Kõigepealt jõudsid nad talve. Külm kõrvetas mis hirmus. Paat ei saanud randudagi, vaid jäi jäässe kinni ja lapsed pidid sealt maha ronima. Maa õnneks vähemasti paistis.
Nõianeiu oli neile kummalegi ühe soojemat sorti kampsuni kaasa andnud, aga pakane näpistas ikka, nagu jaksas. Tennistega lume sees ei ole just kuigi mõnus olla.
Betti ja Lohe oleks tahtnud kähku maale joosta, aga merejää oli ebatasane ning siin-seal olid jää sees kivid ja kõiksugu konarused, nii et nad koperdasid ikka omajagu.
„Vaata, vaata, mis seal on!” hõikas Betti korraga.
Lohe vaatas. Metsa vahelt tõusis suitsu. „Seal peab keegi olema, loodetavasti keegi sõbralik,” ütles ta.
Suitsu allikas tundus küll lähedal olevat, aga läks ikka tükk aega, enne kui nad läbi lume kohale jõudsid. See oli lõke. Lohe peatas Betti. Lõkke ääres peesitasid loomad. Rebane, karu ja siil, paar hiirt, suurte sarvedega põder.
Rebase valvas silm märkas lapsi peaaegu kohe.
„Astuge edasi, astuge edasi, mis te külmetate seal, ei meil ole soojast kahju. Meile teatati, et te tulete, sestap me lõkke üles tegimegi,” ütles rebane inimkeeli.
„Aitäh, soojendada tahaks küll natuke,” vastas Lohe rebasekeeli.
MUINASJUTUMAA
Tuleb välja, et see oli selline maa, kus loomad ja inimesed saavad üksteise keelest aru. Lapsed kukkusid kohe uurima, kuidas see loomade elu metsas ikka on ja üleüldse, miks siil ja karu talveund ei maga. Siil ütles tagasihoidlikult, et teda vaevab juba pikemat aega unetus ja tagumised käpad kipuvad külmetama, nii et siin lõkke ääres on palju toredam istuda ja oma vanu konte soojendada. Karu seevastu oli veidi torssis ja selgitas, et teda oli keset paksu talve, kõige magusamat uneaega nõo pulma kutsutud, nii et ta peab varsti jääkarude juurde minema.
„Kui seal korralikult süüa ei anta, siis ma neile alles näitan, kuidas Luukas õlut pruulib,” porises ta.
„Tühja nende vanakerede torisemisest,” sekkus rebane. „Tahate kuulda, kuidas rebane-kavalpea talve mööda saadab?”
„Tahame, ikka tahame,” ütlesid lapsed ja hiired ja suurte sarvedega põder ka.
MUINASJUTT – rahvajutt, mida tunti ja jutustati juba väga ammustel aegadel ja mis räägib väljamõeldud sündmustest. Muinasjuttude tegevus toimub enamasti imepärases maailmas, kus koos inimestega on tegelasteks haldjad, nõiad, draakonid ja paljud muud fantastilised olendid. Inimtegelaste kõrval võivad muinasjuttudes esineda ka rääkivad loomad. Eesti muinasjuttudest on tuntud tegelased näiteks Vanapagan ja Kaval-Ants.
Muinasjuttudel on omad seadused, millest tavatsetakse kinni pidada.
Need on näiteks: kindel algus ja lõpp (Elasid kord… , Seitsme maa ja mere taga… või …kui nad veel surnud pole, elavad nad veel siiamaani õnnelikult);
teatud arvude kasutamine (kolm, seitse, kaksteist);
vastandlikud tegelased (tark-rumal, kuri-hea, rikas-vaene);
enamasti õnnelik lõpp.
LOOMAMUINASJUTTUDE tegelasteks on enamasti loomad, kes esindavad eri inimtüüpe ja keda kujutatakse vastavalt nende iseloomule, näiteks rebane – kaval inimene, karu – rumalapoolne, kuid tugev jne.
