Nagu enamikku muistseid rahvaid, iseloomustas ka kreeklasi polüteism, mis tähendab usku paljude jumalate olemasolusse ja nende kultuslikku austamist. Kreeklaste arvates sõltus inimeste käekäik jumalate heatahtlikkusest ning inimeste oskusest nendega läbi saada. Ka riik usuti olevat jumalate kaitse all ja selle kodanikud ühiselt vastutavad jumalate ees. Tähtsamad usupidustused korraldati polise ühisüritustena ja paljud preestrid määrati ametisse linnriigi poolt.

Kreeka jumalate täpset arvu pole võimalik kindlaks teha. Ühelt poolt oli palju kohaliku tähtsusega jumalusi, keda me tänapäeval teadagi ei tarvitse. Teisalt on võimatu tõmmata selget piiri Kreeka ja võõramaiste jumalate vahele, sest kreeklased andsid võõrastele jumalatele kreekapärased nimed.

Kreeka jumalad olid antropomorfsed, st inimesetaolised nii välimuselt kui ka iseloomult. Inimestest eristas jumalaid eelkõige vägi ja surematus. Jumalad käsutasid ja vahel ka kehastasid loodusjõude ning seisid samas ühiskondlike väärtuste ja moraali kaitsel. Osa jumalaist kandis hoolt mõne konkreetse inimliku tegevusvaldkonna, näiteks põlluharimise, sõjapidamise või käsitöö eest. Paljudelt jumalatelt oodati viljakuse edendamist, seda nii taime- ja loomakasvu kui ka inimeste sündimuse osas. Kõik nad võisid jagada surelikele edu ja hukatust. Kuid usuti, et nad ei tee seda juhuslikult, vaid vastavalt inimeste käitumisele. Nii taevaste teotamine kui ka ülekohus teiste inimeste vastu võisid kaasa tuua jumalate kättemaksu.

Tähtsamaid jumalaid kujutati suure, aeg-ajalt tülitseva, kuid enamasti siiski sõbraliku perekonnana. See jumalik pere jagunes kahte suurde põlvkonda: peajumal Zeus ja tema õed-vennad, ning Zeusi lapsed. Enamik neist elas Olümpose mäel Kreeka põhjapiiril, kuid nad võisid vabalt liikuda igal pool.

Igas linnriigis oli arvukalt jumalate pühamuid.

Kreeka pühamu sisuline keskpunkt oli altar. See oli madal alus, millel toodi jumalatele ohvreid. Altar paiknes tavaliselt lageda taeva all. Tähtsamates pühamutes lisandus altarile ka jumala koda ehk tempel. Enamasti hoiti seal jumala kuju ja väikesel altaril põles jumala koldetuli. Kuid peamised rituaalid toimusid templist väljas altari ümber.

Templid olid üldiselt linnriikide kõige silmapaistvamad ehitised. Need rajati polise ühise otsusega, näitamaks kodanike jumalakartlikkust ja andmaks end taevaste kaitse alla. Ühtlasi olid templid tõestuseks linnriigi jõukusest ja võimsusest.

Kreeka varasemad suured kivitemplid pärinevad 6. sajandist eKr. Tempel kujutas endast ristkülikukujulist, harilikult sammastest ümbritsetud madala viilkatusega ehitist. Olulisimaks ehitus- ja kujunduselemendiks olid sambad, mis toetusid paari-kolme trepiastmena maapinnalt kerkivale alusplatvormile ning kandsid talastikku ja neile toetuvat katust. Nii talastik kui ka madal katuseviil olid kaunistatud reljeefidega. Templi sissepääs asus otsaküljes.

Igaüks võis jumalatele ohverdada ja neile oma palved esitada. Kuid suuremate pühamute juures teenisid jumalaid selleks ametisse seatud preestrid ja preestrinnad. Osa neist valiti preestriks iga-aastaste riigiametnikena, osa sai ameti tänu pärinemisele suursugusest suguvõsast. Mõlemal juhul oli tegu linnriigi esindajatega jumalate ees.

Tähtsaim rituaal oli vereohver: loomade, enamasti veiste, kitsede, lammaste ja sigade tapmine jumala altaril. Tapetud looma liha küpsetati ja söödi kohapeal, altar aga määriti verega ja sellel süüdatud ohvritulel küpsetati jumalatele inimsöögiks kõlbmatuid kehaosi, enamasti vaagnaluu ja saba. Usuti, et ohvrisuitsu kaudu saavad jumalad annetusest osa. Ohverdamise käigus hüüti valjuhäälne palve jumala poole.

Igas linnriigis peeti iga aasta mitmesuguseid usupidustusi eri jumalate auks. Neis osalesid nii mehed kui ka naised, kodanikud ja mittekodanikud. Ka orjad võisid mõnest pidustusest osa võtta. Kuid oli ka ainult meestele ja ainult naistele ette nähtud riitusi. Enamasti läksid pidulised rongkäigus pühamusse, kus sageli kanti ka jumala kuju. Pühamus järgnesid ohvritalitus ja pidusöök. Paljude pidustuste kavva kuulusid pillimängu-, luuleteoste ettekandmise või spordivõistlused.

Jumalate tahte selgitamiseks jälgisid kreeklased mitmesuguseid endeid. Nii loeti jumalate poolt määratut välja lindude lennust, ohvritule süttimisest altaril, ohvriloomade siseelunditest ja muust. Kreekas olid ka erilised pühamud, kus võis jumalatelt nõu küsida. Neid kohti nimetati manteion’iteks, rohkem aga teatakse neid oraaklitena.

Kuulsaim oli Apolloni oraakel Kesk-Kreekas Delfis, Parnassose mäe jalamil. Müüdi järgi tapnud Apollon seal kunagi lohemao Pythoni. Seetõttu nimetati preestrinnat, kelle suu läbi Apollon Delfis tulevikku kuulutas, püütiaks. Püütia istus templi tagumises ruumis adyton’is, ja oli jumalast täidetud ehk entusiastlik. Pole teada, kas küsijad püütiat nägid või kuulsid ainult tema häält. Püütia sageli raskesti seostatavad sõnad vormiti värssideks, mis olid enamasti mitmeti mõistetavad.

Kreeklased võtsid püütia kuulutusi väga tõsiselt ning nende õigsuses ei kaheldud. Linnriigid lähetasid kõigi olulisemate ettevõtmiste eel oma saadikud Apollonilt nõu küsima ja seejärel vaieldi rahvakoosolekul või nõukogus sõnumi tõlgendamise üle. Kui oodatud tulemus ei vastanud ootustele, ei süüdistatud Apollonit, vaid tunnistati oma suutmatust jumalat mõista.

Kreeklased uskusid, et hea ja halb ning jumalate õnnistus ja kättemaks saab inimestele osaks peamiselt enne surma. Surm oli kreeklaste jaoks kõige meeldiva ja nauditava paratamatu lõpp, millele järgneb trööstitu oleskelu sünges Hadese riigis.

Aja jooksul kujunes ka teist laadi ettekujutusi, mille kohaselt sai siinpoolses elus oma surmajärgset saatust mõjutada. Selleks tuli elada vooruslikult ja pidada erilisi riitusi mõne surma või allilmaga seotud jumaluse, näiteks Dionysose või Persephone auks.