Üksikhääliku õigekiri

Milleks on vaja õigekirjareegleid? Kas ilma reegliteta poleks lihtsam kirjutada? Kas ilma reegliteta oleks üldse võimalik kirjutada?

Ще на цю тему
Інші дії

Õigekirjareeglid

Kõnelema õpib inimene varases lapsepõlves loomulikult, selleks spetsiaalselt vaeva nägemata. Laps õpib keelt vanematelt, vanavanematelt, sõpradega suheldes ja kõikjalt, kus saab tekste näha ja kuulda. Suhelda ja kõnelda oskab iga inimene ka koolitarkuse abita, lihtsamad jutud saab räägitud ja asjad aetud ka üksnes „omaenese tarkusest”. Igaüks oskab emakeelt, ainult… Raskused võivad tekkida siis, kui on tarvis suulist kõnet kirja panna kirjakeele reeglite järgi. Nende omandamiseks tuleb juba pisut vaeva näha.

Mis on sildil valesti?

Kas häälikute õigekiri vastab eesti keele reeglitele?

Reegleid, mis määravad kindlaks, kuidas sõnu kirja panna, nimetatakse õigekirja- ehk ortograafiareegliteks.

  • ... kokkuleppelised reeglid, kuidas keeles sõnu kirjutada.
  • ... keeles endas eksisteerivad reeglid.

Kirjapilt ja hääldus pole siiski ka eesti keeles alati vastavuses. Näiteks ei hääldata enamasti sõnaalgulist h-d, kuid kirjapildis on see tihti vajalik tähenduse eristamiseks (all – hall). Paljude sõnade alguses on h traditsiooni pärast (habras, hõre).

Too veel näiteid sõnade kohta, kus hääldus ja kirjapilt ei lange kokku.

Eesti keele õigekirja üldine põhimõte on kirjutada nii, nagu hääldatakse. Paljud teised keeled kasutavad aga muid põhimõtteid. Võrdle kirjapilti ja hääldust:

Elu on ilus. [elu on ilus]

​Life is beautiful. [laif iz ‘bju:təf(ə)l]

​La vie est belle. [la ‘vi e ‘bel]

Tunnis  arutasime, kust saada kudumiseks sobivat lõnga.

Sass ei viitsinud sassis lõnga lahti arutada, vaid lõikas selle oogsa liigutusega pooleks.

Minu onu on nii ajameelne inimene, et unustab  alalõpmata aja ja ruumi. 

ommikul oli maapind kaetud allaga.

Udu ajus ja taevas elenes.

Iga inimene peab oma aeda arima.

Korjasime kaminasse puude alt agu.

Lintidega piiratud alalt kostis nuttu ja ala.

Püha allika põhjas eiklesid allikad mündid.

Lehmad ullasid ädalal.

Piibel on kirjutatud eebrea keeles.

Kuigi ta oli oiatanud mind, et valgus on väga ere, katsin siiski ehmunult kätega silmad ja oiatasin vaikselt.

Tuuleiil kuivatas ta silmist pisarad.

  • Eesti telekanal näitab võõrkeelseid saateid ilma tõlketa.
  • Uudistesaate juht kasutab eetris ebatsensuurseid sõnu.
  • Meelelahutusliku saate juht kasutab eetris slängi.
  • Narvas tegutsev kauplus teenindab ostjaid vene keeles.
  • Tänavatel on võõrkeelseid sõnu sisaldavad reklaamid.
  • Võõrkeelsete filmide tõlketekst on vigases keeles.
  • Eestis tegutseva firma kodulehel on ainult võõrkeelne tekst.
  • Tänavanimed on kirjutatud lisaks eesti keelele veel kahes võõrkeeles.
Ще на цю тему
Інші дії

i ja j-i õigekiri

Hääldusest ei lähtu sageli ka i ja j-i õigekiri. Ei ole ju vahet, kas öelda käia või käija, maia (missuguse?) või majja, kuid kirjutatakse erinevalt, et kirjas tähendusi eristada.

Sõna keskel kirjutatakse silbi alguses j ja silbi lõpus i.

va-ja

vai-a

sa-jad

sai-ad

ma-jast

mai-ast

o-ja

hoi-a

Erandlik on lühike sisseütlev:
​majja, ojja, tujju.

ü järel ei kirjutata i-d, kuigi hääldatakse:
​müüa, müüakse, püüa, hüüe.

ü ja i järel ei kirjutata üldiselt j-i, kuigi hääldatakse:
​süüa, süüakse, siia, laiad, ioon, minia.

Erandiks on tegijanime ja-liide üü ja i järel:
​müüja, ronija.

tuleb veel viis kilomeetrit
​Noor püüab  käia.
​ osutus minia.
​Majast astus välja  näoga Maia.
​ Tegija palli kinni ühe käega.
​ Viial tuleb  kirjad postkasti.
​ sanatooriumisse sõitsid  

Milliste eranditega on siin tegu?

Ще на цю тему
Інші дії

II ja III välte erinevus

Eesti keele ortograafia ei peegelda alati II ja III välte erinevust:
​kallas (nimisõna, II välde) ja kallas (tegusõna, III välde),
​joonis (nimisõna, II välde) ja joonis (tegusõna, III välde).

Välte väljendamine kirjas

I välde

II välde

III välde

ma-le

maa-lid

maa-lis

tu-leb

tuu-led

kuu-lis

ki-red

kii-ritus

kii-rus

ka-li

kal-lis

kal-lid

tu-ri

tur-ritab

tur-ris

ka-bi

ka-pad

kap-pas, koo-pas

sa-gin

sa-kid

sok-ke, au-ku

mu-da

mu-ti

mut-ta, pai-ta

sa-vi

–

sav-vi

ma-ja

–

maj-ja

Kahe täishääliku ja täishäälikuühendi ehk diftongi järel kirjutatakse III välte sõnades k, p, t ühe tähega:

kook, niit, kiita, taipas, lookas.

Mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse viimane häälik ühe tähega, ehkki hääldub pikalt:

mul, ma, ka, jah, mil, säh.

Kuu, naerust koase  näoga,

tüdinuna ujumast taevajões,

vnab  välja oma tmesinised  suelpüksid 

ja heidab sidrunipuu võrasse puhkama.

Kuni ta maab , sügavalt nagu noor lm ,

süivad  väikesed sidrunid

ja krimpsutavad hapult skesi .

distades  üksteist, märkavad nad äi  kuud,

kee  põsed on unenägudest pisut puis .

„Milline kualine , milline naljakas sidrun, ja kui suur!”

ütlevad sidrunijõmpsikad

ja lasevad tae  kuklasse nipsu.

Kuu ärkab, kuid ei mõtlegi solvuda.

[---]

Artur Alliksaar, „Sidruniballaad”

  • esimeses sõnas oleks g, b, d (sõna on I vältes),
  • teises sõnas k, p, t (sõna on II vältes),
  • kolmandas sõnas kk, pp, tt (sõna on III vältes).


​

Tigu tükib lakka.
​Tädi sätib latti.
​Pugime Mikuga pekki.

Ще на цю тему
Інші дії

Kokkuvõtteks

  1. Milleks on vaja õigekirjareegleid?
  2. Milline on eesti keele õigekirja kõige tähtsam põhimõte?
  3. Kas eesti keeles vastab sõnade kirjapilt alati hääldusele? Põhjenda näidet varal.
Ще на цю тему
Інші дії