KAABAKAIST
Elu see on rõõmude allikas aga kust kaasa joovad ka kaabakad sääl on mürgitatud kõik allikad
Kõik puhas on mulle armas kuid ma ei või näha irevil lõustu ja ebapuhaste janu
Nad heitsid oma pilgu allikasse ja juba paistab mulle säält vastu nende ilge irvitus
Püha vee on nad rüvetanud oma himurusega ja kui nad oma räpased uned nimetasid rõõmuks rüvetasid nad veel sõnadki
Tuligi tõrgub kui nad oma niisked südamed panevad ta paistele vaim ise suitseb ja susiseb kui kaabakad liginevad tulele
Imalaks ja ülimuredaks muutub nende käes puuvili tuulemurtuks ja rootsikuks kahetab nende pilk viljapuu
Ja paljud kes läksid kõrbe ja kiskjatega sääl kannatasid janu ja ei tahtnud vaid ühes räpaste kaameliajajatega kaevu ääres istuda
Ja paljud kes tulid kui rüüstajad ja ränk rahesadu viljapõldudele tahtsid vaid oma jalga kaabakate kõrile panna ja nõnda nende kurku kinni toppida
Ja mitte see teadmine polnud paluke mis mind kõige enam läkastas et elus ikka peab olema vaen ja surm ja ristikannatus
(Friedrich Nietzsche)
