Victor Hugo looming
Victor Hugo (1802–1885) alustas loometeed lüürilise luuletaja ja näitekirjanikuna. Tema esimesed luulekogud ilmusid 1820. aastatel ning olid vormilt üsna traditsioonilised kuni „Idamaiste luuletusteni”, mis paistsid silma algupäraste kõla- ja vormivõtetega ning mille eessõnas astus autor jõuliselt välja kunstivabaduse kaitseks. Kirjaniku mäss klassitsistliku maitse ja tavade vastu avaldus ka draamaloomingus. 1827. aastal valmis näidend „Cromwell”, mille eessõna peetakse prantsuse romantismi manifestiks, ning 1830. aastal „Hernani”, mis tähistas romantismi läbimurret prantsuse teatris.
Proosakirjanikuna tõi Hugole suure menu ajalooline romaan „Jumalaema kirik Pariisis”. Juba selles teoses on näha, et Hugo jaoks polnud romaan üksnes kunst, vaid ka vahend ühiskonna analüüsimiseks. Isegi kaugest minevikust kõneldes juurdles Hugo oma kaasaja probleemide üle. Laadilt jäi ta seejuures romantiliseks ka hilisemates romaanides, nagu „Hüljatud” ja „Mees, kes naerab”. Hugo romaanides leidub palju fantastilisi olukordi ning erandlikke, keeruka ja vastuolulise loomuga tegelasi, kes satuvad konflikti oma keskkonna ja iseendaga. Nende saatuse kaudu käsitles kirjanik filosoofilisi küsimusi ja sotsiaalseid probleeme, mis teda paelusid või talle muret tegid.
Hugo elas ühiskondlik-poliitiliselt muutlikul ja äreval ajastul ning ka tema enda hoiakud muutusid elu jooksul. Otsustava pöörde tõi 1848. aasta revolutsioon ja selle järel loodud teine vabariik. Varem konservatiivsest Hugost sai innukas reformide pooldaja. Nii ühiskondlikus tegevuses kui ka loomingus seisis ta järjekindlalt demokraatia ja sõnavabaduse eest, võitles sotsiaalse ebavõrdsuse, vägivalla ning surmanuhtluse vastu.
Hugo loometee kestis üle 60 aasta. Tema kirjanduslik pärand on mahukas ja mitmekesine, ent püsivalt romantilises vaimus. Hugo ühiskondlik-kultuuriline autoriteet oli tema eluajal tohutu, nii mõnedki järgmiste põlvkondade kirjanikud tajusid seda isegi rõhuvana.

Hugo teoseid
LUULEKOGUD
- „Oodid ja ballaadid“ (1826)
- „Idamaised luuletused“ (1829)
- „Sügislehed“ (1831)
- „Videvikulaulud“ (1835)
- „Kaemused“ (1856)
- „Kunst olla vanaisa“ (1877)
NÄIDENDID
- „Cromwell“ (1827)
- „Hernani“ (1830)
ROMAANID
- „Jumalaema kirik Pariisis“ (1831)
- „Hüljatud“ (1846–1862)
- „Mees, kes naerab“ (1869)
POEEM
- „Sajandite legend“ (1859–1883)
Eesti keelde on Hugo loomingust tõlgitud peamiselt proosat. Johannes Semperi tõlge romaanist „Jumalaema kirik Pariisis” ilmus esimest korda 1924. aastal. Hugo romaane tuntakse ka arvukate lava-, kino- ja teleadaptatsioonide põhjal.
Teekond läbi teose
Loe romaani „Jumalaema kirik Pariisis” ja arutle küsimuste põhjal.
- Kuidas on teoses käsitletud saatuse teemat? Kuidas väljendub selles romantiline mõtteviis?
- Kuidas väljendub romaanis Hugo arusaam ajaloost ja kultuurist?
- Kuidas väljenduvad romaanis Hugo ühiskondlikud tõekspidamised?
Teosest kaugemale

Loe Quasimodo näo kirjeldust 1. raamatu V peatükis, mille lõpus jutustaja hüüatab: „Eks katsugu seda tervikuna kujutleda, kes saab!“ Kuidas erineb sõnalise kirjelduse kunstiline mõju pildi omast?