Esimeses maailmasõjas sõdis Itaalia Antandi poolel ning sõda oli Itaaliale väga raske. Mitusada tuhat inimest sai rindel surma. Sõja­kulud olid küll tunduvalt väiksemad kui Antandi juhtivatel riikidel, kuid mahajäänud Itaalia majanduse jaoks osutus ka see üle­liia raskeks koormaks. Riigil tekkis tohutu välisvõlg.

Itaalia armee ei olnud sõjaliselt eriti edukas: kogu sõja jooksul võitsid itaallased vaid ühe lahingu. Mitmel korral sattuti raskesse olu­korda, mis sundis liitlasi oma sõjaplaane muutma ning itaallastele appi ruttama. Sõja algaastail oli Antant Itaaliale hulgaliselt uusi valdusi lubanud, pärast sõja lõppu olid need lubadused unustatud ning Itaalia pidi leppima lubatust palju väiksemate aladega. Pariisi rahu­konverentsil suhtusid liitlased itaallastesse üleolevalt, mitte kui võrdväärsesse partnerisse. See solvas suurt osa itaallasi. Seepärast leidsid poolehoidu üleskutsed muuta oma maa suurriigiks, keda teised riigid austavad ja kardavad.

Itaalia siseriiklik olukord oli üsna keeruline. Roomas asunud kesk­valitsus oli nõrk. Pidevalt vahetunud valitsused koosnesid mitme erakonna esindajatest – selliseid valitsusi nimetatakse koalitsioonivalitsusteks. Parteide­vaheliste erimeelsuste tõttu oli neil raske otsuseid langetada ning need ei püsinud koos üle aasta. Itaalia linnades suurenes tööpuudus. See omakorda tekitas rahutusi ning tööliskond sattus üha enam kommunistide mõju alla.

Nendes tingimustes tekkis üks väike rühmitus nimetusega Võitlusliit, kuhu põhiliselt kuulusid endised sõjaväelased ja töötud. Neid hakati kutsuma fašistideks (fascio tähendab itaalia keeles ühendust, liitu või kimpu). Mõne aja pärast muutus see rühmitus Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks, mille etteotsa sai Benito Mussolini. Varsti oli tal juba sadu tuhandeid toetajaid. Avalikes esinemistes lubas Mussolini, et Itaalia saab sama võimsaks, kui oli olnud Rooma impeerium.

Fašistid hakkasid kõikjal Itaalias relvastatud salku looma. Nende liikmed kandsid tunnusena musta särki. Mustsärklased korraldasid kokkupõrkeid kommunistide ja nende toetajatega, võitlesid kurja­tegijatega. Paljudes linnades hakkasid must­särklased politsei­nike asemel korda pidama.

Fašistlik õpetus oli suurel määral seotud Mussolini isiklike vaadete ja arusaamadega. Tema endiste kaas­võitlejate sotsialistide ning tema peavaenlaste kommunistide jaoks oli peamiseks klassivõitlus ehk võitlus vaeste ja rikaste vahel. Mussolini õpetuses oli tähtsaimal kohal rahvus. Seega oli tegemist natsionalistliku õpetusega. Mussolini väitis, et rahvus on jääv ja kõikehaarav. Üksik inimene on rahvuse osa. Inimesed elavad ja surevad, kuid rahvus jääb. Ühis­konna­klassid on samuti mööduv nähtus. Seega on rahvus tähtsam kui üksikisik või ühis­konna­klass. Siit tulenes ka fašismi peamine idee: kõik inimesed ja kõik klassihuvid tuleb allutada rahvuslike huvide teenimisele, riigi tähtsaim üles­anne on arendada rahvust. Selline õpetus õigustas diktaator­liku riigi loomist, kus inimelu väärtus on väike ning selle ohverdamine riigi ja rahvuse nimel on igati õigustatud. 1920.– 1930. aastail sai natsionalism paljude diktatuuride aluseks.

Mida suurem oli esimese maailma­sõja järgses Itaalias inimeste rahulolematus võimul­olijatega, seda suuremat soosingut sai nautida Mussolini. 1921. aasta parlamendivalimistel saavutas fašistlik partei võidu. Mussolini, kes tunnetas oma mõju­võimu kasvu, nõudis pea­ministri kohta. Oma jõu näitamiseks käsutas Mussolini mustsärklased kokku ja ähvardas nendega Rooma marssida. Itaalia kuningas oli ise ka fašistlike vaadete pooldaja. Ta keeldus toetamast võimulolevat valitsust ning 1922. aasta sügisel määrati Mussolini peaministriks. Esialgu kuulus tema valitsusse ka teiste era­kondade esindajaid ning väliselt säilis demokraatlik riigi­korraldus. Kuid juba 1925. aastal kehtestati ühe­partei­süsteem ning algas fašistliku diktatuuri kinnis­tamine. Võitluseks poliitiliste vastastega loodi sala­politsei ja rajati koondus­laagreid. Võeti vastu seadused, mis andsid Mussolinile kuningaga võrdsed õigused ning piiramatu võimu. Mussolinist sai mitte lihtsalt valitsuse, vaid kogu Itaalia rahva juht ehk duce.

Suured olid muudatused ka majan­duses. Rakendati riiklikke abi­nõusid tööpuuduse vähen­damiseks. Ettevõtteid kontrollis riik. Töölised jagati eri­alade järgi kutsekogudesse. Tööandjad ja töö­võtjad koos moodustasid korporatsioone, mille tegevust kontrollis fašistlik valitsus. Ametlikult oli korporat­sioonide ülesandeks tülisid lahendada, et vältida streike ja suurvallandamisi. Streike aga ei saanudki olla, sest need olid lihtsalt keelatud. Ameti­ühingud ja kõik poliitilised parteid peale fašistliku kuulutati eba­seaduslikuks. Kehtis tsensuur, st ajalehtedes võisid ilmuda vaid fašismimeelsed kirjutised, valitsuse kontrolli alla võeti ka haridus. Riik ja valitsev partei määrasid alamate töö- ja igapäeva­elu. Kõik inimesed pidid teenima riiki, üksikisik omas tähendust vaid kui ühiskonna osa.

Mussolini diktatuuri tunnustati paljudes riikides. Duce austajaid leidus esialgu ka demokraatia pooldajate leeris. Nende hulka kuulus näiteks kuulus Suur­britannia poliitik Winston Churchill. Paljude meelest oli Mussolini suutnud luua hästi­toimiva riigi. Itaalia majan­duse olukord fašistliku diktatuuri ajal siiski oluliselt ei paranenud.

Fašistliku Itaalia välispoliitika 1930. aastail oli väga sõjakas. Oma välispoliitika eesmärgiks kuulutas Mussolini Vahemere muutmise Itaalia sisemereks, nagu see oli olnud Antiik-Rooma ajal. Selleks et muuta sõdimine itaallaste seas populaarseks, ülistati Vana-Rooma vallutajate kangelaslikkust ja teo­tahet, mis oli vürtsitatud härras­rahva vägivalla õigustamisega. Sõjaka välispoliitika tulemusena vallutati Abessiinia (Etioopia), Albaania ja mõned teised alad, pärast seda aga kuulutati Itaalia riik impeeriumiks. Itaaliast sai Hitleri Saksamaa liitlane nii 1930. aastate sündmuste ajal kui ka teises maailmasõjas. Hiljem tõi see liit Itaaliale suuri kannatusi. Teise maailmasõja lõpus Mussolini võim kukutati ning ta ise hukati.