„Väike nõid“

Otfried Preussler

Elas kord üks väike nõid. Ta oli alles sada kakskümmend seitse aastat vana ja see pole nõia jaoks veel kellegi vanus.

Ta elas nõiamajakeses, mis seisis üksildasena sügaval metsasüles. Et majake oli kõigest väikese nõia oma, polnud see ka kuigi suur. Aga väikesel nõial oli sellest küllalt, ta poleks endale ilusamat nõiamajakest tahtagi võinud. Majal oli imeväärne tuulest vildakil katus, kõver korsten ja logisevad aknaluugid. Maja tagaküljele oli juurde ehitatud leivaahi. See ei tohtinud ju mingil juhul puududa. Nõiamaja ilma leivaahjuta ei saaks olla tõeline nõiamaja.

Väikesel nõial oli olemas kaaren, kes oskas rääkida. See oli kaaren Abraksas. Ta ei kraaksunud mitte paljalt „Tere hommikust!“ ja „Tere õhtust!“ nagu tavaline rääkima õpetatud kaaren, vaid ka kõike muud. Väike nõid pidas temast väga lugu, sest et see oli erakordselt tark kaaren, kes ütles talle iga asja kohta alati oma arvamuse ega peljanud kunagi tõtt rääkida.

Umbkaudu kuus tundi päevas kulutas väike nõid nõidumise õppimisele. Nõidumine pole kaugeltki lihtne asi. See, kes tahab nõiakunstis midagi ära teha, ei tohi laisk olla. Ta peab esmalt ära õppima kõik väikesed nõiavigurid, ja seejärel suured. Tal tuleb terve nõiaraamat lehekülg-leheküljelt läbi uurida ja ta ei tohi mitte ainsatki ülesannet vahele jätta.

Väike nõid oli jõudnud nõiaraamatus alles kahesaja kolmeteistkümnenda leheküljeni. Ta harjutas parajasti vihmategemist. Ta istus leivaahju ees pingil, nõiaraamat süles, ja nõidus. Kaaren Abraksas kükitas ta kõrval ja pahandas.

„Sa pead ometi vihma tegema,“ kraaksus ta etteheitvalt, „aga mida sina nõiud? Esimesel korral lased sa sadada valgeid hiiri, teisel korral konni ja kolmandal korral – kuusekäbisid! Päris põnev, kas sa vähemalt seekord tuled toime ühe korraliku vihmaga!“

Seepeale katsetas väike nõid neljandat korda vihma teha. Ta laskis pilvel taevaservale tõusta, viipas selle siis ligi, ja kui pilv otse ta pea kohale oli jõudnud, hüüdis:

„Saja!“

Pilv pakatas ja sellest hakkas sadama... petipiima!

„Petipiim!“ kraaksus Abraksas. „Mulle paistab, sa oled päris põrunud! Mida kõike kavatsed sa veel sadada lasta? Vahest pesupulki? Või saapanaelu? Oleksid need siis vähemalt leivaraasud või rosinad!“

„Küllap ma läksin nõidudes natuke sassi,“ arvas väike nõid. Tal oli mõnikord varemgi üks või teine asi viltu läinud. Aga mitte kunagi neli korda järjest!

„Natuke sassi!“ kraaksus kaaren Abraksas.

„Tahad, ma ütlen sulle, milles asi on? Sa oled lihtsalt hajameelne! Kui sa nõidumise juures mõtled igasugustele muudele asjadele, siis lähed muidugi sassi. Peaksid ikka natuke rohkem asja juures olema!“

„Arvad sa?“ küsis väike nõid. Siis lõi ta nõiaraamatu äkitselt plaksuga kinni. „Sul on õigus!“ hüüdis ta vihaselt. „Õigus jah, ma pole tõsiselt asja juures. Aga miks?“ Ta vaatas välkuvate silmadega kaarnale otsa. „Aga sellepärast, et ma olen maruvihane!“

„Maruvihane?“ kordas kaaren Abraksas. „Kelle peale siis ometi?“

„Mind ärritab see,“ lausus väike nõid, „et täna on Walpurgi öö. Täna tulevad kõik nõiad kokku Blocksbergi mäe otsa tantsima.“

„Noh, ja siis?“

„Ja mina olevat veel liiga väike nõiatantsu jaoks, ütlevad suured nõiad. Nad ei taha, et ma ka Blocksbergile ratsutaksin ja kaasa tantsiksin.“

Kaaren püüdis väikest nõida lohutada ning ütles:

„Kas tead, oma saja kahekümne seitsme eluaastaga ei või sa ometi tahta, et suured nõiad sind tõsiselt võtaksid. Kui sa vanemaks saad, küll siis alles näitad.“

„Ah, mis!“ hüüdis väike nõid. „Ma tahan juba seekord kaasa teha! Kas sa siis aru ei saa?“

„Mis võimatu, tuleb peast välja visata,“ kraaksus kaaren. „Kas sellest midagi muutub, kui sa vihane oled? Võta ometi aru pähe! Või mis sa mõtled teha?“

Siis sõnas väike nõid:

„Ma tean, mis ma teen. Ratsutan täna öösel Blocksbergi mäele!“

Kaaren ehmus.

„Blocksbergi mäele? Aga selle on ju suured nõiad ära keelanud! Nad tahavad nõiatantsu ajal omavahel olla.“

„Päh!“ hüüdis väike nõid. „Paljugi, mis keelatud. Aga kui sa vahele ei jää...“

„Nad nabivad su kinni!“ ennustas kaaren.

„Ah, tühi jutt!“ vastas nõid. „Ma lähen teiste nõidade hulka alles siis, kui nad juba tantsu vihuvad – ja enne kui nad lõpetavad, kihutan koju tagasi. Selles segadikus, mis täna öösel Blocksbergi mäel tuleb, ei pane seda mitte keegi tähele.“

Väike nõid ei lasknud kaaren Abraksasel ennast heidutada, ta ratsutas öösel Blocksbergi mäele.

Sinna olid suured nõiad juba kokku kogunenud. Juuste lehvides, seelikute laperdades tantsisid nad ümber nõiatule. Ühtekokku võis neid olla oma viis-kuussada: mäginõiad, metsanõiad, soonõiad, udunõiad ja piksenõiad, tuulenõiad, põuanõiad ja rohunõiad. Kõik nad tuiskasid metsikult läbisegi ning vehkisid luudadega.

„Walpurgi öö!“ laulsid nõiad. „Hõissa, Walpurgi öö!“

Laulmise vahele nad mökitasid, kraaksusid ja kriiskasid, lasksid müristada ning pildusid välgunooli.

Väike nõid poetas end märkamatult tantsijate keskele.

„Hõissa, Walpurgi öö!“ laulis ta täiest kõrist. Ta tiirutas ümber nõiatule ja mõtles: kui Abraksas mind praegu näeks, teeks ta alles silmad nagu öökullil.

Kahtlemata oleks kõik edaspidigi hästi läinud, kui ainult väike nõid poleks jäänud jalgu oma tädile, piksenõid Rumpumpelile. Tädi Rumpumpel ei mõistnud nalja, ta oli ennasttäis ning tige.

„Kas sa näed!“ hüüdis ta, kohates keset möllu väikest nõida. „On see vast üllatus! Mis sina siit otsid? Vasta mulle! Kas sa ei tea, et naakmannidele on keelatud täna öösel Blocksbergi mäele tulla?“

„Ära reeda mind!“ palus väike nõid ehmunult.

Tädi Rumpumpel kostis:

„Ei tule kõne allagi. Sa pead saama teenitud karistuse, jultunud jõmpsikas!“

Teised nõiad tulid uudishimulikult ligi ja piirasid nad sisse. Piksenõid seletas neile vihaselt asja ära. Seejärel küsis ta, mis väikese nõiaga teha.

Udunõiad hüüdsid:

„Teda tuleb karistada!“

Mäginõiad kriiskasid:

„Ülemnõia ette! Jalamaid ülemnõia ette!“

„Just nii!“ karjusid kõik nõiad üheskoos.

„Võtke ta kinni ja viime ta ülemnõia ette!“

Ei aidanud väikest nõida ükski palve ega anumine. Tädi Rumpumpel võttis tal natist kinni ja vedas ta ülemnõia ette. See kükitas troonil, mis oli tuleharkidest kokku pandud. Otsmikku kibrutades kuulas ülemnõid Rumpumpeli ära. Siis käratas ta väikesele nõiale:

„Sa julgesid tänasel ööl Blocksbergi mäele ratsutada, kuigi see on sinuvanustele nõidadele keelatud! Kuidas sulle nii pöörane mõte pähe tuli?“

Hirmust judisedes vastas väike nõid:

„Ma ei tea. Mul oli lihtsalt nii suur tahtmine tulla – siis ma istusingi kohe luua selga ja ratsutasin siia.“

„Nüüd ole nii lahke ja ratsuta otseteed koju tagasi!“ käsutas ülemnõid. „Kao siit, ja hästi kähku! Muidu ma saan kurjaks!“

Väike nõid taipas, et ülemnõiaga annab rääkida. „Kas ma vähemalt tuleval aastal võin kaasa tantsida?“ küsis ta.

„Hm...“ jäi ülemnõid mõttesse. „Seda ei saa ma sulle täna veel lubada. Kui sa oled selleks ajaks juba heaks nõiaks saanud, siis võib-olla. Päev enne järgmist Walpurgi ööd kutsun ma nõidade nõukogu kokku, siis panen sind proovile. Aga see proov ei tule sugugi kerge.“

„Ma tänan sind!“ lausus väike nõid. „Ma tänan sind!“

Ta lubas, et saab järgmiseks aastaks päris heaks nõiaks. Seepeale kargas ta oma luua selga, et koju ratsutada. Ent nüüd sõnas piksenõid Rumpumpel ülemnõiale:

„Kas sa seda jultunud jõmpsikat ei karistagi?“

„Karista teda!“ õhutasid tagant teised piksenõiad.

„Karista teda!“ karjusid ka kõik ülejäänud.

„Kord peab olema! Kes ratsutab nõiatantsule keelust hoolimata, peab saama karistatud, nii et meelde jääb!“

„Me võiksime jultunud plika natukeseks tulle visata,“ arvas tädi Rumpumpel.

„Kuidas oleks,“ hüüdis üks põuanõid, „kui me ta mõneks nädalaks kinni paneksime? Mul on kodus tühi hanekuur...“

Üks soonõid ütles:

„Ma tean midagi paremat. Andke ta minu kätte ja ma torkan ta kaelast saadik porimülkasse!“

„Ei,“ vaidlesid rohunõiad vastu, „parem kriibime tal näo korralikult lõhki!

„Seda võib teha pealekauba!“ turtsusid tuulenõiad. „Aga parajalt kere peale peab ta ka saama!“

„Pajuvitstega!“ sisistasid mäginõiad.

„Võtke ikka luud ka appi!“ hõikas tädi Rumpumpel.

Väikesel nõial hakkas hirm. Asi kippus üsna täbaraks minema.

„Tähelepanu!“ sõnas ülemnõid, kui kõik teised nõiad olid lõpetanud. „Kui te nõuate, et väike nõid peab karistuse saama...“

„Nõuame, nõuame!“ lärmasid nõiad kooris ja kõige valjemini neist tädi Rumpumpel.

„...siis on mul niisugune ettepanek,“ hüüdis ülemnõid, „et me võtame talt lihtsalt luua ära ja saadame ta jalgsi koju! Tal on kolm ööd ja kolm päeva minna, enne kui ta oma metsa jõuab – sellest peaks jätkuma!“

„Ei jätku!“ karjus piksenõid Rumpumpel, aga kõik teised arvasid, et käib küll. Nad võtsid väikese nõia käest tema luua, viskasid selle naerdes lõkkesse ja soovisid talle head teed.

Saksa keelest tõlkinud Vladimir Beekman