Mandžuuria ja Etioopia kriis näitasid, et Rahvasteliit ei suuda sõjakaid suurriike taltsutada. Demokraatiat väärtustav USA ajas aga isolatsioonipoliitikat ega soovinud end Euroopa ja muu maailma probleemidesse segada. See innustas Saksamaa, Jaapani, Itaalia ja Nõukogude Liidu juhte üha suuremaid vallutusi kavandama.

Hitleri eesmärgiks sai Suur-Saksamaa rajamine. Juba 1935. aastal eiras Hitler avalikult Versailles’ rahulepinguga Saksamaale seatud relvastuspiiranguid: alustati massiarmee (Wehrmacht) ja mereväe loomist. Järgmisel aastal viis Saksamaa oma väed Reini jõe demilitariseeritud tsooni.

Märtsis 1938. aastal okupeeris Saksamaa Austria. Austerlased vastupanu ei osutanud ning Hitler kuulutas selle maa Saksa riigi osaks. Austria liitmist Saksamaaga hakati nimetama anšlussiks. Hitleri positsioon tugevnes iga päevaga. Teda toetas ka Mussolini Itaalia. Suurbritannia oleks küll soovinud näha Austriat iseseisvana, kuid ei tahtnud austerlaste pärast sakslastega sõdida. Britid lootsid jahutada natside vallutusindu mõningate järeleandmistega. Seda poliitikat nimetatakse lepituspoliitikaks. Prantsusmaa aga ei julgenud üksi idanaabri vastu sõtta astuda. Tegelikult polnud prantslastel ka otsest põhjust Saksamaad rünnata. Austerlaste hulgas oli tol ajal palju neid, kes Saksamaaga ühinemist pooldasid.

Seega ei paistnudki anšluss Hitleri riigi vägivallateona. Saksamaa pilku aga köitsid juba Tšehhoslovakkia ning Poola. Enne esimest maailmasõda Austria-Ungari koosseisu, nüüd Tšehhoslovakkiale kuulunud Sudeedimaa elanikkonna enamiku moodustasid sakslased. Poolale aga olid pärast maailmasõda loovutatud ulatuslikud endise Saksa keisririigi maad (nt Poola koridor). Hitler arvas, et nüüd on saabunud aeg need alad tagasi nõuda.

1938. aasta suve lõpul nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt nende alade loovutamist, kus elasid sakslased. Septembris muutus olu­kord väga teravaks. Tšehhoslovakkia armee oli valmis sõjaks, Prantsusmaa kutsus sõjaväkke reservväelased, Suurbritannia seadis lahinguvalmis oma laevastiku, sõjalisi ettevalmistusi tehti ka Saksamaal. Lahenduse olukorrale otsustas leida Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain.

Ta pakkus välja kokkuleppe, lootes vältida sõda ja kogu Tšehho­slovakkia sattumist Hitleri võimu alla. 1938. aasta 29. septembril sõlmisid Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning Itaalia Müncheni kokkuleppe. Sellega sunniti nõustuma ka Tšehhoslovakkiat. Viimase jaoks olid lepingu tingimused väga rasked. Saksamaa sai loa okupeerida Sudeedi­maa. Veidi hiljem annekteerisid Poola ja Ungari väiksemad poolakate ja ungarlastega asustatud alad.

1939. aasta märtsis vallutasid sakslased kogu Tšehho­slovakkia, väites, et see riik on lagunemas. Tšehhimaa kuulutati Saksa riigi kaitse ja kontrolli all olevaks alaks. Slovakkias aga moodustati Saksamaast sõltuv vasallriik. Ei Prantsusmaa ega Suurbritannia astunud tšehhide ja slovakkide kaitseks välja. Seega osutus Müncheni kokkulepe sisuliselt Tšehhoslovakkia reetmiseks. Hitler aga esines „rahu kaitsjana“, kellel õnnestus sõda vältides saavutada Saksamaa nõudmised. Avalikke üles­kutseid alustada Euroopas sõda natsid esialgu ei esitanud, kuid see ei tähendanud, et nad olid loobunud sõjakatest plaanidest.

1939. aasta kevadel nõudis Saksamaa, et Poola loovutaks Gdański (Danzig), ning okupeeris Leedule kuulunud Klaipeda piirkonna. Euroopat ootas ees uus sõda ning eriti ähvardas see Poolat, kes polnud Saksamaa nõudmistele järele andnud.

Pärast Tšehhoslovakkia loovutamist mõistsid lääneriigid, et järele­­andmised Hitlerit ei rahusta, ning taoline poliitika lõpetati. Suurbritannia ja Prantsusmaa lubasid osutada Poolale igakülgset abi, juhul kui Saksamaa peaks teda kuidagiviisi ohustama. Sakslased üritasid suruda Poolale peale nõudmisi mitte ainult Gdański, vaid ka teiste alade suhtes. Nõuti nende piirkondade loovutamist, kus elas hulgaliselt sakslasi. Saksamaa soovis näha Poolat oma ustavate vasallide hulgas. Poolakate olukorra muutis keerulisemaks ka võimsa idanaabri Nõukogude Liidu surve. Stalin, kes soovis nõukogude mõjuvõimu laienemist Euroopas, pakkus Poolale kaitset. Vastutasuks nõudis ta Punaarmee lubamist Poola aladele. Poolakad ei soovinud alluda ei Hitlerile ega ka Stalinile ning püüdsid säilitada kahe suurriigi vahel ise­seisvust. Kuni Saksamaa ja Nõukogude Liit olid vaenujalal, osutus see võimalikuks. Poolakate olukord halvenes järsult pärast augustis 1939 sõlmitud Nõukogude-Saksa kokkulepet.

1939. aastal hakkasid üsna ootamatult soojenema Nõukogude- Saksa suhted. Suvel asusid Nõukogude Liidu ja Saksamaa juhid omavahelist lepingut välja töötama. 23. augustil 1939. aastal kirjutasidki Nõukogude Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mida tuntakse ka Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Lepinguga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit 10 aasta jooksul mitte rünnata teineteist ega osaleda teisele poolele vaenulikus sõjalises liidus. See oli pakti avalik osa. Lepingule lisati ka salajane protokoll, milles piiritleti Nõukogude Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnad Ida- ja Kagu-Euroopas. Selle alusel läksid NSV Liidu mõjusfääri Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (praegune Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Bessaraabia (praegune Moldova). Poola lääneosa ja Leedu jäid Saksamaa huvipiirkonda. Molotovi-Ribbentropi paktiga lõid Saksamaa ja Nõukogude Liit eeldused uue suure sõja puhkemiseks: Stalin andis Hitlerile vabad käed alustada sõja­tegevust Euroopas.