Algloomad

Algloomad on üherakulised ehk ainuraksed rakutuumaga organismid. Seega on nad päristuumsed. Kogu nende elutegevus toimub ühes rakus. Neil on eluks vajalike ülesannete täitmiseks, näiteks seedimiseks ja eritamiseks, eri struktuurid. Kõigil algloomadel on kas üks või mitu tuuma. Enamikku algloomi ümbritseb väga õhuke tsütoplasma tihenenud väliskiht, mis aga ei kaitse neid kuivamise eest. Seetõttu saavad algloomad elada ainult märjas või niiskes keskkonnas, näiteks vees või niiskes mullas; paljud parasiteerivad teiste organismide sees. Enamasti elavad algloomad üksikrakkudena, vähesed liigid elavad kolooniana, milles rakud on mingil määral omavahel seotud. Suuremate vabalt elavate algloomade pikkus on üle millimeetri, parasiitse eluviisiga algloomade mõõtmed on tavaliselt väiksemad. Algloomade väikeste mõõtmete tõttu tuleb nende ehitust ja elutegevust uurida mikroskoobiga.

Kui nimetus „algloomad” kasutusele võeti, arvestati nende ainevahetustüübi, toitumisviisi ja liikumise sarnasust loomadega. Erinevalt loomadest on algloomad aga kogu elutsükli üherakulised ning ka nende pärilikkusaine uurimisel selgus, et nad erinevad loomadest ega kuulugi tegelikult loomariiki.

Algloomade ainevahetus ümbritseva keskkonnaga toimub tsütoplasma tihenenud väliskihi kaudu. Enamik algloomi toituvad nagu loomad keskkonnast saadavatest orgaanilistest ainetest: bakteritest, üherakulistest vetikatest, mikroskoopilistest seentest või teistest algloomadest. Näiteks sopistuvad nad (amööbid) ümber toidupala ja „neelavad“ selle. Vaid osal, näiteks kingloomadel, on eriline ava, nn rakusuu, mille juurde nad ripsmeid liigutades toidupala juhivad. Kui toit on jõudnud algloomarakku, moodustub selle ümber membraan ning sellises vakuoolis toit seeditakse. Seedumata toidujäänused ja liigne vesi koguneb teistesse vakuoolidesse, millest need ümbritsevasse keskkonda väljutatakse.

Vähesed algloomad, näiteks silmviburlased, on võimelised fotosünteesima. Selleks vajavad nad valgust. Pimedas toituvad nemadki nagu loomad valmis orgaanilistest ainetest: need imenduvad vees lahustunult läbi keha pinna rakku. Algloomad hingavad kogu keha pinnaga vees lahustunud hapnikku.

Osa algloomi saab aga edukalt elada ka ilma hapnikuta.

Algloomad on enamasti liikumisvõimelised. Ühed neist liiguvad oma keha kuju muutes (amööb), teised kas vibureid (silmviburlane) või ripsmeid (kingloom) kasutades. Rakkudes parasiteerivad algloomad aktiivselt ei liigu. Enamikul liikumisvõimelistel algloomadel esineb suunatud liikumine: nad võivad liikuda mingite väliste mõjurite (nt toiduosakeste) poole või nendest (nt vees lahustuvatest soolakristallidest) eemale.

Algloomad ei sure, kui elukeskkond muutub ebasoodsaks, kas liiga kuivaks (veekogu kuivab) või ei jätku enam toitu. Nad moodustavad siis tsüsti, st muutuvad ümaraks ja kattuvad tiheda kestaga. Tsüstina sisaldavad algloomad tunduvalt vähem vett, see omakorda vähendab nende ainevahetuse kiirust ja seega vajadust toidu järele. Nii suudavad nad ebasoodsa aja üle elada ja levida ka teistesse elupaikadesse.

Algloomad paljunevad peamiselt mittesuguliselt, s.o pooldudes, pungudes või jaguneb nende keha mitmeks osaks.

Algloomad nagu teisedki organismid osalevad aktiivselt looduses toimuvas aineringes: nad osalevad surnud organismide lagundamisel lihtsamateks mineraalühenditeks, mida taimed saavad kasutada. Samuti on nad ise oluliseks osaks paljudes toiduahelates ja -võrgustikes. Enamik vabalt elavatest algloomadest toitub teistest mikroorganismidest, st nad on röövtoidulised. Samal ajal on nad toiduks suurematele loomadele. Näiteks paljude kalade vastsed söövad algloomi. Osa algloomi toitub ka vees lahustunud orgaanilisest ainest. Seetõttu kasutatakse neid heitvee puhastamiseks biopuhastites. Nad lagundavad orgaaanilise aine lihtsamateks ühenditeks ning kiirendavad ka vees lahustunud ainete ringlust. Ehkki algloomade kogumass biopuhastites on suhteliselt väike, lagundavad nad orgaanilisi aineid küllalt kiiresti, sest neil on kiire ainevahetus.

Mitmesuguseid algloomaliike saab kasutada ka vesikeskkonna seisundi hindamiseks, sest puhtas vees elavad ühed liigid, mõõdukalt saastunud keskkonnas teised ning tugevalt saastunud vees aga hoopiski kolmandad.

Mõni algloom elab mäletsejate, näiteks veiste ja lammaste maos või sooles ja aitab neil seedida toiduks kasutatud taimset massi. Algloomad lagundavad taimeraku kestades oleva tselluloosi aineteks, mida mäletseja saab elutegevuses kasutada. Mäletsejad ise tselluloosi lagundada ei suuda.

Algloomad on olulised maakera geoloogilise mineviku uurimisel (settekivimite vanuse määramisel), sest nad kuuluvad ürgsete, ammu elanud organismide hulka. Nad olid olemas juba enne hulkrakseid organisme. Paljudel merelistel algloomadel on õhukesed lubiainest kojad. Sellised kojad olid ka juba miljoneid aastaid tagasi elanud ürgsetel algloomadel – kambrilistel. Hukkunud kambriliste kojad settisid merepõhja ja neist kujunesid aegade jooksul lubjakivi- ja kriidilademed. Näiteks koolis kasutatav kriit koosneb peamiselt ürgsete kambriliste kodade jäänustest.

Ka meres elavad kiirloomad on ühed vanimad algloomadest. Nende ränistunud toes (skelett) meenutab kujult tillukesi tähekesi, lumehelbeid, okkalisi kerakesi jms kujundeid. Väljasurnud kiirloomade toesed on osalenud samuti mitmesuguste settekivimite moodustamisel. Neid kaevandatakse ja kasutatakse metallide lihvimisel ning poleerimisel.

Algloomade hulgas on palju parasiite, kes toituvad peremees­organismi rakkudest või kehavedelikest. Nad tekitavad loomadel ja inimesel haigusi. Viburloomadest on tuntumad haigustekitajad lamblia ja trihhomoonas. Lamblia võib inimese seedekulglasse sattuda saastunud joogiveega või siis, kui inimene sööb pesemata puu- ja aedvilju. Ta kasutab elupaigana inimese maksa ja peensoolt ning kahjustab neid, mistõttu tekib sageli kõhulahtisus.

Trihhomoonas põhjustab suguhaigust trihhomonoosi. Ta levib haigelt inimeselt tervele sugulise vahekorra ajal, kui ei kasutata kaitsevahendeid.

Düsenteeriaamööb, kes elab nakatunud inimese jämesooles, võib teatud tingimustel põhjustada verist kõhulahtisust, amöboidset düsenteeriat. Nakatutakse saastatud toidu ja veega. See haigus levib peamiselt subtroopikas ja troopikas, meil esineb üpris harva.

Inimese tervist ohustab ka toksoplasma. Eriti ohtlik on toksoplasmaga nakatumine raseduse ajal, sest haigustekitajad võivad tungida ka lootesse ja seda oluliselt kahjustada. Põhiliselt levitavad selle alglooma tsüste kassid, kes on selle parasiidi lõpp-peremehed. Nakatuda võib ka haigestunud looma pooltoorest sea- ja lambaliha süües või sellise looma lihaga kokku puutunud söögiriistu (nt nuga, lõikelauda) kasutades. Paljudel inimestel ei põhjusta see nakkus mingeid vaevusi ja inimene võib olla parasiidiga nakatunud, ilma et ta ise seda teaks. Aja jooksul aga organism nõrgeneb ning tekib näiteks kerge palavik, üldine nõrkus, lihasvalud ning kaalulangus.

• Algloomi kasutatakse biopuhastites orgaaniliste ainete lagundamiseks.
• Algloomade liigilise koostise ja arvukuse alusel saab hinnata vesikeskkonna seisundit.
• Nad põhjustavad koduloomadel ja inimestel haigusi.
• Algloomade kodadest moodustunud setteid kasutatakse mitmel otstarbel.