I osa kokkuvõte

5. sajandil tungisid Suure rahvasterändamise käigus Rooma riigi lääneprovintsidesse germaani hõimud. Algul elasid nad roomlastest eraldi, kõnelesid oma keeles ning järgisid oma tavasid ja seadusi. Ajapikku hakkasid kaks kogukonda omavahel kokku sulama. Rahvasterändamine ja Rooma riigi alale tekkinud uute riikide sõjalised kokkupõrked olid muutnud elu väga ebaturvaliseks. Kaubavahetus ja linnaelu jäi soiku, paljud inimesed asusid maale elama ja hakkasid tegelema põlluharimisega, et ennast ise ära toita. Linnades tegutsenud koolid lõpetasid tegevuse. Kirjatarkust ja haritust ei peetud enam oluliseks.

Pärast Rooma impeeriumi hävimist elas Rooma riikliku ühtekuuluvuse idee edasi kirikus. Kristlikke kogudusi juhtisid piiskopid, keda jumalateenistuste pidamisel abistasid preestrid. Kiriku mõjuvõim ühiskonnas kasvas märgatavalt, kuna piiskopid võtsid enda kanda paljud riigi ülesanded. Teiste piiskoppide seast tõusis eriliselt esile Rooma piiskop, keda nimetati paavstiks. Paavst sai kogu lääne kristlaskonna juhiks. Kujunes ühtne roomakatoliku kirik, mis allus paavstile ja kus jumalateenistusi peeti ladina keeles. Kõikjal Euroopas tekkis kloostreid, mis kujunesid peagi oma piirkonna usu- ja hariduskeskusteks. Misjon ehk ristiusu levitamine mittekristlaste ehk paganate hulgas sai kloostrites elavate munkade ülesandeks.

Lääne-Euroopa tugevaimaks riigiks muutus Frangi riik, mille valitseja Chlodovech võttis 496. aastal vastu ristiusu. Selle tagajärjel võisid frangid kõigis oma ettevõtmistes loota katoliku kiriku soosingule ja abile.

Frangi valitsejatest sai omakorda kiriku peamine tugi ristiusu levitamisel. Frangid tõrjusid paleeülem Karl Martelli juhtimisel 732. aastal tagasi moslemitest araablaste sissetungi Euroopasse. Frankide tähtsaim valitseja oli Karl Suur, kes valitses aastatel 768–814 ja taastas kogu Lääne-Euroopat hõlmanud impeeriumi. Riiki aitasid tal valitseda usaldusmehed – krahvid, markkrahvid ja hertsogid. Karl Suur reisis igal aastal suure kaaskonnaga mööda maad ringi, et oma võimu näidata. Iga-aastastel kuninga sõjakäikudel pidid osalema kõik vabad mehed. Karl Suure sõjaline edu põhines mitte niivõrd sõjaväe suurusel, kuivõrd suurepärasel varustusel. Ajapikku kujunes sõjapidamine üksnes nende elukutseliste sõjameeste ülesandeks, kes suutsid endale varustuse muretseda.

843. aastal Verdunis sõlmitud lepinguga jagati Frangi riik kolmeks: 1) Lääne-Frangi riigiks; 2) Ida-Frangi riigiks; 3) mõlema valduse vahele jäävaks Keskriigiks, mille territooriumile jäid impeeriumi tähtsamad keskused Aachen ja Rooma. 9. sajandil tabasid Frangi riigi alasid normannide ehk viikingite, moslemite ehk saratseenide ja ungarlaste ehk madjarite rünnakud. Nende ohvrid võisid oma elu päästa vaid hiiglasliku lunaraha maksmisega. Seepärast hakkasid tavalised inimesed üha enam koonduma kohalike aadlike ja piiskoppide ümber, kellel olid treenitud sõjasalgad ja kellelt võis ohu korral abi ja kaitset loota. 10. sajandil kujunes Lääne-Frangi riigi aladel Prantsuse kuningriik ning Ida-Frangi riigi aladel Saksa-Rooma keisririik, mis hõlmas ka Põhja-Itaalia ja Rooma.