Subjektiivne tegelikkusetaju

GREGERS: Noh, ja siis sukeldus ta põhja?
EKDAL (uniselt, kange keelega): Teadagi. Metspardid teevad ikka nõnda. Laskuvad põhja, nii sügavale kui võimalik, kulla mees, võtavad rohust ja vetikatest – ja kõigest sellest põrguvärgist, mis seal all on – nokaga kõvasti kinni. Ja ei tule enam iialgi veepinnale.
GREGERS: Aga teie metspart, leitnant Ekdal, tuli.

Ibsen

Loe ja mõtle

A. Kuidas on kujutatud linna Verlaine’i luuletuses „Minu tee” ning Bloki luuletuses? ​Kui detailse pildi luuletus loob? ​Kuidas inimene end linnas tunneb? ​Mida ta ümbritsevale tegelikkusele vastandab?

B. Milliseid sarnaseid motiive leidub Verlaine’i „Romansis sõnadeta” ja Bloki luuletuses? ​Mille poolest erinevad nende luuletuste lõpud? Kuidas see mõjutab meeleolu? Põhjenda.

Minu tee

Paul Verlaine, 1870

Sopp ümberringi kõnniteedel, kõrtsi kära,
plataanid, musta õhku lehti poetavad,
siis põriseva omnibuse poris pära,
ta neli ratast, õudset kriuksu soetavad,
ees laternate mitmevärvilised triibud,
mis pikkamisi käändes valgustavad läkku,
siis kluppi kiirustavad töölised, suus piibud,
kust suitsu lendab politseiagente näkku,
müür nõgine ja märjad räästad, tänav libe,
siis asfalt katkine ja vihmatorud rippu,
täis vett ja saasta rentslid – säherdune kibe
mu tee. Kuid paradiis on asetet ta tippu.​​​​​​​​​​​

Tõlkinud Johannes Semper
Paul Verlaine (1844–1896) – prantsuse luuletaja, kelle looming on äärmiselt musikaalne. Verlaine lähtus veendumusest, et just keele kõla ja teksti rütm annavad luulele tähenduse ja sisendus­jõu. Selline veendumus leidis 19. sajandi viimaste kümnendite kirjanduses üha enam pooldajaid ning paljud sajandi lõpu luuletajad pidasid Verlaine’i suureks eeskujuks.

Romanss sõnadeta

Paul Verlaine, 1874

Üle otsatuma
​tüütu-tühja laane
​näha lumikaane
​liivaläikest kuma.

Pole vasksest taevast
​näha ainust valgust.
​Kuu ei saa veel algust,
​kui ju sureb vaevast.

Nagu pilvi uju
​udus metsa serval
​ühe tamme kõrval
​tamme teise kuju.

Pole vasksest taevast
​näha ainust valgust.
​Kuu ei saa veel algust,
​kui ju sureb vaevast.

Läbi tuule kuuled
​sutt ja varest näljast.
​Mida kaasa väljast
​toovad karmid tuuled?

Üle otsatuma
​tüütu-tühja laane
​näha lumikaane
​liivaläikest kuma.​​​​​​​​​​​​​​​​​​​​

Tõlkinud Johannes Semper

***

Aleksandr Blok, 1906

On öö. Linnakära ju raugenud.
Suure akna taga
pidulik vaikus,
otsekui sureks inimene.

Kuid seal seisab lihtsalt keegi nukker,
nurjumistest masendatud,
kaelus avatud,
ja vaatab tähti.

„Tähed, tähed,
kõnelge, millest see kurbus?“

Ja vaatab tähti.

„Tähed, tähed,
kust tuleb see igatsus?“

Ja tähed kõnelevad.
Kõigest kõnelevad tähed.​​​​​​​​​

Tõlkinud Debora Vaarandi
Aleksandr Blok (1880–1921) – vene luuletaja, kelle mõjukust oma ajastus ja järgmiste põlvede seas on võrreldud Puškini omaga. Bloki loomingus põimuvad omapäraselt religioosne müstika, lihtsad inimlikud tunded ning sotsiaal­poliitilised ideed. Neid tasandeid seovad omavahel poeetilised kujundid: häving ja taassünd, salapärase ilmutuse ootus ja maailmalõpuaimus seostuvad Bloki luules nii jumala, armastuse kui ka revolutsiooniga. Erinevalt enamikust vene intellektuaalidest toetas Blok innukalt oktoobrirevolutsiooni, ehkki pettus hiljem selle tagajärgedes. Revolutsiooni­sündmuste mõjul on kirjutatud üks Bloki viimaseid teoseid, poeem „Kaksteist” (1918), mis kujutab omanäolises vormis kaheteistkümne sõduri teekonda mööda Peterburi. Poeem sisaldab rohkelt rütmi­variatsioone, kõla­mänge, rahvalikku keelt. Bloki varasem luule oli silma paistnud pigem rahuliku musikaalsusega, „Kaheteistkümne” kõlaeksperimendid vastanduvad sellele.

Metspart

Henrik Ibsen, 1885 (katkendid)

EKDAL: Ei, härra ... Werle. See ei ole türgi part. See on metspart.

GREGERS: Kas tõesti? Metspart?

EKDAL: Jah, seda küll. See „lind”, nagu te ütlesite, see on metspart. Meie metspart, kulla mees.

HEDVIG: Minu metspart. Sest ta kuulub minule.

GREGERS: Ja ta elab pööningul? Ja tunneb end siin hästi?

EKDAL: Te muidugi mõistate, et tal on veeküna, kus ta võib sulistada.

HJALMAR: Ülepäeviti paneme värske vee.

GINA (pöördub Hjalmari poole): Armas Ekdal, siin läheb juba nii külmaks, et paneb lõdisema.

EKDAL: Hm, eks lükkame siis ukse kinni. Ei maksa ka nende öörahu segada. Pane käed külge, Hedvig.

Hjalmar ja Hedvig lükkavad pööninguukse kokku.

[‑‑‑]

GINA: Aga ega me seda parti suurärimehe enese käest ei saanud ...

EKDAL: Sellegipoolest, Gina, peame tema eest Håkon Werlet tänama. (Gregersile.) Ta oli paadiga merel, mõistate. Ja siis laskis ta parti. Aga teie isa on ju kehva nägemisega. Hm. Ja nii sai part ainult vigastada.

GREGERS: Ah soo. Ta sai paar haavlit keresse.

HJALMAR: Jah, nii kaks-kolm tükki.

HEDVIG: Need sattusid talle tiiva alla ja seetõttu ei saanud ta lennata.

GREGERS: Noh, ja siis sukeldus ta põhja?

EKDAL (uniselt, kange keelega): Teadagi. Metspardid teevad ikka nõnda. Laskuvad põhja, nii sügavale kui võimalik, kulla mees, võtavad rohust ja vetikatest – ja kõigest sellest põrguvärgist, mis seal all on – nokaga kõvasti kinni. Ja ei tule enam iialgi veepinnale.

GREGERS: Aga teie metspart, leitnant Ekdal, tuli.

EKDAL: Teie isal oli haruldaselt tubli koer. Ja see ... sukeldus pardile järele ja tõi ta välja.

[‑‑‑]

HJALMAR (naerab) : Hahaa, kui sa ei oleks Gregers Werle, kes sa siis tahaksid olla?

GREGERS: Kui mul oleks võimalik valida, siis tahaksin kõige meelsamini tubli koer olla.

GINA: Koer!

HEDVIG (tahtmatult): Oh ei!

GREGERS: Jah, tõeline tark ja tubli koer. Niisugune, kes vee alla metspartidele järele läheb, kui need põhja sukelduvad ja seal mudas rohust ja vetikatest nokaga kõvasti kinni võtavad.

Tõlkinud Henrik Sepamaa
Henrik Ibsen (1828–1906) – norra kirjanik, kes koos rootslase August Strindbergiga tegi Skandinaavia kirjanduse 19. sajandi lõpul üle­ilmselt tuntuks uuenduslike näidenditega.
​Ibsen alustas värss­draamadega, millest viimane oli „Peer Gynt” (1876). ​See suuresti norra rahva­luulest inspireeritud näidend käsitleb Ibsenile läbivalt olulisi teemasid: enese­teostust ja endaks­jäämist. Edasi pöördus Ibsen proosa ja realistliku kujutus­laadi poole ning tõi draamade keskmesse psühholoogilis-sotsiaalsed konfliktid. Talle on iseloomulik, et konflikt hakkab arenema olukorrast, mille on tekitanud tegelaste valikud ja teod pika aja jooksul enne näidendi sündmuste toimumist. Vaataja saab jälgida, kuidas tegelased heitlevad oma varasema elu taga­järgedega: püüavad mõista, kuidas nad on praegusesse olukorda sattunud, ning leida väljapääsu. Eriti pinevana kujutab Ibsen seda püüdlust nais­tegelaste puhul, juhtides tähele­panu naiste õigusetule olu­korrale oma kaasajal. Kuni 1880. aastate alguseni oli Ibseni looming realistlik, hiljem sugenes sinna üha enam kujundlikke olukordi ja sümboolseid tähendusi ning kaasaegse ühiskonna asemel kerkisid tähele­panu keskmesse üldised küsimused inimese individuaalsest vabadusest, õigustest ja kohustustest. Sellesse loome­perioodi kuulub ka „Metspart”.

C. Mis on katkendite põhjal otsustades juhtunud mets­pardiga, kes elab Ekdalide perekonna juures?

  • Kus ja mis tingimustes ta elab?
  • Kuidas ta on sinna sattunud?

Millise võrdpildi enda kohta leiab metspardi loost Gregers?

Subjektiivne tegelikkusetaju

Mida paremini õpiti tundma psühholoogiat, seda selgemaks sai, kui keerukad on inimese suhted iseenda ja maailmaga. Inimese enese­tunnet, mõtte­viisi, käitumist ja tegusid ei mõjuta ainult teda ümbritsev kesk­kond, vaid see, kuidas ta kesk­konda tajub ning tõlgendab.

Tähelepanu nihkumine välis­maailmalt inimese tajule väljendub hästi näiteks impressionistlikus maali­kunstis, mis kerkis esile 1870.–1880. aastail. Impressionistid kujutasid objektide üksik­asjade asemel värvide ja valguse üld­muljet. See tähendas üha suuremat süvenemist tehnikasse ja kunsti­teose materjali – värvi –, mitte ainult sisusse.

Samamoodi arenes ka kirjandus. Järjest teadlikumalt töötati teoste keele ja stiili kallal ning üha enam mõisteti, et lugejale võib teksti sisust enamgi mõjuda rütm ja kõla.

Taju on subjektiivne, selle põhjal loodud kunst ja kunsti­teoste tõlgendused samuti. 19. sajandi viimasel veerandil kerkis esile hulk kirjanikke, kes kahtlesid realistide eelduses, et maailma saab tõe­päraselt kirjeldada ning üld­arusaadavalt seletada. Nad märkasid, et inimesed ei saa maailmast ega keelest ühtemoodi aru, ning uskusid, et sõnakunst peab seda suhtelisust ja subjektiivsust rõhutama.

Kirjandusvoole, mis sellest põhi­mõttest sündisid, nimetatakse uus­romantilisteks. Nendest esimene ja mõjukaim oli sümbolism. Sümbolism sai alguse prantsuse kirjandusest, kus selle teket mõjutasid muu hulgas Verlaine’i looming ja Stéphane Mallarmé (1842–1898) teosed ning teoreetilised seisukohad. Prantsuse sümbolism keskendus keelele – sellele, kuidas mõni sõna, fraas või kujund võib esile kutsuda kujutlus­pilte, seoseid teiste sõnade või kujunditega. Need seosed võivad olla väga individuaalsed ja irratsionaalsed. Lugeja ei saa neid mingiks üldmõistetavaks sõnumiks lahti muukida, kuid saab jälgida omapärase seose­võrgustiku kujunemist teoses.

Vene sümbolism, mille esindajad peale Aleksandr Bloki on näiteks Dmitri Merežkovski (1865–1941), Valeri Brjussov (1873–1924) ja Fjodor Sologub (1863–1927), otsis seoseid pigem keele ja kätte­saamatu ideaal­maailma vahel. Luulet käsitati teena müstiliste tõdedeni.

Sümbolism levis kogu Euroopas, võttes väga mitme­kesiseid vorme. Sümbolistlikus laadis kirjutasid näiteks belglane Maurice Maeterlinck (1862–1949), lätlane Rainis (kodanikunimega Jānis Pliekšāns, 1865–1929), sakslane Rainer Maria Rilke (1875–1926), soomlane Eino Leino (1878–1926), eestlased Ernst Enno (1875–1934) ja Gustav Suits (1883–1956). Nende autorite looming ei ole kuigi sarnane, vaid erineb vormi, teemade ja valdava meeleolu poolest. Sümbolismi mõju võib aga märgata tekstide musikaalsuses ning algupärases ja sisendus­jõulises kujundiloomes.

Muljed asjade asemel

Jean-Louis Petit’ „Le Havre’i sadam“ (1847)
Claude Monet’ „Impressioon, päikesetõus“ (1872)

D. Võrdle romantilise kunstniku Petit’ ja impressionistliku kunstniku Monet’ maali Le Havre’i sadamast. Mida on ühist, mida erinevat?

E. Arutle, mille poolest annab Verlaine’i luuletuste võrdlus sarnaseid tulemusi.

F. Milliseid kõlakujundeid on kasutatud „Romansis sõnadeta”? Kuidas need sinu arvates sisuga seotud on, seda võimendavad või täiendavad? Põhjenda.

Sümbolism

G. Võrdle Bloki luuletust Verlaine’i „Romansiga...”. Proovi nende näitel seletada prantsuse ja vene sümbolismi erinevust.

H. Võrdle leedu sümbolistliku kunstniku Mikalojus Konstantinas Čiurlionise maalisarja „Minu tee” Monet’ impressionistliku maaliga.

Mikalojus Konstantinas Čiurlionise „Minu tee”, I (1907)
Mikalojus Konstantinas Čiurlionise „Minu tee”, II (1907)
Mikalojus Konstantinas Čiurlionise „Minu tee”, III (1907)
  • Mis on sümbolistlikus maalikunstis uut?
  • Milliseid eeldusi lõi impressionism sümbolismi tekkeks?

Sümbolistlik näidend laval

Mrs Patrick Campbell (Mélisande) ja Sarah Bernhardt (Pelléas) Maeterlincki näidendi „Pelléas ja Mélisande” lavastuses Londonis 1904. aastal. Maeterlincki teoseid on palju lavastatud ka Eestis. Näidendi „Pelléas ja Mélisande” tõi viimati lavale Lembit Peterson 1998. aastal Theatrumis.
Angelika Kirchschlager ja Simon Keenlyside Claude Debussy ooperi „Pelléas ja Mélisande” nimiosades Londonis 2007. aastal

Sümboolne tasand ei puudu ka realistlikku laadi teostes. Näiteks Henrik Ibseni „Metspart” käsitleb igati reaalseid sotsiaalseid ja eetilisi probleeme üsnagi argises olustikus. Metspart, keda suurtööstur Werle on vigastanud, elab Ekdalide pööningul. Ekdalide peret on suur­tööstur mitmel moel kuri­tarvitanud: vana leitnant Ekdal on nende ühiste spekulatsioonide tõttu vangis olnud, tema poja Hjalmari naine Gina on jäänud Werlest rasedaks, kuid abiellunud Werle osaval mahitusel Hjalmariga, kes arvab, et Hedvig on nende ühine tütar. Werlesse suhtuvad nad kõik aga tänulikult, sest suur­tööstur on neil aidanud rajada väikese fotoateljee ja annab vanale Ekdalile aeg-ajalt tööd. Kui linna saabub Werle poeg Gregers, kes on Hjalmari noorpõlve­sõber, näeb ta olukorra kiiresti läbi ning peab oma kohuseks Hjalmar Ekdalile seletada, mismoodi teda on petetud. Hjalmar ütleb esimese vapustuse mõjul perekonnast lahti, mis viib tütar Hedvigi enesetapuni. Näidendi keskmes on küsimus, kas peaks laskma teisel inimesel elada elu, mis on rajatud (enese)pettusele, kuid teeb ta õnnelikuks, või tuleks avada tema silmad, et ta saaks teha teadlikke valikuid.

„Metspart” on näide sellest, kuidas üks motiiv või episood võib kujundlikult esindada avaramat mõtet, mida teos väljendab ka muul moel (süžees, konfliktides, tegelaste või jutustaja arutlustes jm). See võib olla taotluslik ja läbi­mõeldud või ka alateadlik ja juhuslik. Lugejal pole alati võimalik ega vajalik otsustada, kumb, küll aga on vaja osata lugedes selliseid seoseid teoses märgata, sest nende kaudu toimubki teose tõlgendamine.

Kaader filmist „Metspart” (1976, režissöör Hans W. Geißendörfer, pildil Anne Bennent Hedvigi rollis)

I. Võrdle vigastatud metspardi ja Ekdalide perekonna elu ning kummagi suhteid suurtööstur Werlega. Mis mõttes võib öelda, et mets­pardi saatus sümboliseerib Ekdalide oma?

J. Kuidas Gregersi unistus olla koer, kes toob vee alla sukeldunud mets­parte tagasi pinnale, sümboliseerib seda, mida Gregers Ekdalide perekonnas teeb?