Romantismi piirid

Ma mäletan! Mul on     põld, allikas ja lill
​südame sees ​​​​– see kõik,     mida silm aga nähku ...
​– Silmapiirile nüüd     tuleb joosta, ja kähku,
​et püüda viimast kiirt,     mis juba vildakil!

Baudelaire

Loe ja mõtle

A. Milliste ohtude eest hoiatab vana kaupmees Balzaci romaanis noormeest, kes tahab osta maagilist nahatükki, mis täidab omaniku kõik soovid? Kuidas on kaupmees ise elanud?

B. Kumb tegelane esindab romantilist mõtteviisi?

Šagräännahk

Honoré de Balzac, 1831 (katkendid)​

„Kas see on nali või mingi saladus?” küsis noor tundmatu.

​Rauk vangutas pead ning lausus tõsiselt:
​„Ma ei oska teile vastata. Olen pakkunud hirmsat võimu, mille annab see talisman, inimestele, kes näisid olevat energilisemad kui teie; kuid naerdes mõju üle, mida ta võiks avaldada nende edaspidisele elukäigule, pole keegi riskinud sõlmida lepingut, mida pakub salapärane tundmatu võim. Mõtlen nagu nemadki, olen kahelnud, olen hoidunud, ja ...”

„Ja te pole isegi proovinud?” katkestas noormees rauga kõne.

„Proovinud!” hüüatas rauk. „Kui te seisaksite Vendôme’i väljakul samba otsas, kas te prooviksite õhku viskuda? Kas on võimalik peatada elu kulgu? Kas on inimene kunagi võinud killustada surma? [‑‑‑] Tahan mõne sõnaga avada teile inimelu suure saladuse. Inimene kurnab end kahe instinktiivse tegevusega, mis ammendavad tema olemasolu lätted. Kaks verbi väljendavad kõik vormid, milles ilmnevad need kaks surma põhjust: tahta ja võida. Nende inim­tegevuse kahe piiri vahel on olemas veel üks kolmas valem, mida tunnevad vaid targad; sellele võlgnen ma oma õnne ja pika ea. Tahta põletab meid ja võida hävitab; kuid teada jätab meie nõrga organismi pideva rahu seisundisse. Ja nõnda on soov ehk tahtmine minus surnud, mõte on selle tapnud; tegu ehk võimine on lahustunud minu organite loomulikus talitluses. Lühidalt, olen koondanud oma elu mitte südamesse, mis murdub, mitte meeltesse, mis nürinevad, vaid ajusse, mis ei kulu ja elab kõik üle. Mingid liialdused pole puudutanud ei minu vaimu ega keha. [‑‑‑] Olen jalutanud universumis nagu aias, mis kuulub minu elamu juurde. Kõik see, mida inimesed nimetavad mureks, armastuseks, auahnuseks, saatuse­löökideks, kurvastuseks, on minule vaid mõtted, mida ma muudan unelmaiks; selle asemel et neid tunda, kujutlen ma neid, tõlgitsen neid; selle asemel et lasta neil hävitada minu elu, teravdan ja arendan ma neid oma kujutluses edasi; ma lõbustan end nendega nagu romaanidega, mida ma loen justkui mingi sisemise silmaga. [‑‑‑] Siin,” ütles ta valju, kõlava häälega, osutades šagrään­nahale, „on ühendatud võida ja tahta. Siin on teie sotsiaalsed ideed, teie liialdatud ihad, teie ohjeldamatus, teie tapvad rõõmud, teie hingevalud, mis kihutavad liiga pingeliselt elama; sest valu polegi ehk midagi muud kui äärmine nauding. Kes võiks määratleda punkti, kus nauding muutub valuks ja kus valu on alles nauding? Kas kõige eredamad ideaal­maailma valgus­kiired ei paita meie silmavaadet, kuna aga füüsilise maailma mahedaimgi hämarus teda alatasa haavab? Kas tarkus ei tule teadmisest? Ja mis on meeletus muud kui tahtmise ja võimise liialdus?”

„Olgu nii, mina tahan elada liialdustes!” lausus noormees, haarates šagräännaha.

„Noormees, hoidke end!” hüüatas rauk uskumatu elevusega.

Tõlkinud Paul Viires
Honoré de Balzac (1799–1850) – prantsuse kirjanik, kelle looming rajas teed realistlikule kirjandusele, kuid on tugevalt seotud ka romantilise traditsiooniga. Romantismi­ajastule omaselt pidas Balzac väga tähtsaks loovat kujutlus­võimet, üleinimlikke ambitsioone, kõike­valdavale kirele pühendatud elu. Paljud tema teoste kangelased elavadki nõnda. Romaanis „Šagrään­nahk” on seda kujutatud tinglikult, fantastilise motiivi abil. Peategelane saab endale tüki võlunahka, mis täidab kõik soovid, ent kahaneb iga soovi täitumise järel. Kui nahk otsa saab, siis omanik sureb. Muinasjutuline motiiv väljendab reaalset üldinimlikku probleemi – pinget ihade ja eesmärkide ning väsimuse ja surmahirmu vahel. „Šagräännaha” eessõnas ütleb autor: „Kirjanik peab olema tuttav kõigi tagajärgedega, kõigi loomustega. Tema sees peab olema mingisugune kontsentriline peegel, kuhu maailm end tema fantaasia kohaselt peegeldama tuleb.” Kujutlusvõime kõrvale seab ta sama olulise loomingupõhimõtte: maailma üksikasjaliku ja üldistusjõulise peegeldamise. Sellest põhimõttest hakkas juhinduma uus kirjandusvool: realism.

Meie aja kangelane

Mihhail Lermontov, 1841 (katkend)

​Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu – miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi välja­mõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?

Teie ütlete, et moraal sellest ei võida? Palun väga. Küllalt on inimesi toidetud maiustustega; neil on sellest seedimine korrast ära: on vaja kibedaid arstimeid, teravat tõde. Aga ärge igatahes nüüd arvake, nagu oleks selle raamatu autoril kunagi olnud kõrki unistust hakata inimeste pahede parandajaks. Jumal hoidku teda säärasest juhmusest! Talle pakkus lihtsalt lõbu kujutada kaasaegset inimest, nagu ta teda mõistab ja enda ning teie õnnetuseks liiga sageli on kohanud. Aitab sellestki, et haigus on ära näidatud, aga kuidas seda ravida – jumal seda teab!

Tõlkinud Väino Linask
Mihhail Lermontov (1814–1841) – vene kirjanik, kelle varane looming on romantiliselt kirglik, mässumeelne ja enesekeskne. Ka inimesena vastas Lermontov ettekujutusele romantilisest kangelasest ja poeedist. Lermontovi hilisem looming, iseäranis romaan „Meie aja kangelane”, on aga juba romantismi kriitika. Romantismist eemaldumine väljendub avaramas huvis oma ajastu vastu, püüus seda analüüsida ja mõista. Samuti väljendub see viisis, kuidas on kujutatud romantilist kangelast – romaani peategelast Petšorinit. Lermontov näitab, kuidas sellise kangelase hoiak ja teod kaas­inimestele mõjuvad ning kangelast ennastki ahistavad. Romaani esimene versioon ilmus 1840. aastal. Siinne katkend pärineb eessõnast, mille autor lisas 1841. aasta väljaandele.

Romantilise päikese loojang

Charles Baudelaire1862

Päikene tõuseb nii,   nagu plahvatus puhkeks.
Oma iluga ta   meid värskelt teretab.
Õnnelik, kelle ees   niisama eretab
ta loojudeski veel,   jäänud unelmaks uhkeks!

Ma mäletan! Mul on   põld, allikas ja lill
südame sees ​​​​– see kõik,   mida silm aga nähku ...
– Silmapiirile nüüd   tuleb joosta, ja kähku,
et püüda viimast kiirt,   mis juba vildakil!

Mu Jumalale ent   sai osaks kuri kaotus;
vastustamatuna   Öö riik maa üle laotus,
must, niiske, salalik,   täis hirmu kummalist;

kottpimeduses õhk   nüüd haualõhnaks muutub
ja võpatab mu jalg,   kui rabaäärel puutub
kärnkonna jahedat   või tigu kummalist.​​​​​​

Tõlkinud Ain Kaalep
Charles Baudelaire (1821–1867) – prantsuse kirjanik ja esseist, kes hindas kõrgelt romantilisi loomingu­põhimõtteid ning paljude silmapaistvate romantiliste kunstnike (nt Delacroix’) ja kirjanike (nt Poe) loomingut. Baudelaire’i enda värssluule on vormilt pigem klassikaline, sisult aga väljendab juba romantismi kriisi. Romantikud püüdlesid kirglikult ja tõsimeeli ideaali poole või kibestusid, kui tegelikkus neid selleni jõudmast takistas. Baudelaire’i loomingus väljendub aimdus, et inimesel pole võib-olla tõesti mingit muud tegelikkust peale selle, mille ta ise loob (nagu romantikud unistasid), kuid ka omaloodud maailm võib olla hirmus ning sealt pole väljapääsu.

Mõtle edasi

C. Miks Lermontov arvab, et kui lugeja on harjunud romantiliste kangelastega, on ta valmis leppima igasuguste halbade ja hirmsate tegelastega? Mida on romantilistes kangelastes sellist, mis võib mõjuda hirmsa ja ebameeldivana?

D. Kuidas seletab Lermontov oma taotlust „Meie aja kangelase” kirjutamisel? Kuidas erineb see tüüpilisest romantilisest loomingutaotlusest?

E. Millest räägib Baudelaire päikeseloojangu-teemalises luuletuses kõige pikemalt? Kui tõlgendada romantilise päikese loojangut romantismi­ajastu lõpuna, siis kuidas väljendub selles Baudelaire’i vastuoluline suhe romantismiga?

Romantismi piirid

Romantism ihkas ületada ja purustada kõikvõimalikke piire, mis inimest kammitsevad, kuid romantilisel mõtteviisilgi olid piirid. See ei vallanud kõiki kirjanikke, kes romantismi­ajastul elasid. Näiteks Jane Austen (1775–1817), kes on kirjutanud tollal ja tänapäevalgi menukad romaanid „Tunded ja mõistus” (1811) ning „Uhkus ja eelarvamus” (1813), esindab tasa­kaalukamat eluhoiakut ja stiili.

Ka autorid, kelle enese loomus oli ajastu­omaselt kirglik, võisid tuli­hingeliselt pühenduda romantilise kirjanduse omadest erinevatele eesmärkidele. Näiteks Honoré de Balzac, keda kütkestasid erandlikud inim­loomused ning kel oli väga elav kujutlus­võime, püüdis loometöö abil tundma õppida kogu ühiskonda ja selle mõju inimesele, kes seal elab, mitte sellest ei eemaldu.

Paljud romantilises vaimus alustanud kirjanikud jõudsid hilisemas loomingus soovini vaadelda maailma avaramalt kui ainult iseenda või enesekeskse tegelase vaatepunktist. Näiteks vene romantismi ühe peaesindaja Mihhail Lermontovi romaan „Meie aja kangelane” kujutab romantiliselt elutüdinud tegelast, kelle rahutu ja täitmatu vaim õhutab teda vastutus­tundetutele tegudele, millel on teiste inimeste jaoks sageli sünged tagajärjed. Sajandi keskpaiku kujunema hakanud realistlik kirjandus võis seega kujutada ka romantilisi või romantismist mõjutatud tegelasi, kuid juba kriitiliselt. Näiteks Gustave Flauberti (1821–1880) romaani „Madame Bovary” (1857) nimitegelane ihkab elada nagu romantismi­ajastu lihtsa­koelisemate armastus­lugude kangelased. Sellise elu poole püüeldes hukutab ta iseenda ja teeb haiget teistele.

Romantismi kitsaskohad ilmnesid ka teostes, mis romantilist hoiakut edasi arendasid, ülistasid loovat geeniust, kunsti ülimuslikkust ning subjektiivset maailmataju. Ka sellised teosed väljendasid aimdust või äratundmist, et nende väärtuste rõhutamine võib inimese viia välja­pääsmatusse üksindusse ning üha teravamasse konflikti oma elu­keskkonnaga. Loominguline enesekesksus ning süüvimine kujutluslikku omailma võib näida vabastav, kuid samas õõnestab inimese turvatunnet, sest nõnda hajuvad pidepunktid, mida kaaslastega ühised arusaamad maailmas orienteerumiseks pakuvad. Niisuguse uue, modernse olukorra eeliseid ja puudusi käsitleb läbinägelikult Charles Baudelaire’i looming.

Jane Austeni populaarsest romaanist „Uhkus ja eelarvamus” on mitu ekraniseeringut. Briti minisarjast (1995) sai alguse näitleja Colin Firthi tähelend.
​Kirjanik Helen Fielding kirjutas seriaalist inspireerituna romaani „Bridget Jonesi päevik” (1996), mis saavutas tohutu menu nii raamatuna kui ka filmina (2001, režissöör Sharon Maguire, ühes peaosadest samuti Colin Firth).
Jane Austen
Flaubert lahkamas madame Bovaryd (Achille Lemot, 1869)

F. Mida on rauk, kes kõneleb „Šagräännaha” katkendis, elus kõrgemalt väärtustanud kui ihasid ja nende teostamist? Mille poolest ei mahu selline hoiak romantismi piiridesse?

G. Mis mõttes on äärmuslikud tunded ja erandlikud kogemused teda siiski köitnud? Kuidas sarnaneb vana kaupmehe suhtumine maailma Balzaci autorihoiakuga?

H. Arutle, miks võib romantiline kirjandus tekitada lugejas eriti tugevat kaasaelamist, samastumis- ja jäljendamisvalmidust.

I. Arutle, kuidas võib olla ohtlik see, kui kunstilisele väljamõeldisele kriitikavabalt kaasa elada. Kas sellesse kätketud ohud ähvardavad ka tänapäeva lugejat? Põhjenda.

J. Kuidas mõistad Baudelaire’i värsse „Õnnelik, kelle ees niisama eretab / ta loojudeski veel, jäänud unelmaks uhkeks!”? Mida saab neist järeldada selle kohta, kuidas inimesed, kes nii õnnelikud ei ole, loojuvat päikest vaatavad? Mida nad ei suuda tunda või uskuda? Miks?

K. Milliseid tundeid tekitab päikeseloojang lüürilises minas? Mida ta selle mõjul teravalt teadvustab? Mida lüüriline mina kogeb, kui päike on loojunud?

L. Millise olukorra ja meeleoluga luuletus lõppeb? Kuidas võiks selle kaudu seletada, kuidas tundsid ennast 19. sajandi inimesed, kui nad romantilistes ideaalides ja põhimõtetes kahtlema lõid?

Kirjanduse ülesanded

Kirjandusloomingu üks tõukejõud on alati olnud inimese püüd iseennast ja maailma mõista. Kuni 19. sajandi alguseni oli selle tunnetusliku funktsiooni kõrval väga oluline ka õpetlik ja kasvatuslik roll: kirjanduselt oodati, et see looks järgimis­väärseid mudeleid, millest elus juhinduda. 19. sajandi esimesel poolel asus kirjandus end sellest ootusest vabastama. Romantismi­ajastu kunsti­käsitus ei soosinud kunsti allutamist muudele eesmärkidele, kuid kaalukam põhjus oli, et kirjanikud tajusid teemasid, mida käsitlesid, aina keerukamatena. Üha vähem taheti lugejale jagada valmis­vastuseid, olulisem oli ärgitada probleeme märkama ja nende üle mõtlema.

Tõhusaid kunstilisi vahendeid pakkus selleks hoogsalt arenev jutustamis­kunst, kus aina katsetati eri vaate­punktide ja jutustaja­positsioonidega. Näiteks Lermontovi „Meie aja kangelane” on üles ehitatud nõnda, et lugeja ei saa peategelase Petšoriniga hõlpsasti samastuda. Petšorini lugu jõuab lugejani mitme eri jutustaja vahendusel (osa Petšorini mina­jutustusena, osa teiste jutustajate kaudu). Iga vaate­punktiga käib kaasas erinev ellu­suhtumine ning peategelase arusaamad ei mõju ainu­võimalikult ja enesestmõistetavalt.

Kirjandus paneb mõtlema

M. Tutvu skeemi põhjal Lermontovi „Meie aja kangelase” ülesehitusega ning seleta, kuidas see takistab peategelasega samastumast ning sunnib tema iseloomu ja tegude üle kriitiliselt juurdlema.

Teosed, mis kohustasid lugejat ise otsustama, kuidas kujutatud tegelastesse või väljendatud mõtetesse suhtuda, külvasid 19. sajandil ärevust ja arusaamatust. 1857. aastal mõisteti näiteks kohut Flaubert’i üle romaani „Madame Bovary” pärast ja Baudelaire’i üle luulekogu „Kurja lilled” pärast, sest teosed, mis kujutasid probleeme ja analüüsisid nende põhjusi, kuid ei andnud hinnangut, mõjusid kõlblus­vastasena. Küsimus, mil määral peab kunstiteos arvestama ühiskondlikke norme, on jäänud aktuaalseks tänapäevani. See, et seda üldse esitatakse, s.t kunsti ühiskonnast sõltumatu või kõrgemana käsitatakse, on suuresti romantismi­ajastu pärand.

Kirjanduse õigused ja kohustused

N. Arutle, miks Lermontov lisas oma romaanile, mille esimene versioon ilmus 1839. aastal, teises väljaandes eessõna, mille katkendit lugesid. Kelle ees ja miks ta romaani õigustab?