Mihkel Ulman
Ühes keskmise suurusega linnakeses, mis oli nii tähtsusetu, et ta nimi oligi Tähtsusetu Linnake, ühel väga vaiksel ja varjulisel kastanitega palistatud tänaval, mis oli nii kõrvaline, et selle tänava nimi oligi Kõrvaline tänav, ühes rohelusse uppunud aiaga kirsspunases majas number 7b elas õnnetu perekond, kellel oli ühine ja veidi naljakas perekonnanimi – Kraaks.
Sa küsid, miks nad õnnetud olid.
Nad olid õnnetud seetõttu, et nad kõik unistasid millestki väga suurest, aga see miski polnud neil elus kunagi täide läinud.
Isa Joonas tahtis saada kuulsaks sportlaseks, kuid temast oli saanud hoopis leidur.
Ema Katariinast aga ei saanud maailmakuulsat filminäitlejat – nüüd oli ta lihtsalt koduperenaine.
Tütar Teele ihkas modelliks saada, aga tal polnud selleks vähimatki lootust, sest ta oli alles 12-aastane ja pealegi veidi priskusele kalduv tedretähtedega tüdruk.
Ja poeg Taavi oli õnnetu seetõttu, et kõik teised tema ümber olid õnnetud.
Taavil olid pruunid salkus juuksed, veidi nukrad hallid silmad ja ta oli ütlemata tähelepanelik kaheksa-aastane poiss. Talle meeldis inimeste jutte ja muresid kuulata. Juba päris pisipõnnina sai ta aru, et tuleb vaid vagusi olla ja mitte vahele segada ning inimesed räägivad sulle ära kõige salajasemadki soovid ja unistused. Ja nii oli Taavi teada saanud väga palju asju, millest tavaliselt temavanusel poisil pole aimugi.
Selles väikeses majas oli teisigi õnnetuid inimesi. Taavi vastaskorteris elas tädi Lilli, kes meie loo algul viibib haiglas. Taavile jutustas ta kunagi, et tahtis baleriiniks saada, aga õnnetu jalavigastuse tõttu jäi balletikool pooleli. Aga ta unistas sellest ikka vapralt edasi, mis sest, et oli juba 75-aastane!
Taavi all elas onu Oskar. Tema tegeles nooruses rallisõiduga, aga pärast abiellumist pidi ta pere eest hoolitsema hakkama ja see kulukas hobi tuli kõrvale jätta. Aga sellegipoolest unistas ta, et tuleb kord ralli maailmameistriks, ja vaa tas ära kõik kiirendus-, vormel 1 ja rallivõistlused, mida telekanalid vähegi üle kandsid.
Veel elas selles majas jõmm Priit koos naise Britiga. Neil oli imearmas titt Ats, kes oli alles aastane ja tegi oma esimesi samme ning lalises arusaamatult. Esialgu võis tunduda, et nemad ei unista üldse mitte millestki – paistis et nad on oma eluga ääretult rahul –, aga see ainult näis pealtnäha nii. Tegelikult olid nendelgi oma salajased unistused, aga nad lihtsalt häbenesid neid ega julgenud sellest kellelegi hingatagi.
Pikapeale sai Taavile selgeks, et kõik inimesed unistasid enamasti kättesaamatutest ja ilusatest asjadest (vaevalt et sullegi tuleks pähe unistada inetutest ja ebavajalikest), mis polnud ühel või teisel põhjusel täide läinud. Ja see tegi poisi meele nukraks, sest ta oleks parema meelega elanud maailmas, kus kõik asjad lähevad nii, nagu sa tahad.
Kui Taavi õhtuti magama heitis, meeldis talle tekk üle pea tõmmata ja kujutada ette, et ta oskab võluda. Ta unistas, et saab inimeste soove täites neid aidata ja et see teeb nad õnnelikuks. Vahel olid tema unistused päris uskumatud. Ta võttis ära rikastelt ja andis vaestele, ravis terveks haigeid ja kaevas maa seest välja varandusi.
Taavi muidugi mõistis, et kõik, millest nad unistavad, on täideminekuks liiga püüdmatu. Ta taipas, et ainuke viis, kuidas ta saab teisi aidata, oleks see, kui tal oleks korralik võlumisoskus. Kuna aga võlumisoskust polnud lootustki kusagilt omandada, poest osta või maast leida, piirdus ka Taavi ainult unistamisega. Ja nii oli tema enda unistus ka määratud mitte kunagi täituma – kui poleks juhtunud midagi, millest sa kohe kuuled.
(Mihkel Ulman „Võlur taskust”)
- Ta nägi oma peopesal kolme münti, kahte kirjaklambrit, kustukummi, mälupulka, kinopiletit ja – väikest mehikest! Tõepoolest, Taavi peopesal seisis väike mees ja oli üleni roosa nätsuga koos.
- Lõpuks mehike peatus ja vaatas Taavile kurja pilguga otsa oma mustade nööpsilmadega, mis torkisid teravalt nagu naasklid. Ta oli nii vihane, et lausa sisises:
- „Kartsin kohe, et midagi läheb viltu... rahe... seened rikutud... täpid olid valesti...“
- Poiss, kellele tundus, et see on uni, vaatas isa poole. Too oli arvutiga nagu kokku kasvanud ja ta silmad puurisid ekraani. Ülejäänud inimesed olid sama tavalised nagu ikka. Pargis polnud näha mitte midagi erakordset peale selle väikese mehikese Taavi peopesal. Poiss isegi näpistas ennast.
- „Helde taevas, nüüd ma näen, et olen inimeste juurde sattunud! Tavaliselt me väldime seda.“ Mehike mõõtis poissi pilguga. „Pealegi mulle ei meeldi selgitusi jagada.“
- Ta kobas käega taskus ringi ja moblat seal muidugi ei olnud. See tegi ta veidi uudishimulikuks, ta võttis kõik taskus olevad asjad korraga pihku ning tõmbas käe välja. Seejärel avas ta peo.
- Mehike oli imepisike, umbes Taavi sõrme pikkune. Tal olid mustad poolpikad juuksed ja täishabe. Ümber juuste oli tal kuldvõru. Seljas olid tal nahast vest ning linasest riidest püksid ja särk. Ta püüdis ennast meeleheitlikult nätsust vabastada ja ta liigutused olid erakordselt kiired. Nüüd sai Taavi aru, kust värin oli tulnud – tundmatu väristas end nagu herilane, kes on ämblikuvõrku lennanud.
- Taavi sai tema sõnadest aru ning kuulis teda suurepäraselt, ehkki inimesed teistel pinkidel ei pööranud oma peadki. Aga mida tähendas rahe ja täpid seentel – see jäi Taavile täiesti arusaamatuks.“
- „Mida sa mu taskus teed?... Ja kes sa üldse oled?“ uuris nüüd Taavi omakorda. Tundmatu jäi korraks vait.
- Miks oli Taavi õnnetu? Missugune poiss oli sinu arvates Taavi?
- Millest Kõrvalise tänava inimesed unistasid? Otsi tekstist täpsed vastused ja koosta nendest loend.
- Mida arvad sina unistamisest? On sul mõni suur unistus?
- Kirjuta vihikusse selle pala kohta viis küsimust. Lase pinginaabril neile küsimustele raamatut kasutamata vastata. Vaadake üheskoos üle, kas pinginaaber teadis õigeid vastuseid.
- Mis võis loos edasi juhtuda? Jutusta, kuidas sinu meelest sündmused edasi arenesid.
- Jätka töövihiku harjutusega 20.
