Õhk ja taimed

Nii nagu kõik elusolendid, peavad ka taimed toitu saama. Taimed valmistavad oma lehtedes endale toitu ise. Selleks võtavad nad juurtega mullast vett, milles on lahustunud vajalikke aineid. Õhust saavad taimed süsihappegaasi. Roheliste lehtedega püüavad nad päikesevalguse energiat. Selle abil valmistavad taimed veest ja süsihappegaasist erilist suhkrut, mida nimetatakse glükoosiks. See on kõige lihtsam ehituskivi, millest moodustuvad taimes teised vajalikud ained. Glükoosis sisaldub ka taime eluks vajalik energia.

Niisugust taimede tegevust nimetatakse fotosünteesiks. Selle käigus tekib ka hapnik. Taimed saavad fotosünteesida vaid siis, kui valgust on küllaldaselt. Hingavad nad aga pidevalt. Hingates kulutavad taimed osa enda toodetud hapnikust ära, kuid seda jääb ka kõikide teiste organismide jaoks piisavalt üle. Kasutades õhust süsihappegaasi ja tootes hapnikku, hoiavad taimed õhu koostise enam-vähem püsivana.

Nagu teised loomad, ei saa ka meie elada ilma taimede toodetud hapniku ja toitaineteta.

Taimedel aitab valgust kinni püüda rohelise värvusega aine, mida nimetatakse klorofülliks. Klorofüll tähendab kreeka keeles leherohelist. Kui loodus kevadel rohetama lööb, on taimed valmis valgust püüdma. Kui aga puulehed sügisel kollaseks ja punaseks värvuvad, näitab see, et klorofüll on hakanud külmaga lagunema. Siis valmistuvad taimed puhkuseks.

Kõikide taimede lehed ei ole rohelised. Teist värvi lehtedega taimedes on mõni teine värvust andev aine klorofülliga võrreldes ülekaalus.

Selleks et taimed maakeralt ei kaoks, peavad nad paljunema. Õistaimedel on paljunemiseks õied. Õies on emakas ja tolmukad. Tolmukates on rohkesti õietolmu. Kui seda satub emakasuudmele (emaka lehtrikujulisele ülaosale), siis nimetatakse seda tolmlemiseks. Pärast tolmlemist areneb emakast vili, milles on üks või mitu seemet. Seemnest saab kasvama hakata uus taim.

Õietolm kandub edasi näiteks putukate või tuule abil. Mesilased, liblikad ja teised putukad lendavad õielt õiele, et saada sealt magusat nektarit või koguda õietolmu. Ühtlasi kannavad nad sedasi õietolmu edasi. Taimede õied, mida tolmeldavad putukad, on enamasti silmatorkavad ja lõhnavad hästi.

Päris paljud taimed tolmlevad aga tuulega. Nende taimede õied on tavaliselt väikesed ja tagasihoidliku välimusega, sest nad ei pea tuult kuidagi ligi meelitama.

Sarapuu on üks esimesi taimi, mis kevadel õitsema hakkab. Kui õitsvat sarapuuoksa raputada, mattume kollasesse tolmupilve. Sarapuude, leppade ja teiste puude õitsemise ajal võib näha õietolmu kollase kirmena vihmaveeloikudelgi. Sellistel taimedel on õietolmuterad väga väikesed ja kerged, et need saaks tuulega hästi levida. Õietolmu peab olema ka väga palju, sest tuul kannab seda igale poole laiali, aga suurest kogusest satub ikka mõni tera emakasuudmele.

Tuulega tolmlevate taimede õitsemise ajal on õhk õietolmu täis, seepärast on paljud inimesed hädas allergiaga. Kevadel tekitavad inimestel allergiat kased, lepad ja sarapuud, suvel aga kõrrelised.