Romantismi piirid

A. Milliste ohtude eest hoiatab vana kaupmees Balzaci romaanis noormeest, kes tahab osta maagilist nahatükki, mis täidab omaniku kõik soovid? Kuidas on kaupmees ise elanud?

B. Kumb tegelane esindab romantilist mõtteviisi?

C. Miks Lermontov arvab, et kui lugeja on harjunud romantiliste kangelastega, on ta valmis leppima igasuguste halbade ja hirmsate tegelastega? Mida on romantilistes kangelastes sellist, mis võib mõjuda hirmsa ja ebameeldivana?

D. Kuidas seletab Lermontov oma taotlust „Meie aja kangelase” kirjutamisel? Kuidas erineb see tüüpilisest romantilisest loomingutaotlusest?

E. Millest räägib Baudelaire päikeseloojangu-teemalises luuletuses kõige pikemalt? Kui tõlgendada romantilise päikese loojangut romantismi­ajastu lõpuna, siis kuidas väljendub selles Baudelaire’i vastuoluline suhe romantismiga?

Romantism ihkas ületada ja purustada kõikvõimalikke piire, mis inimest kammitsevad, kuid romantilisel mõtteviisilgi olid piirid. See ei vallanud kõiki kirjanikke, kes romantismi­ajastul elasid. Näiteks Jane Austen (1775–1817), kes on kirjutanud tollal ja tänapäevalgi menukad romaanid „Tunded ja mõistus” (1811) ning „Uhkus ja eelarvamus” (1813), esindab tasa­kaalukamat eluhoiakut ja stiili.

Ka autorid, kelle enese loomus oli ajastu­omaselt kirglik, võisid tuli­hingeliselt pühenduda romantilise kirjanduse omadest erinevatele eesmärkidele. Näiteks Honoré de Balzac, keda kütkestasid erandlikud inim­loomused ning kel oli väga elav kujutlus­võime, püüdis loometöö abil tundma õppida kogu ühiskonda ja selle mõju inimesele, kes seal elab, mitte sellest ei eemaldu.

Paljud romantilises vaimus alustanud kirjanikud jõudsid hilisemas loomingus soovini vaadelda maailma avaramalt kui ainult iseenda või enesekeskse tegelase vaatepunktist. Näiteks vene romantismi ühe peaesindaja Mihhail Lermontovi romaan „Meie aja kangelane” kujutab romantiliselt elutüdinud tegelast, kelle rahutu ja täitmatu vaim õhutab teda vastutus­tundetutele tegudele, millel on teiste inimeste jaoks sageli sünged tagajärjed. Sajandi keskpaiku kujunema hakanud realistlik kirjandus võis seega kujutada ka romantilisi või romantismist mõjutatud tegelasi, kuid juba kriitiliselt. Näiteks Gustave Flauberti (1821–1880) romaani „Madame Bovary” (1857) nimitegelane ihkab elada nagu romantismi­ajastu lihtsa­koelisemate armastus­lugude kangelased. Sellise elu poole püüeldes hukutab ta iseenda ja teeb haiget teistele.

Romantismi kitsaskohad ilmnesid ka teostes, mis romantilist hoiakut edasi arendasid, ülistasid loovat geeniust, kunsti ülimuslikkust ning subjektiivset maailmataju. Ka sellised teosed väljendasid aimdust või äratundmist, et nende väärtuste rõhutamine võib inimese viia välja­pääsmatusse üksindusse ning üha teravamasse konflikti oma elu­keskkonnaga. Loominguline enesekesksus ning süüvimine kujutluslikku omailma võib näida vabastav, kuid samas õõnestab inimese turvatunnet, sest nõnda hajuvad pidepunktid, mida kaaslastega ühised arusaamad maailmas orienteerumiseks pakuvad. Niisuguse uue, modernse olukorra eeliseid ja puudusi käsitleb läbinägelikult Charles Baudelaire’i looming.

Kirjandusloomingu üks tõukejõud on alati olnud inimese püüd iseennast ja maailma mõista. Kuni 19. sajandi alguseni oli selle tunnetusliku funktsiooni kõrval väga oluline ka õpetlik ja kasvatuslik roll: kirjanduselt oodati, et see looks järgimis­väärseid mudeleid, millest elus juhinduda. 19. sajandi esimesel poolel asus kirjandus end sellest ootusest vabastama. Romantismi­ajastu kunsti­käsitus ei soosinud kunsti allutamist muudele eesmärkidele, kuid kaalukam põhjus oli, et kirjanikud tajusid teemasid, mida käsitlesid, aina keerukamatena. Üha vähem taheti lugejale jagada valmis­vastuseid, olulisem oli ärgitada probleeme märkama ja nende üle mõtlema.

Tõhusaid kunstilisi vahendeid pakkus selleks hoogsalt arenev jutustamis­kunst, kus aina katsetati eri vaate­punktide ja jutustaja­positsioonidega. Näiteks Lermontovi „Meie aja kangelane” on üles ehitatud nõnda, et lugeja ei saa peategelase Petšoriniga hõlpsasti samastuda. Petšorini lugu jõuab lugejani mitme eri jutustaja vahendusel (osa Petšorini mina­jutustusena, osa teiste jutustajate kaudu). Iga vaate­punktiga käib kaasas erinev ellu­suhtumine ning peategelase arusaamad ei mõju ainu­võimalikult ja enesestmõistetavalt.

Teosed, mis kohustasid lugejat ise otsustama, kuidas kujutatud tegelastesse või väljendatud mõtetesse suhtuda, külvasid 19. sajandil ärevust ja arusaamatust. 1857. aastal mõisteti näiteks kohut Flaubert’i üle romaani „Madame Bovary” pärast ja Baudelaire’i üle luulekogu „Kurja lilled” pärast, sest teosed, mis kujutasid probleeme ja analüüsisid nende põhjusi, kuid ei andnud hinnangut, mõjusid kõlblus­vastasena. Küsimus, mil määral peab kunstiteos arvestama ühiskondlikke norme, on jäänud aktuaalseks tänapäevani. See, et seda üldse esitatakse, s.t kunsti ühiskonnast sõltumatu või kõrgemana käsitatakse, on suuresti romantismi­ajastu pärand.