Teksti ülesehitus

Hommik on õhtust targem

See juhtus eelmisel suvel ühel eriti vihmasel kolmapäevasel päeval. Kell oli alles päris vähe, kui Hommik reipalt üles tõusis, kohvikannu tulele pani ning rõõmsalt kirjakastist värske Postimehe tõi. Õhtu alles magas, kuigi suur hommik oli juba käes. Ta oli nimelt õhtul poole ööni telerist jalgpalli vaadanud ega saanud nüüd kuidagi maast lahti.

Hommik kallas endale auravat kohvi ja avas ajalehe. Ta luges läbi kõik päevauudised, vangutas mõne uudise peale pead ning rüüpas vaikselt kohvi. Seejärel lahendas ta ära lehe viimastelt lehekülgedelt ristsõnad ning sudokud. Kui Hommik lõpuks lehe keskelt avas ning arvamuslugusid uurima asus, leidis ta suure pealkirja „Hommik on õhtust targem”. Kibekiiresti luges ta artikli läbi ja ta tuju tõusis iga loetud reaga, sest artiklis korrati seda veel mitmel korral, et hommik on õhtust targem.

Nüüd ei kannatanud Hommik enam oodata. Ta jättis pooliku kohvitassi lauale. Sellest polnud õigupoolest midagi, sest kohv oli nagunii jahtunud. Artikkel käes, tormas Hommik Õhtu juurde, raputas ta üles ning seletas talle elevusega, mida lehes kirjutati. Unine Õhtu vaatas segadusega Hommikut ja ajalehte ega saanud tükk aega millestki aru. Kui ta taipas, millest Hommik nii elevil oli, läks ta veidi pahuraks, keeras teise külje ning magas edasi.

Hommik läks aga tagasi kööki. Millegipärast oli ta tuju rikutud. Hommik ei saanud ise ka aru, millest see täpselt oli: kas sellest, et kõik ristsõnad ja sudokud olid lahendatud, või hoopis sellest, et Õhtu ei olnud niimoodi reageerinud, nagu ta oli arvanud. Hommik rüüpas kohvi, aga see oli lootusetult jahtunud ega maitsenud enam üldse. Ta pööras aeglaselt Postimehe uue lehekülje, kus laiutas järgmise arvamusloo suur pealkiri „Õhtu on hommikust targem”. Hommik lõi seepeale käega ja hakkas hoopis pannkooke küpsetama.

Lumenaine

Elas kord noor mees, üksi, ilma naiseta. Ei olnud ta veel endale teist poolt leidnud, ta ootas seda õiget.

Saabus talv ning tulid suured lumetormid. Ühel öösel tundus mehele, et ta kuulis õuest mingit kummalist häält. Kui ta läks ust avama, kukkus tuppa sisse imeilus kahvatu näoga naine.

„Kes sa oled?” imestas mees ja ruttas noorele naisele appi, aitas ta istuma, keetis teed.

Naine ei tahtnud midagi rääkida sellest, kust ta tulnud on. Kui ta seal tema köögis istus, imeilus kahvatu, tundis mees, kuidas tema sees tekkis armastus.

„Kas sa tuleksid mulle naiseks?” küsis ta.

Kahvatu naine naeratas ning nõustus. Nii saigi neist paar.

Naine kosus ja osutus väga heaks naiseks, kes oskas kodus koristada ja süüa teha. Eriti hästi sobis naisele õues töötamine, ta armastas lund lükata ja majaesist kaunistada. Köögis ahju ees muutus naine aga tavaliselt väsinuks ja kaebas valu. Mida lähemale tuli kevad, seda kõhnemaks naine jäi. Mees armastas teda väga ja viis teda arstide juurde, aga keegi ei saanud aru, mis on naisel viga.

„Mind ei saa need arstid aidata,” ütles naine kurvalt. Aga mis tal siis viga oli? Seda ei tahtnud naine oma mehele rääkida.

„Palun luba, et sa ei sure,” anus mees teda.

„Ma luban,” vastas naine. „Ma luban, et ma tulen tagasi, kui ma vahepeal kusagile kadunud olen!”

Ühel ilusal kevadpäeval tulid mehele sõbrad külla. Nad istusid põrandal, ajasid juttu ja jõid riisiviina, samal ajal kui naine toimetas köögis. Ühel hetkel kutsus mees oma naist, aga too ei vastanud. Mees kutsus uuesti ja läks siis kööki vaatama.

Ta naine oli kadunud! Köögis ahjusuu ees oli vaid lomp vett, milles väreles naise peegelpilt. Mees põlvitas põrandale ja suudles vett. Sel hetkel sai ta aru, kes on tema naine. Ja ta sai aru, et ta peab nüüd ootama terve kevade, suve ja sügise, kuni saabub uus talv. Ning siis tuleb naine tagasi, nagu ta oli lubanud.