Tund 4

Muuseumis

Eno Raua „Naksitrallide” järgi

Naksitrallid olid juba varahommikul turult tühja kartulikoti hankinud ja kõik haraka kambrist leitud kraami sinna sisse kallanud. Nüüd tõstis Sammalhabe selle koti turjale ning nad astusid muuseumi.

Ukse avas muuseumi juhataja, prillide ja pika valge kitsehabemega isand.

„Tahaksime muuseumile väikese annetuse teha,” alustas Muhv.

„Mõistan, mõistan! See kartulikott on rotitopiseid täis,” katkestas jutu muuseumi juhataja. „Millegipärast pakutakse mulle täna juba hommikust peale aina rotitopiseid,” rääkis ta edasi.

„Me tahaksime teile hoopis ühe harakasuguvõsa poolt kogutud varanduse üle anda,” ütles Sammalhabe.

Juhataja näole ilmus tohutu hämmeldus.

„Me muidugi mõistame, et haraka varandus ei kuulu just otseselt loodusteaduse valdkonda, aga teatavat huvi võiks see ju loodushuvilistele siiski pakkuda,” sai nüüd ka Muhv sõna sekka öelda. Ja Kingpool lisas: „Lapsepõlves käisin ma kunagi tervishoiumuuseumis. Ja seal oli välja pandud kõiksugu asju, mis olid operatsioonide ajal inimeste kõhust leitud. Niihästi peaksid haraka varastatud asjad loodusteaduse muuseumi sobima.”

Juhataja oli äkki nagu ümber tehtud.

„Oh, mu väiksed sõbrad!” sosistas ta. „Kui te vaid teaksite, kui väärtuslik on minu jaoks niisugune materjal!”

Nüüd palus juhataja naksitrallidel sisse astuda ja viis nad läbi pika koridori oma kabinetti.

Sammalhabe kallas koti suurele kirjutuslauale tühjaks.

„Oi, kullakesed!” hüüdis juhataja. „Muidugi panen ma kõik need asjad muuseumi välja. Kuid peale selle on neil veel eriline tähendus minu jaoks. Ma olen nimelt linnuteadlane ja kirjutan doktoritööd! Ning kas teate, mis on mu doktoritöö teema? „Mõningatest harakate iseäralikest harjumustest.” Nüüd te ehk mõistate, mida teie annetus mulle tähendab?”

Naksitrallid noogutasid aupaklikult.

Harakas

Teatmeteose järgi

Harakas on vareslaste hulka kuuluv pika sabaga lind. Harakas elutseb laialdasel alal põhjapoolkeral, peamiselt võsas ja metsaservas. Ta ehitab puu otsa suure raagudest pesa, millel on katus ja mille savist siseosa on kausi­kujuline. Harakas on kõigesööja. Talle meeldivad läikivad esemed, neid viib ta pessagi.

– Niisugust ebatavalist näitust nägin küll esimest korda. Miks sa, Tiina, ei julgenud ämblikku käe peale võtta, kui muuseumitöötaja seda sulle pakkus?

– Sa ju tead, et ma kardan ämblikke. See ämblik oli nii suur ja karvane! Ja mis tunne oli sul, Mati, teda käe peal hoida?

– Muuseumitöötaja ju rahustas ja rääkis, et see on üks kõige rahulikumaid ämblikke. Ega muidu poleks lubatud teda käe peal hoida. Ämblik oli küll suur, aga kerge, armas ja pehme. Ma võiks ta vabalt võtta lemmikloomaks.

– Ära aja hirmu peale! See veel puuduks, et ostad terraariumi ja hakkad seal ämblikke pidama. Tead isegi, et enamik ämblikke on agressiivsed, ettearvamatu käitumisega ning ohtlikud!

– Kahju, et olime nii lühikest aega ja ei jõudnud terraariumide juures olevaid tekste korralikult läbi lugeda. Siis teaks, missugused neist on rohkem mürgised ja missugused vähem ning mida nad söövad. Muide, arvatakse, et ristiga ämblik toob õnne ja teda ei tohi hävitada.

– Sa oled muutunud ebausklikuks! Kardad musta kassi, kannad spordivõistlustel kaelas auguga õnnekivikest – talismani, ja nüüd usud veel, et ristiga ämblik toob õnne.