Jutustav tekst

Kuidas elevant maailma tekkis

Õige-õige ammu elevante ei olnud. Kuid siis ükskord juhtus, et inimene läks sõja eest tihedasse metsa pakku. Ta oli kaua põgenenud ning väga väsinud. Metsa varju jõudnud, heitis ta samblale ja jäi raskelt magama.

Metsloomad märkasid inimest. Neil hakkas väsinud ja viletsast inimesest kahju.

Loomad käisid järgemööda teda vaatamas. Igaüks tõi talle tükikese nahka ja seadis selle lebajale katteks. Nii tehti seni, kuni inimest kattis kõrge kuhi.

Viimaks väsinud inimene ärkas ja tõusis koos kõigi nahatükikestega, mis loomad olid kokku kandnud. Temast oli saanud elevant. Kõik praegused elevandid on tema järglased.

„Hiir püksis”: kuidas hiir tüdruku pükstes kooli reisis

Kui ma olin laps, kasvas meie korteris koos meiega päris palju loomi. Ema tõi kunagi meile Tallinnast paberkotis kaasa hamstrid. Meie kassid hakkasid neid klaaspuuri ees jälgima. Tegime ikka nalja, et see on kasside telekas. Eks nad püüdsid hamstrite juurde ka sisse pugeda, et neid ära süüa, aga isa oli hamstripuuri katuseks pannud terastraadist võre, millest kassid kuidagi läbi ei pääsenud. Nii nad lihtsalt väristasid oma vuntse, istusid luureasendis, pepud püsti ja sabad võnkumas, ning aina vahtisid, mida hamstrid toimetavad.

Aga samal ajal elasid meie korteris hiired – nende elu käis mööda kapitaguseid ja voodi aluseid. Hiiri võisid kassid püüda muidugi, ja seda nad ka tegid. Meile ei meeldinud panna hiirelõksusid, sest siis saab hiir ju surma. Tegelikult sai ka kassi küünte vahele sattunud hiir surma, aga see tundus kuidagi loomulikum.

See lugu, mida ma teile nüüd jutustada tahan, juhtus siis, kui ma olin kümneaastane.

Tol hommikul oli meie kass Massa saanud kätte ühe pisikese halli hiire ja mängis temaga esikus. Vaene hiir üritas minema joosta. Massa jälgis teda ja hüppas viimasel hetkel jälle hiirele turja ning lasi ta siis uuesti korraks jooksu. See vaatepilt oli korraga kurb ja lummav – hiirest oli ju kahju, aga kassi ärevust ja lusti oli huvitav vaadata. Ma kükitasin ja jälgisin, mismoodi see kassi-hiire mäng käib.

Aga järsku oli hiir kadunud! Täiesti kadunud.

Massa ei suutnud seda uskuda, ta jooksis ringiratast ja näugus. Ma tõusin püsti ja aitasin tal hiirt otsida. Kuhu ta jääda sai? Kas jooksis kusagilt esikukapist sisse, nii et ei mina ega kass märganud seda? Aga pikalt mul otsimisaega polnud, pidin jooksma koolibussi peale. Etteheitvalt näuguv Massa jäi koju, mina koos õega kiirustasin bussipeatusse.

Bussis tundsin ma järsku midagi imelikku. „Ei tea, kas mul on kirp?” sosistasin õele.

„Tunnen, et keegi ronib mu peal.” Kummalegi meist ei tulnud pähe, et minu peal võiks ronida näiteks hiir... Siis olin juba kooli riidehoius ja hakkasin kampsunit ära võtma.

Seljas oli mul voldiline lai koolivormiseelik nagu sel ajal kõigil tüdrukutel.

Mäletan seda hetke nagu aegluubis: minu seelikuvoltide alt ilmus sukkpükste peale pisike hiir. Karjatasin. Hiireke sibas mu jala pealt põrandale ja hakkas ringi jooksma.

Teised tüdrukud vaatasid selles suunas, kuhu mina – põrandal jooksva hiire poole. Keegi karjus. Keegi hüppas pingi peale. Keegi hüppas hiirele lähemale.

Ja läinud ta oligi.

Olin oma püksis, õigemini küll seeliku ja pükste vahel, hiire bussiga kooli toonud.

Küllap leidis see hiir endale meie suures koolimajas mõne hiireaugu ja jõudis sealtkaudu omasuguste seltskonda.

Massa püüdis kodus hiiri edasi, kuid meie nina alla ta nendega mängima enam ei tulnud.

Mina aga päästsin paar nädalat hiljem kartulipõllult hiirepesa koos poegadega. Tõin nad meie koju ja paigutasin kapi ülemisele riiulile, kust kassid neid kätte ei saaks.

Aga said ikka kätte, kui ma koolis olin... See on juba üks teine lugu – hiirtele kurb ja kassidele rõõmus. Mina muidugi kurvastasin. Siis aga mõtlesin, et vähemasti ühe hiire päästsin ma ära – mis sellest, et kogemata. Võib-olla sai temast seal kooli keldris elades hiirte seltskonnas suur kuulsus. Sest tema pääsemise lugu oli ju imeline!