Keelemäng

KÕIK EI PEA HEAMEELT TUNDMA SAMA­DEST ASJADEST. Kui nende asjade hulka kuuluvad kirjandus, raamatud ja lugemine, on tore. Aga kui ei kuulu, noh, loodetavasti kuulub midagi muud vaimu arendavat. ­Tähtis on see, et igaüks oma vaimule midagi arendavat leiaks, olgu ta töö või põhi­tegevus mis tahes. Isegi sportlaste puhul, kes ei arenda peamiselt mitte vaimu, vaid lihast, oleks meel­div, kui nende suust kostaks peale sooritusejärgse lõõtsutamise ka sisukat juttu. On rõõm tõdeda, et paljude suust ka kostab.

Asjade hulka, millest mina heameelt tun­nen, kuuluvad kindlasti kirjandus, raamatud ja lugemine. Juturaamatuid loen vii­ma­sel ajal küll vähe, rohkem loen pakse raama­tuid, milles räägitakse ajaloost, loodusest, teadusest... Loen neid, et ennast harida, aina tarkust ja teadmisi juurde koguda. Kui olen lõpetanud järjekordse raamatu põneval teemal, tunnen mõnusat rahuldust: jälle natuke milleski targem! Enne ei teadnud, kuidas dinosaurused välja surid, Eiffeli torn ehitati või keskajal rüütlid turniire pidasid, kuid nüüd tean! Teadmised on jõud.

Hoopis eriline võib olla luulest saadav elamus. Inimesi, kes luuletusi loevad, on palju vähem kui neid, kes loevad juturaama­tuid või ajalooteemalisi raamatuid. Luule nõuab veidi suuremat süvenemist, värssides kasutatakse kujundlikku keelt, mida peab oskama lugeda. Samas ei tahaks ma ka kedagi luule lugemisest eemale hirmutada. Nii see kindlasti ei ole, et luuletusi saavad lugeda ainult üksikud, „eriti targad“ lugejad. Nagu kirjandust üldse, on ka ­luulet igasugust. Mõni luuletus on raskesti mõistetav isegi kirjandusõpetajale, teine ­kõnetab see-eest kõiki, olgu koolilaps või vana­inimene.

Mõni luuletus on selline, mis võidab väga paljude inimeste armastuse. Sellised luuletused sünnivad sageli siis, kui käes on rasked ajad, näiteks sõjas. Sõda on alati kole, ükskõik mis riik sõdib või mille eest sõditakse. Sõdurid, olgu neil seljas mis ­tahes munder, ei ole enamasti sõjas entusiasmi pärast. Kõiki sõdureid, ka üksteise vastu sõdivaid, ühendab tegelikult üks­ainus soov: et jääks ellu, sõda lõpeks, saaks tagasi koju, näeks taas oma naist, lapsi ja vanemaid. Nendes üldinimlikes soovides on kõik sõdurid ühesugused. Neid soove väljendavad eriti tabavalt just luuletused.

Üks selline luuletus oli näiteks teises maailmasõjas sõdivatel Punaarmee sõduritel, kelle hulka kuulusid ka paljud eesti ­mehed. See oli vene kirjaniku Konstantin Simonovi luuletus „Oota mind”. Selles luuletuses palus poeet, kes tegi ise kogu sõja kaasa rindeajakirjanikuna, koju jäänud ­armastatut: oota mind, ja ma tulen tagasi, oota, kuidas suudad, oota, kui sügisvihm teeb nukraks, kui lund tuiskab, kui kuumus kõrvetab, oota ka siis, kui teisi ei oodata – keset lahingumöllu sa oma ootamisega päästsid mind. See on lihtne ja liigutav luuletus, mida paljud kandsid ajalehest välja­rebituna sõdurikuue taskus. See oli venekeelne luuletus ja puudutas just vene rahvusest sõdureid. Aga olid eestigi sõdureil oma südamelähedased luuletused. Näiteks kirjutas Juhan Smuul:

Mu noorim õde mängis liivakastis,
​kui kodust alustasin sõjateed.
​Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis
​ja kaelas kandis rannarohust keed.

See on esimene salm pikast luuletusest, ja seegi lõppes lootusega kord koju jõuda, oma õde näha. Teiseks selliseks luuletuseks sai Lydia Koidula „Mu isamaa on minu arm“, millele helilooja Gustav Ernesaks ­kirjutas sõja ajal kauni viisi. Võimsana ­mõjus see laul sõja ajal, aga ei ole kaotanud oma mõju tänini. Juba aastakümneid ei lõpe ükski laulupidu selle lauluta.

Eesti sõdureil, kes sõdisid seda sõda Saksa mundris, Punaarmee vastu, olid omad kallid luuletused, näiteks Marie Underi kirjutatud. Ühed eestlased pidid küll võitlema ses sõjas mundri sunnil muuhulgas ka teiste eestlaste vastu, aga kui kõrvale ­jätta vallutusahned võimu­mehed ja nende kindralid, siis oli kõigi sõtta kis­tute ühine soov see, et õudus lõpeks ja saaks taas ­hakata elama normaalset elu.

Luuletused suudavad sütitada ka rahu ajal. Kord olin kirjanike seltskonnas Lõuna-­Eestis ühes talus aega veetmas. Õhtul tegime sauna, viskasime leili ja hüppasime ­tiiki. Kui see kõik oli tehtud, nõjatus luuletaja Indrek Ryytle sauna eesruumis järsku millegi najale ja hakkas peast oma luuletusi esitama. Luuletused olid head, esitus haarav, aina kuulasime ja kuulasime. Ma ei oska ütelda, mis selle kõik nii heaks tegi, aga vähe olen elus kuulnud luuleesitusi, mis oleks nii haaravad kui see ettekavatsemata, lihtne esinemine lirtsuval põrandal, ümber­ringi märjad rätikud.

Jah, luule peab olema hea, vähemalt maitse järgi, aeg, koht ja meeleolu peab ole­ma õige, aga luuletusi peab oskama ka esitada. Luuletaja võiks olla nagu rokkar, kes astub julgelt lavale nagu kunn ja krabab kogu publiku naksti endale pihku. Olen seda oskust üritanud omandada, õppinud palju oma headelt kamraadidelt Contralt, Olavi Ruitlaselt, Aapo Ilveselt, Jürgen Roostelt. Ja üheks eeskujuks on ka too Ryytle esinemine.

Kord hiljem tundsin hommikul viitsimatust ülikooli loengutesse minna. Vaim oli väsinud. Läksin siis riiuli juurde, otsisin välja Ryytle luulekogu, panin ukse kinni,

et ema ei kuuleks, ja lugesin endale kõva häälega Ryytle luulet. Tundsin, kuidas salm salmi järel hoovab jõud kohinal kehasse ja vaim ärkab üles. Silmad säramas ja selg ­sirge, sain peagi ülikooli loengusse mars­sida.

*

Õpik kipub otsa saama ja ühes sellega mu wiimase weeru ruum. Aitäh, teile oli hea kirjutada! Öelda – kirjutada – oleks veel palju, aga ka öeldud on juba palju. Loodan, et teil oli tore mu weerge lugeda ja et mu mõtted tekitasid vastukaja, lükkasid teiski mõtteid liikuma. Igaühest ei pea ­saama kirjanik – keegi peab ka teisi töid

tegema –, aga igaühest võiks saada kirjandust, raamatuid ja lugemist kalliks, olu­liseks pidav inimene.