Karl Suur suri 814. aastal ja jättis oma pojale Ludvig Vagale valitsemiseks hiigelsuured valdused. Vaid suure vaevaga suutis Ludvig isa pärandit koos hoida. Juba Ludvigi eluajal alustasid tema lapsed võitlust Frangi riigi jagamise pärast. 13 aastat kestnud verise sõja järel jõudsid nad lõpuks omavahel kokkuleppele ja 843. aastal Verdunis sõlmitud lepinguga jagati riik kolmeks: 1)Lääne-Frangi riigiks, 2) Ida-Frangi riigiks, 3)mõlema valduse vahele jäävaks Keskriigiks, mille territooriumile jäid impeeriumi tähtsamad keskused Aachen ja Rooma. Keskriigi valitsejale anti ka austav keisritiitel, ent mitte sellele kohast võimu. Siiski polnud võitlus veel lõppenud ning peagi läksid keisri pojad taas üksteisega tülli. Võitjaks tulid Lääne-Frangi kuningas Karl Paljaspea ja Ida-Frangi kuningas Ludvig Sakslane ning 870. aastal jagasid nad omavahel Keskriigi alad.

Ajapikku võõrandusid Frangi riigid teineteisest üha enam. Vastastikust läbikäimist raskendas keelebarjäär, sest Lääne-Frangi riigi territooriumil kõneldi sel ajal juba ladina keelest välja kasvanud vanaprantsuse keelt, Ida-Frangi riigis aga germaani keelte põhjal tekkinud vanasaksa keelt.

Samal ajal kui Karl Suure järeltulijad omavahel maid jagasid, vapustasid Frangi riiki sissetungijad kõigist ilmakaartest. Lääne-Euroopas ei leidunud paika, mis oleks rünnakutest puutumata jäänud.

Põhjast tulid viikingid ehk normannid (tõlkes „põhjamaa mehed”), nagu neid Frangi riigis kutsuti. 8. sajandi lõpust alates olid nad külvanud hävingut ja kaost Briti saartel, 9. sajandi keskel jõudsid aga nende retked Karolingide riigi aladele. Viikingid ilmusid tavaliselt märkamatult kergetel purjelaevadel, millega sai tänu madalale süvisele ka jõgesid mööda liikuda. Nad ründasid eelkõige rikkaid kloostreid ja linnu, kust oli võimalik rohkem saaki leida. Ohvrid võisid oma elu päästa vaid hiiglasliku lunaraha maksmisega.

Frangi riigi lõunaosa sai Põhja-Aafrikast ja Hispaaniast tulnud moslemite ehk saratseenide rünnakute sihtmärgiks. Esialgu korraldasid saratseeni piraadid kiireid röövretki Itaaliasse ja Gallia lõunarannikule, hiljem rajati jõgede suudmetes ja Alpi mäekurudes juba püsivamaid tugipunkte. Saratseenid võtsid meelsasti vange, kes müüdi orjadeks.

9. sajandi lõpust hakkasid Ida-Frangi riiki ja Põhja-Itaaliat järjekindlalt terroriseerima idapoolsetest steppidest Euroopasse tunginud rändrahvas ungarlased ehk madjarid. Paljudele meenutasid nad hunne: samasugused osavad ratsanikud ja vibukütid, samasugune julmus. Alles 955. aastal said nad Saksa kuningalt lüüa ja jäid tänapäeva Ungaris paikseks.

Karolingide kuningriigid ei suutnud viikingite, saratseenide ja ungarlaste ootamatutele rünnakutele kuigi tõhusat vastupanu osutada, sest nende territooriumid olid liiga suured. Kuningal puudus kindel residents, ohust teatamine ja väe kokkusaamine võis võtta nädalaid. Kui kuninga vägi lõpuks sündmuskohale jõudis, olid sissetungijad juba ammu lahkunud. Seepärast hakkasid inimesed üha enam koonduma kohalike aadlike ja piiskoppide ümber, kellel olid treenitud sõjasalgad ja kellelt võis ohu korral abi ja kaitset loota. Nõrgemad andsid end tugevamate kaitse alla, nood nõudsid aga vastutasuks teenimist ja toetust. Nii muutusid ilmalikud ja vaimulikud suurnikud aina enam uuteks isandateks, Euroopa killustus väikesteks territooriumiteks ja riik kaotas tähtsuse.

Ida-Frangi riigi troonil olid 911. aastani Karolingide soost kuningad. Kuid nad olid kuningad vaid nime poolest. Tegelik võim oli läinud hertsogite kätte, kes valitsesid vanu hõimuterritooriume. Kui viimane Karl Suure järeltulija suri, valisid hertsogid endi hulgast uue kuninga, kes hakkas valitsema koos teiste hertsogitega otsekui esimene võrdsete hulgas. Uue kuninga kõige pakilisem ülesanne oli kõrvaldada ungarlaste rünnakute oht. Just selle edukalt lõppenud võitluse käigus tõusis esile uus Ottoonide dünastia, mille tähtsaimal valitsejal Otto I-l õnnestus hertsogid kuningavõimule allutada, oma võimu Itaaliasse laiendada ja 962. aastal paavstilt keisrikroon vastu võtta. Nii oli Rooma keisririik jälle taastatud. Saksamaast sai mitmeks sajandiks Euroopa tugevaim poliitiline jõud ja Karl Suure impeeriumi pärija.

Ka Lääne-Frangi riigis kaotasid Karolingide soost kuningad oma võimu. Erinevalt Ida-Frangi riigist olid aga siinsed alad märksa enam killustunud. Karolingidele kuulunud maavaldused olid läinud aadlike kontrolli alla. Kuningas võis end tõelise peremehena tunda vaid väikesel maaribal Pariisi ümbruses.

Üksikud aadlisuguvõsad olid koondanud kogu kohaliku võimu enda kätte. Oma territooriumite kaitseks ehitasid nad linnuseid, talupoegadelt kogutud andamite eest pidasid ülal suuri sõjasalku. Seesugused aadlikud ei tahtnud kuningavõimust enam midagi kuulda. Nende põhimureks oli, kuidas oma rikkust ja võimu naabrite arvel veelgi suurendada. Kuid see tõi kaasa lakkamatud aadlike omavahelised sõjad.

987. aastal valisid aadlikud uueks kuningaks Pariisi krahvisoost Hugues Capet (loe: üg kapee), kellest sai alguse uus, Kapetingide dünastia. Ettevaatliku ja kavala poliitikaga õnnestus sel liinil järgnevate sajandite jooksul kuningavõim taastada ja panna alus tugeva keskvõimuga Prantsuse kuningriigile.