoliitika ning Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimine lisasid Hitlerile kindlust. Nüüd võis ta rünnata ka Poolat. NSV Liidu juht Stalin kavatses aga nihutada oma riigi piire läände. Selleks oli vaja vallutada talle Molotovi-Ribbentropi paktiga eraldatud alad.
2. Majanduslikud eeldused. Selleks, et viia Saksamaa suurest majanduskriisist välja ning tagada riigile majanduslik õitseng, otsustas Hitler arendada sõjatööstust. Natsid võtsid suur­pankuritelt ja -töösturitelt laene, lubades vastutasuks anda nende käsutusse vallutatud maade tööstuse, toorained ning odava tööjõu. Seega vajas Hitler edukaid vallutussõdu. Samas oli ka Nõukogude Liidu majanduspoliitika peaeesmärk tugeva sõjaväe (Punaarmee) ülesehitamine, mille vajalikkust õigustati välisriikide vaenulikkusega, kuigi oma riigi kodanikud elasid hirmsas vaesuses. Punaarmeele tuli leida sõjalist rakendust.
3. Ideoloogilised eeldused. Hitleri põhiidee oli, et Saksa rahvas vajab eluruumi. Eluruumi tuli jõuga hankida naaber­rahvastelt. Seega oli välisriikide sõjaline ründamine Hitleri arvates igati õigustatud. Nii õigustati Austria anšlussi, Sudeedi­maa hõivamist ning Poola alade endale nõudmist. Stalin aga unistas kommunismi mõjuvõimu laiendamisest läände. Selle saavutamiseks oli NSV Liit valmis kasutama sõja­jõudu. 23. augustil 1939. aastal Moskvas sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt muutis NSV Liidu ja Saksamaa ajutiselt liitlasteks. Nüüd võisid nad alustada teiste Euroopa riikide vallutamist, kartmata Suurbritanniat ja Prantsusmaad.

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939. aastal (9 päeva pärast Molotovi- Ribbentropi pakti sõlmimist) Saksamaa sisse­tungiga Poolasse. Hitler lootis, et lääneriigid jäävad ka seekord kõrvaltvaatajateks, kuid juba 3. septembril kuulutasid Prantsus­maa ja Suurbritannia Saksamaale sõja. Prantslased ja britid ei alustanud kohe sakslaste vastu otsest sõjategevust ning Poola vallutamist nad ära hoida ei suutnud.

17. septembril sisenes Poolasse ka Stalini Punaarmee, kes vallutas Poola idaosa (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene alad). Septembri lõpuks oli asi otsustatud ning poolakatel tuli alla anda. NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmiti 28. septembril 1939 sõprus- ja piirileping, millega Poola riik kaotati, selle alad jagati Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ning Leedu anti NSV Liidu mõjusfääri.

Üheaegselt Poola jagamisega surus NSV Liit Eestile, Lätile ja Leedule peale (need riigid kuulusid Saksamaaga sõlmitud kokkulepete kohaselt NSV Liidu mõjusfääri) vastastikuse abistamise lepingud, mille alusel loodi Balti riikides Puna­armee sõjaväebaasid. Eestisse toodi nn baaside lepingu alusel 25 000 Punaarmee sõdurit ning seega polnud Eesti Vabariik oma poliitilistes otsustes enam täiesti sõltumatu. Pärast seda suunas Nõukogude juhtkond oma tähelepanu Soomele, mis jäi samuti Moskva mõjusfääri. 1939. aasta novembri lõpul algas Nõukogude Liidu sõda Soome vastu (soomlased nimetavad seda talve­sõjaks). Soomlastel õnnestus küll säilitada iseseisvus, kuid pärast kolmekuulist sõda pidid nad loovutama NSV Liidule Karjala maa­kitsuse ja Viiburi linna. Nõukogude Liit heideti küll agressorina Rahvaste­liidust välja, kuid see ei avaldanud mingit mõju Moskva käitumisele. 1940. aastal okupeeris Punaarmee Baltimaad ja võttis Rumeenialt ära Bessaraabia ning Bukoviina. Need alad liideti samuti NSVL-iga.

1940. aasta kevadel alustas taas aktiivset tegevust Saksa armee: vallutati Norra, Taani, Luksemburg, Belgia ja Holland. See­järel võtsid sakslased ette pealetungi Prantsusmaal. Nüüd astus Saksamaa poolel sõtta ka Itaalia. Üsna varsti oli Briti-Prantsuse armee vastupanu murtud ning Prantsusmaa alistus. Saksa-Prantsuse vaherahu sõlmiti 22. juunil 1940. aastal Compiegne’i metsas (sealsamas, kus 1918. aastal oli Saksamaa pidanud Antandile alistuma). Kaks kolmandikku Prantsusmaast, sh Pariis, sattus Saksa okupatsioonitsooni alla. Okupeerimata lõuna­osas tegutses aga Saksa-sõbralik valitsus. Vaherahuga mitte­leppinud prantslased eesotsas kindral Charles de Gaulle’iga rajasid Suurbritannias liikumise Vaba Prantsusmaa ning kutsusid prantslasi üles jätkama võitlust hitlerliku Saksamaa vastu.

Nüüd jäi Suurbritannia mõneks ajaks ainsaks Saksamaa ja Itaalia vastu võitlevaks riigiks. Briti valitsus eesotsas Winston Churchilliga keeldus alistumast Hitlerile ja Mussolinile. Hitler valmistas ette meredessanti Suurbritanniasse, kuid see plaan kukkus läbi. Seejärel alustasid Saksa lennukid Inglismaa linnade ägedaid pommitamisi, kuid ka seekord pidasid britid vastu. Samas toimusid ägedad lahingud Põhja-Aafrikas, kus Itaalia ja Saksa väed üritasid vallutada Briti asumaid. Brittide äge vastu­panu sundis Hitlerit loobuma Suurbritannia vallutamise kavast.

1940. aasta hilissügisel ründas Itaalia Kreekat. Kreeklased panid ägedalt vastu ning itaallased sattusid hätta. Seejärel kutsus Mussolini appi Hitleri. Saksa väed tungisid Kreekasse ja Jugoslaaviasse ning varsti olid mõlemad riigid alistatud.