- Milles seisnes perestroika?
- Mida muutis perestroika liiduvabariikides?
Uue ärkamisaja algus
1985. aastal Gorbatšovi võimuletulekuga alanud perestroika ei leidnud esialgu Eestis ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord Eesti NSV-s hakkas muutuma alles 1986. aasta lõpul, mil avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning sundis protestiga (nn fosforiidikampaania) ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma.
1987. aasta augustis loodi esimene poliitiline ühendus: Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga tuua päevavalgele 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. Sel eesmärgil korraldas MRP-AEG 23. augustil Tallinnas Hirvepargis poliitilise meeleavalduse.

Millise sündmuse tõttu see laul loodi?
- Fosforiidikampaania
- Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäev
- Perestroika toetuseks korraldatud meeleavaldus
Kes on sõnade autor?
Kes on muusika autor?
Ühiskond muutub poliitiliseks
Hirvepargi meeleavaldus mõjutas oluliselt ühiskonna edasist organiseerumist ja politiseerumist. 1987. aasta lõpul loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon – Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Järgmisel aastal aga moodustati esimese poliitilise erakonnana Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Mõlemad ühendused pöörasid suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele ning korraldasid Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. Mõlemast tähtpäevast kujunes 1988. aastal rahvarohke üritus, mida võimud ei suutnud enam takistada.
1988. aasta aprilli alguses toimus loominguliste liitude ühispleenum, millega ühiskonna uuenemisprotsessi lülitusid haritlased. Pleenumil pöörati suurt tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale ning avaldati rahulolematust tollase Eesti NSV juhtkonna tegevusega. Kultuuriinimeste nõudmisi toetas enamik siinsest rahvast.
Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks (Rahvarinne, RR). Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne kõige massilisemaks rahvaliikumiseks.
1988. aasta aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp.

Laulev revolutsioon
Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste vastu tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil Tallinna lauluväljakul Rahvarinde korraldatud hiigelmeeleavaldusel (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde eestvedamisel lauluväljakul järjekordne massiüritus Eestimaa Laul, millest võttis osa ligi 300 000 inimest. Sellel üritusel kõlas ka üleskutse taastada omariiklus. Endistviisi püüti ka rahva ajaloomälu taastada, selles osas tegi tublisti tööd tsensuuri kammitsatest vabanev ajakirjandus ja televisioon.

Impeeriumimeelsete jõudude koondumine
Uuenenud juhtkonnaga EKP püüdis tormiliselt kulgevate sündmustega sammu pidada, asudes toetama vabariigi isemajandamise ideed, rahvuslippu ja eesti keele kuulutamist riigikeeleks. Kuid ühiskonna areng oli väljunud juba nende kontrolli alt. EKP tegevus ja ühiskonnas laienev rahvuslik eneseteadvus põhjustasid omakorda impeeriumimeelsete jõudude koondumise. 1988. aasta suvel moodustasid suurte üleliiduliste tehaste juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise (Interliikumine, IL) ning sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu (TKÜN). Nende organisatsioonide toetajaskond pidas Eestit Nõukogude impeeriumi lahutamatuks osaks. Terava kriitika alla võeti koostatavad keele- ja kodakondsusseadused. Nendel jõududel oli Kremli võimuladviku vanameelsete toetus.

Interrinde roll
Rahvuslik liikumine Demokraatlik Venemaa, mis tegutses Novgorodis ja mujal, mõistis Interrinde tegevuse teravalt hukka, ning pöördudes Balti riikides elavate kaasmaalaste poole, oli sõnum järgmine.
Vaadake tähelepanelikult enda ümber, kes seisavad teie interrinnete eesotsas, kes kirjutavad teie loosungeid ja kujundavad teie ideoloogiat, kes moodustavad nn Rahvusliku Kaitse Komiteesid? Ja te näete: need on parteifunktsionäärid, vana partei kaardivägi.
Neid juhib soov tagasi saada vana võim... Teie sõbrad on kõik etnosed ja rahvused, kõik suured ja väikesed rahvad ja rahvused oma igipõliste vabaduspüüdlustega. Teie vaenlased on need, kes iga hinna eest tahavad säilitada võimu, kes meid püüavad tülli ajada, kes tegutsevad impeeriumile kohase läbiproovitud printsiibi järgi: jaga ja valitse.
Sovetskaja Estonija, 13.02.1991.Suveräänsusdeklaratsioon
1988. aasta lõpuks oli Eesti poliitilisel maastikul välja kujunenud kolm arvestavat suunda. Rahvuslike jõudude (ERSP, EMS) kandvaks ideeks oli omariikluse taastamine, mille aga impeeriumimeelsed jõud täielikult välistasid. Nende arvates pidi kõik jääma samaks. Kolmanda suuna moodustasid Rahvarinne ja rahvuskommunistlik osa EKP-st. Nemad pooldasid liidulepingut, millega loodeti saavutada Eestile suuremat iseotsustamisõigust, ja konföderaadi staatust Nõukogude Liidu koosseisus. Moskvas aga ei tahetud tollal liidulepingust midagi kuulda. Esmatähtsaks peeti impeeriumi säilitamist ning sel eesmärgil püüti muuta ka kehtivat üleliidulist põhiseadust.
16. novembril 1988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes. Nõukogude Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi omavaheliste suhete aluseks pidi saama liiduleping. Nii oli esimest korda nõukogude võimu tingimustes tõstatatud Eesti riikluse küsimus.

Tänapäeval tundub kummaline, kuidas sai 1985. a valitud ENSV Ülemnõukogu niisuguse otsuse vastu võtta. Peamine teene selles oli aga Vaino Väljasel. Ta juhatas istungit kindlal käel ja paindlikult. Vene saadikute poole pöördus Väljas nende emakeeles. Suutis neid veenda, et deklaratsioon on vaja igal juhul vastu võtta. Erapooletuks jäid vaid sõjaväelased. Kes hääletas vastu, pole teada.
Kremli vastus Eesti suveräänsusdeklaratsioonile
Meenutab tollane Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel.
Päev enne suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist olin kutsutud Moskvasse Ülemnõukogu Presiidiumi aseesimehe Anatoli Lukjanovi juurde. Seal tuli mul kuulata pooleteise tunni vältel peamiselt ähvardusi selle pärast, et olime niisugust liiduvastase sisuga küsimust arutanud presiidiumis ning otsustanud selle esitada ka Ülemnõukogule. Lukjanov hoiatas mind, et kui me ei loobu oma kavatsusest, olen mina tagajärgede eest vastutav. Otseselt viitas ta põhiseadusevastase tegevuse kohta käivale paragrahvile NSV Liidu konstitutsioonis, mis nägi ette kümneaastast vanglakaristust. Seejärel saadeti mind järgmisele „töötlemisele“ NLKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri kohusetäitja juurde. [---]
26. novembril kutsuti Eesti pärast kokku Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidium, kus minul lasti nagu pahandust teinud koolipoisil seista laua ees ja kuulata neli tundi järjest kestnud häbistamist. Seekord kannatasin kõik väliselt rahulikult välja. Lõpuks tunnistati meie suveräänsusdeklaratsioon kehtetuks – põhjusel, et mõningad selle sätted ei ole vastavuses Liidu konstitutsiooniga.
Arnold Rüütel. Tuleviku taassünd. Tallinn, 2001.- Eesti Vabariik võeti ÜRO liikmeks
- Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti riikliku iseseisvuse kohta
- Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni
Kodanike komiteede liikumine
1989. aasta jaanuaris võeti vastu keeleseadus, millega eesti keelele anti riigikeele staatus. Mõne aja pärast kuulutati 24. veebruar iseseisvuspäevaks. Pika Hermanni tornis heisati sinimustvalge rahvuslipp. Sisepoliitilises elus aga tähistas 1989. aasta poliitiliste jõudude erimeelsuste süvenemist. Rahvuslikud jõud tugevnesid. Taastatud iseseisvuspäeval pandi alus kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärk oli taastada Eesti iseseisvus õigusliku järjepidevuse alusel. Kõiki Eesti Vabariigi kodanikke kutsuti üles end registreerima, et valida hiljem endale esindusorgan – Eesti Kongress. Valimised toimusid 1990. aasta veebruaris ning nendel osalesid ka väliseestlased ning 34 000 Eestis elavate teiste rahvuste esindajat. Esialgu kodanike komiteede liikumisse eitavalt suhtunud Rahvarinne ja EKP võtsid samuti valimistest osa. Eesti Kongressi esimene istung toimus 1990. aasta märtsis. Seal kinnitati tegevuskava, mis nägi ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja Nõukogude Liiduga, et lõpetada okupatsioon ning taastada omariiklus. Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.
Lipu küsimus
Rahvuslipu heiskamine traditsioonilisele riigilipu kohale annab toimunud muudatustest väära ettekujutuse, süvendades illusiooni, nagu oleks iseseisvus juba peaaegu taastatud – ja seda Eesti riigi omaaegsete anastajate endi eestvõttel. Taolise sammu tagamõte pole mitte ainult eesti rahva tõeliste iseseisvuspüüdluste uinutamine ja pidurdamine, vaid märksa kaugemas perspektiivis – veenda lääneriigid loobuma Balti riikide annekteerimise mittetunnustamisest, saavutada Läänelt eestlaste, lätlaste ja leedulaste NSV Liidu koosseisu kuulumise seadustamine… Ollakse valmis Balti liiduvabariigid paksult rahvusvärvidega üle pintseldama, iga nurga peal rahvushümne kõlada laskma, et vaid jätta muljet – nüüd on likvideeritud ebaõiglus ja taastatud vabadus ning panna unustama, et kõige saavutatu tingimuseks on edasine püsimine Nõukogude impeeriumi koosseisus.
Tunne Kelami kõnest Eesti Kongressil. – Eesti Kongress: siis ja praegu. Tallinn, 2000.
24. veebruaril 1989 heisati Pika Hermani tornis taas sinimustvalge rahvuslipp. Toompea lossis lehvis aga kuni 1990. a maini Eesti NSV lipp.
Vaata internetist
Muusikavideo „Atmostas Baltija, Bunda Jau Baltija, Ärgake Baltimaad“ (taustaks kaadrid Balti ketist): YouTube.
Üleminekuperiood
1990. aasta kevadel lõhenes EKP kaheks (rahvuskommunistid ja impeeriumimeelsed) ning kaotas lõplikult senise juhtrolli ühiskonnas. 1990. aasta märtsis toimusid ka esimesed demokraatlikud valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse. Valimistel osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud. Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel, kes oli juba 1983. aastast olnud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Uueks valitsusjuhiks kinnitas ülemnõukogu Edgar Savisaare. 30. märtsil 1990. aastal võttis ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest. Sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Sama aasta mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite (hümn, lipp, vapp) kasutamine. Eesti Vabariigis pidid kehtima üksnes vabariigi enda seadused. Kuid loodetud tegusat koostööd Eesti Komitee, ülemnõukogu ja valitsuse vahel siiski ei kujunenud.
Samal ajal tugevnes ka impeeriumimeelsete jõudude surve. Moskvast ähvardati Eestit majandusblokaadiga ning kohalik Interliikumine korraldas poliitilisi meeleavaldusi ja streike. Keskvalitsus püüdis kolmele Balti riigile iga hinna eest liidulepingut peale suruda. 1991. aasta jaanuaris kasutati omariikluspüüdluste mahasurumiseks Vilniuses ja Riias sõjaväge ning rünnati tsiviilobjekte, oli ka inimohvreid. Eestis suudeti verevalamist vältida.
Moskva ei loobunud oma eesmärkidest ning püüdis impeeriumi kooshoidmiseks korraldada rahvahääletust. 1991. aasta märtsis korraldasid kolme Balti riigi juhid ennetava referendumi, mille tulemustest selgus, et elanikkonna suurem osa pooldab iseseisvuse taastamist. Eestis toetas iseseisvumise taastamist ka ligikaudu 1/3 teiste rahvuste esindajat. Referendumil esitatud küsimusele: „Kas Teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?“, vastas eitavalt 203 199 inimest (21,4%). Referendumi tulemused välistasid liidulepingu, keskvõimuga läbirääkimiste eesmärgiks sai olla vaid iseseisvuse taastamine.

Üleminekuaeg oli inimestele majanduslikult suureks katsumuseks. Nõukogude aja pärandusena saadud majandussüsteem oli kokku varisenud, riigil nappis valuutat, poelettidel haigutas tühjus, hinnad tõusid taevasse. Kõige esmavajaliku hankimiseks tuli pikkades sabades seista. Et niigi vähest kaupa ühtlasemalt jaotada, kehtestas valitsus algul leiva-, bensiini- ja viinatalongid ning hiljem spetsiaalse ostukaardi esmatarbekaupade ostmiseks.

1988. aasta oktoobris korraldati Eestis avaliku arvamuse uuring, milles osalejatelt küsiti: „Millises vormis kujutate ette Eesti suveräänsust?“.
LISA. IME majandusprogramm
Gorbatšovi võimuletulek muutis majanduspoliitikat, kuid põhjalikku murrangut tsentraalses plaanimajanduses siiski ei toimunud. Eestis reformiti majandust üleliiduliste ümberkorralduste raames, kuid eripäraks oli siin see, et ametlikust majanduspoliitikast sõltumatult hakati välja töötama Isemajandava Eesti (IME) programmi. IME aluseks oli 1987. aasta septembris ajakirjanduses avaldatud nelja mehe (Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar, Mikk Titma) ettepanek korraldada Eestis täielik isemajandamine. IME kaugemaks sihiks oli eraldada Eesti majandus üleliidulisest majanduskompleksist ning luua siin oma turumajanduslik majanduskeskkond oma eelarve ja rahasüsteemiga. Ka IME leidis ühiskonnas laialdase heakskiidu ning pani aluse ulatuslikule majandusreformide kavale. Järkjärgult tunnistas isemajandamise põhimõtteid ka tollane Eesti NSV valitsus, osaliselt Moskva. Mitu IME põhimõtet rakendati ellu.
Seotus üleliidulise majandussüsteemiga ei võimaldanud aga ulatuslikumaid reforme. Senise majandusmudeli osaline lammutamine põhjustas majandusliku languse, millega kaasnesid hinnatõus ja inflatsioon. Ühiskonnas kasvasid sotsiaalsed pinged, mida süvendasid toidutalongid, ostutšekid, pikad järjekorrad ning väljamaksmata palgad ja pensionid.

Iseseisvuse taastamine
Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks ammendunud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemiseni. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahvastele ajaloolise võimaluse oma riiklik iseseisvus taastada. Poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu otsuse Eesti riikliku iseseisvuse kohta. Selle dokumendiga taastati riiklik iseseisvus, mida peagi tunnustasid ka teised riigid.
Riigipööre oli kardinaalselt muutnud võimuvahekordi Moskvas. 6. septembril 1991. aastal tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust ka Nõukogude Liidu Riiginõukogu. Septembri keskel võeti Eesti Vabariik koos teiste Balti riikidega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmeks. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suverääne riik.
LISA. Augustiputš ja Baltikum
Mitmes liiduvabariigis suhtuti riigipöördesse äraootavalt või koguni poolehoiuga. Balti liiduvabariikides aga tegutsesid kohalikud võimud otsustavalt. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsus kuulutasid NSV Liidu Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK-i) korraldused ebaseaduslikuks. Riigipöörde esimese päeva, 19. augusti hommikul teatas Balti Sõjaväeringkonna ülem kindral Fjodor Kuzmin RESK-i nimel, et nüüdsest teostab tema võimu kolmes Balti liiduvabariigis. Ta nõudis kõigi Nõukogude Liidu põhiseadusega vastuolus olevate seaduste tühistamist, täitevvõimu edasise tegutsemise kooskõlastamist isiklikult temaga ning rahvakogunemiste ja meeleavalduste keelustamist. Eestis paiknevad sõjaväeosad viidi lahinguvalmidusse. Mitme kohaliku garnisoni (Võru, Viljandi, Pärnu) ülemad nõudsid võimu üleandmist. Lisaks saadeti Eestisse veel Pihkva õhudessantdiviisi üksused. Tallinna sadamasse saabusid ka mõned sõjalaevad. Moskva pööret toetasid Moskva-meelne EKP, Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu, üleliidulised tehased.
Riigipöörajate käskudele ja korraldustele Eesti juhtkond ja kohalikud võimud ei allunud. Ülemnõukogu otsusega anti volitused erakorralisele kaitsenõukogule, kes mõistis riigipöörde hukka, kutsus elanikkonda üles kodanikuallumatusele ning pöördus samas ka maailma parlamentide ja valitsuste poole. 19. augusti õhtul jõudis Stockholmist Eestisse tagasi valitsusjuht Edgar Savisaar. Välisminister Lennart Meri jäi välismaale, Helsingisse, et vajaduse korral jätkata valitsuse tegevust eksiilis. Moskva riigipöörajate toetajad Eestis võimu haarata ei suutnud. Seda mõjutas kindlasti ka rahva vastuseis. Tallinnas asusid tuhanded inimesed oluliste asutuste (teletorn, Toompea jms) kaitsele.
Poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu otsuse Eesti riikliku iseseisvuse kohta. Järgmisel päeval taastati Läti vabariigi iseseisvus ja ka Leedu kuulutas 1991. aasta augustis veel kord riikliku iseseisvuse taastamist. Selleks ajaks oli riigipöördekatse Moskvas läbi kukkunud.


Mõisted
- laulev revolutsioon – poeetiline ühisnimetus aastatel 1988–1991 Eestis toimunud rahvuslikele massimeeleavaldustele, kus tähtsal kohal oli isamaaliste laulude ühislaulmine
- Balti kett – Baltimaade rahvarinnete korraldatud suur protestiaktsioon 23. augustil 1989. a, katkematu inimkett Tallinnast Vilniusesse, eesmärk oli demonstreerida maailmale eestlaste, lätlaste ja leedulaste vabadustahet
Küsimused
- Millistest sündmustest sai alguse nn uus ärkamisaeg?
- Millised rahvaliikumised kujunesid Eestis perestroika ajal?
- Mida taotlesid impeeriumimeelsed jõud?
- Miks olid just üleliiduliste tehaste juhid ja töötajaskond kõige enam Eesti iseseisvumise vastu?
- Vali taasiseseisvumisperioodist kolm sinu arvates kõige olulisemat sündmust ja põhjenda oma valikut.
- Millised välised tegurid soodustasid Eesti taasiseseisvumist?